Ma ei tea, mis päev see eile selline oli, aga kõik kiskus eranditult viltu. Eks meil kõigil on selliseid päevi, kus kohe üldse tegemised ja olemised ei edene ja egas sellest midagi katki ole. Elu veereb ikka omasoodu edasi...vähemalt nii räägitakse. Mind üldjuhul igasugused äpardused ja juhtumised ei heiduta- mis valesti, see uuesti jne. Kui eksin ära, siis ei hakka ma esimese puu najal nutma, vaid pigem tekib minus sportlik huvi, et no kuhu pärapõrgu ma nuüd sattusin ja kust august ma nüüd välja rooman (kui mul pole just väga olulisele kohtumisele või bussile kiire). Ma ei lukusta end 4673 ukse ja luku taha ega hakka kassima, kui keegi nimetab mind valjuhäälselt pimedaks (because actually they are right about that :D(. Samuti ei pista ma üle tänava või kaubanduskeskuse pröökama, et "Kuidas te julgete mind solvata, ma olen ju pime!" või "Gaash, kas teil endil pole silmi peas, et märgata, et ma olen pime!", kui inimene annab mulle a la mingi järgmise soovituse "Vaata ka, kuhu Sa kõnnid!".
Kuid on siiski ka erandeid ja võin kinnitada, et päris kivist mu süda ei ole. Ma olen ikka päris mitmel korral lihtsalt nutma hakanud ja seda nii avalikus kohas kui ka kodus olles, sest inimeste suhtumine on vahel see, mis kisub mul pisara välja.Ja siin ei ole isegi vahet, kas inimene on lähedane sõber või võhivõõras. Ma olen mõlemate puhul saanud nutta. Ükskord hakkasin bussis nutma, sest mingi mutt käskis mul oma juhtkoeraga bussi taha otsa ronida, sest temal oli koerakarvaallergia. Ja EI, ma ei hakanudkonkreetselt selle palve peale töinama, vaid see suhtumine oli see, mis lõi mu rivist välja. Eks ma olin siis alles noor ja kogenematu pime, kellel polnud veel seda paksu nahka peale kasvanud. Püüdsin naiivselt omaltpoolt olukorda sõbralikult ja rahulikult lahendada, pakkudes prouale, et äkki läheb ise bussi tahaotsa, kuna mul sõiduajal suts keerulisem uut istekohta leida. Püha ristivägi, ma poleks tohtinud vist sellist asja üldse mõeldagi, veel vähem küsidagi, sest mutt läks nii närvi ära ja kukkus seletama, et tema oli siin esimesena. Tsiises küll, kas mingisugust empaatiavõimet ka esineb inimestel? Nagu ma oleksin palunud tal bussist maha astuda ja ülejäänud tee sihtkohta jõudmiseks sörkida. Kuna targem annab järgi, siis läksin endale uut istekohta otsima, kuid enne ütlesin mutile, et tänapäeval on olemas ka allergiatabletid ja neid tasuks igaksjuhuks endaga kaasas kanda, mille peale mutt vastu pröökas, et ta pole mitte kunagi tablette tarvitanud ja mingite meiesuguste pärast ta seda tegema ka ei hakka. Meiesuguste? Ausalt, see mutt pidas end paremaks vaid sellepärast, et ta omas silmanägemist? Kurb küll, aga tundub, et mutil oli empaatiavõimet sellevõrra vähem antud, kuna omas toimivat silmanägemist. Minu 10 minutiline nutt jäi sinna bussi tahaistmele, aga vot see on juba selle muti enda asi, kui peaks sattuma kokku kaaskodanikega, kes omavad karvaseid koduloomi või kes armastavad kanda kampsusid, mis on kootud koerakarvalõngast.
Kui värskemast nutmisest rääkida, siis eile oli see "imeline" päev, kus ma sain oma pisarakanaleid taaskord kasutada. Üldse kogu päev oli selline tundlik ja kui päev hakkas õhtusse jõudma, siis tegi mulle üks lause haiget. Antud juhul pole üldse oluline see, mis kontekstis seda öeldi või kes ütles, vaid üleüldiselt lause ise. Minu meelest on lihtsalt lauseid, mida ei tasuks öelda. Ma kõlan nüüd nagu real pussy ja võib-olla tundub see teile, mind arvestades, kuidagi üllatav, aga noh... Kui inimene ei ole ligemale 10. a näinud, siis on loogiline, et mingid asjad mälus veidi tuhmuvad ja pole enam nii kristallselgelt meeles. Ma ei hakka parem üldse rääkima tehnilistest visuaalsetest arengutest, mida minu silmad pole ealeski näinud. Mingid mutrivõtmekesed, full HD selleks,et videopilt ja lihtsalt pilt oleksid veel kvaliteetsemad- mis mõttes veel kvaliteetsem? Kas see pole juba piisav kvaliteet, kui pilt on olemas ja arusaadav. 3d, 4d ja 5d- never seen it! Nonii, ja kui ma pole selliseid tehnilisi uuendusi näinud, pole ammu üldse mitte mingit visuaali näinud, siis on natuke nagu absurd pimedale öelda, et hakka nüüd meenutama. Ma võin oma mälu pooleks meenutada, aga kui mulle reaalselt ei teki kujutluspilti, mida ma siis tegema peaksin? See oleks umbes sama hea, kui öelda alakehast halvatule, et davaiks, hakka nüüd kõndima. Proovi, proovi! Sa ju kunagi suutsid!
