Juba päris tükk aega tagasi (suisa eelmine aasta) tahtsin kirjutada ühest hästi armsast kokkupuutest ühe eriti armsa inimesega. Too inimene oli mulle täiesti võõras, ta nimelt müüs Lõunakeskuses oma keraamikat ja käsitööd. Pole päris kindel, aga koha nimi oli vist Marika käsitöö ja keraamika vms. Maria oli see, kes mind sinna vedas, kuna tahtis, et ma samuti saaksin katsuda tolle naisterahva keraamikat. Nagu ikka siis olid seal tassid, taldrikud, suhkrutoosid, kõrvarõngad jmt...noo nagu ikka ühes keraamikashopis olema peab. Erilise uudishimuga katsusin liblikamotiividega tooteid, kuna mulle meeletult meeldivad liblikad. Seal keraamikashopis sain ma ka ühe elutarkuse võrra rikkamaks. Nimelt kruusi kompides, julgustas müüja mind seda ikka kätte võtma ja proovima, sest oluline on ära tunnetada, kas üldse kruus sobitub hästi ja mugavalt kätte. Jäin hiljem selle peale mõtlema ja ma polegi väga varasemalt sellele tähelepanu pööranud, kuna tassid ja kruusid on minu jaoks olnud igapäevased praktilised tarbeesemed- tass nagutass ikka, peaasi, et läbi ei laseks ja saaks sangast kinni hoida. Kuid seal seda savikruusi tõstes ja näppides sain täitsa aru, mida keraamik selle all silmas pidas.
Olles siis mõnda aega uudistanud kõiksugu toredaid ja ilusaid tooteid, pistis keraamik mulle veel miskit pihku ja ütles: "Katsu seda, see on ingel. Ja kui Sa seda juba enda käes hoiad, siis jätagi see enda kätte." Ma olin segaduses ja küsisin küsivalt: "Enda kätte?" "Jah, see on Sulle kingituseks," vastas keraamik Marika.
0 kommentaari:
Postita kommentaar