Viimasel ajal on minu tavapärasesse blogimisrutiini tekkinud piinlikult pikad pausid. Mul on mingi totaalne mõttekangestus ja kuna ma pole enam näppudele valu andnud, siis on selline tunne, et ei oskagi enam kuskilt alustada. Aga ma teen proovi...
Juhtumisi ja mõtteid, mida jagada oleks tegelikult tonnide viisi, aga ma pole päris kindel, et kas tahan ikka kogu oma elu siia avalikkuse ette lahti rullida...
Juhtumisi ja mõtteid, mida jagada oleks tegelikult tonnide viisi, aga ma pole päris kindel, et kas tahan ikka kogu oma elu siia avalikkuse ette lahti rullida...
Ma viimasel ajal mõtlen aina sagedamini selle lapse saamise peale ja et kas tõesti pole mitte mingit varianti. Ses suhtes, et tänapäeva meditsiin on ju nii kõrgetasemeline, et kasvatatakse tüvirakkudest isegi uusi organeid, et miks peab see olema ainult mingi seitsme maa ja mere tagune jutt?! Miks ei võiks olla nii, et ühel päeval (ja ma ei pea siin silmas seda, et siis kui olen juba 80+ aastane krõnksmoor) helistatakse mulle ja küsitakse, kas tahaksin, et nad kasvataksid mulle minu enda tüvirakkudest uue neeru. Ajastus on siin ikka väga oluline, sest kui olen vanamutt valmis, siis paluks mulle juba uus emakas ka hakkama panna. Aga muidu jeah, ofcourse! Ma oleksin nagu eluõnnelik.
Ma olen isegi mõelnud, et kui ma peaksin valima, et kas silmanägemine või laps, siis valiksin surmkindlalt lapse. Suva see nägemine, yolo. Kui saan lapse, kasvatan temast korraliku ja hooliva inimese ja küll siis laps kirjeldab mulle läbi oma lapsesuu seda kummalist ja naljakat maailma. Pealegi mul oli 20-aastat aega ise seda maailma oma silmamunadega uudistada, aga vot last veel pole olnud.
Kui see lapsesaamise ja terviseteema päevakorda tuli, siis ma suts kaalusin seda endas ja jõudsin otsusele, et ma räägin sellest avameelselt ja otse, sest tunnen, et kui ma räägin oma võimalikest šanssidest ja soovidest, et siis äkki, lihtsalt äkki ühel päeval tõesti, kui asjad on seal maal, et see tüviraku värgindus on veidi populaarsem ka siinpool Euroopat, siis meenub kellegile tähtsale tohtrile, geeniteadlasele, kirurgile vms, et netis on üks tüüp, kes viimasel ajal peaaegu muust ei suudagi kirjutada, kui tüvirakkudest, neerudest ja lapse saamisest. No ja lihtsalt märgin juba ära, et kui peaks otsitama katsejänest, siis pick me, pick me, I'm ready to give shot.
Kui Delfi ajakirjanik käis minuga möödunud aasta novembris intervjuud ja minidokki tegemas, siis ühtlasi puudutasime põgusalt ka lapse saamise ja neerupuudulikuse teemat, aga noh ega ma enam nii täpselt enam ei mäletagi, mida rääkisin, sest daah, see oli ju juba pea kaks kuud tagasi :D Aga eks paistab, kui see intekas ja minidok avalikustatakse.
Aga, et te ei arvaks, et ma olen mingi haletsusväärne ja lõplikult mõistuse ja reaalsustaju kaotanud tont, siis võiksin ma ju midagi argist ka kirjutada.
Hmm, no mis ma siis kirjutan. Ma elan praegu üldiselt sellist suhteliselt igapäevast ja igavat koduperenaise elu ehk siis kuusk seisab veel ehitult toanurgas ja ma pole isegi sellega kursis, et kas sellel enam vettki on. Siis ripuvad mul veel köögiaknal päkapikusussid (ei teagi, et kas on enam mõtet neid hakata sealt ära võtma, sest kaugel need järgmised jõuludki enam on). Peaks oma orhideed üle vaatama ja ma ei mõtle jällegi siinkohal seda, et vaatan, et kas taim on potis alles, vaid et võiks nagu kasta ka neid või nii.
Lumi on ka juba mitu päeva maas, aga ma pole endiselt veel kelgutama ega suusatama jõudnud, aga no see ei sõltu minust, sest ega ma üksi ei saa kelgutama minna. Viimane kelgutamine oleks peaaegu lõppenud vett täis kraavis koos õepojaga. Vaene laps röökis mäepervel ja üritas kõigest väest jalgadega hoogu pidurdada, aga mina seevastu lükkasin hoogu aina juurde. Laps oli nii paanikas, et ei suutnud ega osanud mulle kohe öeldagi, et lõpetagu ära, me sõidame kraavi (hoian hea meelega teie lapsi :D).
Ja mis puutub suusatamisse... Ma ei tea, kas on üldse vaja eelmise talve suusatamist meenutadagi. Märksõnadest ehk piisaks: lumi, suusad, puud, järsakud, veel puid ja põõsaid, veri, muhk, haavad, põrutus. Aga olgugi, et mu esimene pimedana suuskamine lõppes veriselt, siis ma sain sellest siiski nii suure suusapisiku külge, et ma unistan nüüd oma isiklikust suusakomplektist ja varustusest.
Kokkuvõtlikult ütleks, et olen olnud laisik kuubis, aga no tänasest sai mu puhkus läbi ja nüüd hakkan jälle nagu orav rattas ringi rallima. Lisaks püüan olla veidi stabiilsem selles bloginduses. Mul on tegelikult teile üks väike üllatus ka plaanitud, aga hetkel selle realiseerumine seisab selle taga, kuidas läbirääkimised kujunevad. Aga seniks tsauka ja järgmise postituseni! ;)
Kas sa ei saa last, sest sa ei jää rasedaks või peavad arstid sinu tervisega raseduse lõpunikandmist ohtlikuks?
VastaKustutaNo veel on võimalik rasestuda, aga arstide sõnul ei suuda mu organism rasedust lõpuni kanda, sest mul on greateniinitase veres liiga kõrge.
VastaKustutaSa võiks sellest teemast lähemalt kirjutada. Mulle vähemalt pakub huvi :). Kui kõrge kreatiniini väärtus on - et kas arstid pmslt keelavad rasestuda ja uus neer/surrogaat/adopteerimine olekski ainsad võimalused?
VastaKustutaOkei, võin ikka sellest eraldi postituse teha ja täpsemalt rääkida :)
VastaKustuta