Novot, ja kuna olin suht frustreeritud kogu päevast, siis mõtlesin, et lähen teen Džännuga ühe väikese vaimukosutava jalutuse. Juhtus aga nii, et kuna mina kaks päeva polnud oma nina õue pistnud, siis oli ilmataat hiiglama lahke olnud ja terve ilma seda valget ollust täis puistanud ja ma ei saanud mitte jessugi aru, et kus on õiged rajad ja teed. Džännu teadis ainult seda teed, mis metsa viis ja eks ma siis läksingi temaga metsa...või õigemini tema viis mu metsa. Ja ma siis heas usus lootsin, et kui saab oma metsaringi tehtud, et siis viib mu pärast ilusti tagasi koju ka. Kuid paistis, et Džännu oli nendest lumekuhjadest ja hunnikutest sama palju segaduses kui mina ja nii me siis ligemale tund aega otsisime koduteed.
Vahel, kui on halvem päev, siis tunduvad asjad süngemad, kui nad on. Usun, et täpselt nii oli ka selle vanadaami jaoks. Kui pole osanud elada täisväärtuslikku elu, mis on täis rõõmu ja headust, siis vanaduses püütaksegi kõigile halvasti öelda. Tekibki mõtteviis, et kui minul ei ole hea, siis ei tohi ka teistel hea olla.
VastaKustutaSiinkohal aga ei tohi kunagi lasta enda hinge kriipida. See ainult näitab, et ta peab sind õnnelikumaks inimeseks. Mis tähendab, et sa kiirgad positiivsust ja heaolu. See aga on tegelikult sisimas sinu jaoks kompliment. Ükskõik, kas sa võtad selle vastu või mitte :)
Säilita positiivset meelt - sa oled imeline inimene. Ning koerale tee minu poolt suur pai. Me kõik ju eksime vahel :)
Oeh, tead Sinu kommentaar tegi praegu mu hingele pai. Aitäh selle eest! :) Ja Džännule edastasin ka pai...kohe mitu tükki ;)
VastaKustutaAnonüümne küsimus sulle - kuidas Sa tead pärast tualetis häda nr 2 tegemist, et kui palju tualettpaberit vaja on?
VastaKustutaJa mina arvasin eile, et oleks maru veider küsida, kuidas sa tead, et kana pannil enam roosa pole? Aga noh..kuidas sa tead, palju hambapastat panna? Sa ju ei näe, kui mustad hambad on..
KustutaNeed küsimused: ''Kai, kuidas sa seda või seda või seda näed?'' :D:D:D Ausalt, praktika on näidanud, et ausalt, pimedad ei näe mitte tuhkagi :D
KustutaHahahahaha, sorry, et ma praegu naeran nii, et tilgad püksis, aga see on lihtsalt nii naljakas küsimus. Ma mõistan, et Sul on selline huvitav mure ja uudishimu ning tegelikult ma ei tohiks naerda, aga no sorry! :D
VastaKustutaKasutan kindluse mõttes rohkem kui ühte paberilehte :D :D :D
Ma vist ei oskagi sellele küsimusele adekvaatset vastust anda...tunde järgi kasutan. Lähtun lihtsast reeglist- mida rohkem, seda uhkem :D
Karma is a bitch!!! Küll tuleb nende aeg nutta. Sina ikka ole rõõmus, kuigi tuleb tõdeda...life sucks sometimes :S Aga siis jälle rõõmsalt edasi, kui pisarakanalid on tühjad! Minu jaoks oled sa ikka üks uskumatu "mutt" :D
VastaKustutaKüll on hea, et on inimesi, kes mulle ikka aegajalt meelde tuletavad, et ma olen üks vinge mutt. Aitäh Sulle! ;) Mul on nüüd tänu positiivsetele ja ühele marunaljakale tagasisidele palju parem olla!
KustutaTead, ma olen küll täitsa nägija aga mina ka ei saa aru sellest mutrivõtmekesest ja kvaliteetsemast pildist. Ma ei tee absull vahet. Igakord kui kuskil blogis vms näen juttu, et pange siis mutrivõtmekeselt juurde, et ikka maksimaalse kvaliteediga vaadata, siis tavaliselt ma proovin ja.. ei näe mingit vahet. :D
VastaKustutaUh, ja mina arvasin juba, et asi on minu silmanägemises :D
KustutaMinu reaktsioon kommentaari lugedes :D http://lendas-lind.blogspot.com.ee/2016/01/esimene-ja-viimane-video.html
VastaKustutaMa pean ausalt tunnistama, et mu reaktsioon oli 10x hullem, aga ma tahaks siiski selle küsimuse autorit südamest tänada, sest tänu talle sain ma oma päevase naerulimiidi täis naerdud ;)
VastaKustutaPS. Ma jätkuvalt olen arvamusel, et küsida võib kõike ja küsige julgelt, kui vähegi oskan, siis vastan ja püüan mitte väga hullusti naerda.