Õnnenumbrid

Käisime eile õhtul emaga Vana Baskini Teatri etendust "Õnnenumbrid" vaatamas, kus peaosas mängis võrratu Helgi Sallo. Ja just nimelt käisime Baskini teatrilavastust vaatamas, mitte ise teatris kohapeal ehk et etendus ise toimus Kilingi-Nõmme Klubis. Kui ema eelmise aasta lõpus uuris kas tahaksime tulla koos temaga "teatrisse", siis Joosep keeldus, aga mina mõtlesin, et why not. Joosep nagunii minuga kuskil teatris eriti ei käi ja kui peakski mingi ime läbi leiduma mingigi temale meelepärane ja sobiv etendus, siis jõuab enne sadu kordi päike loojuda. Hakkasin siin huvi korral arvutama, et selle kaheksa aasta jooksul, mil oleme koos olnud, oleme teatris käinud...baramparampaa...suisa kolmel korral :D Kui arvestada seda, et mõni mees ei käi oma naisega üldse kuskil teatris, siis on kolm päris tugev saavutus :D Eks vahel ajab see mind närvi küll ja kurvastab hingepõhjani, kui märkan mingit eriti põnevat ja huvipakkuvat etendust ja siis Joosep keeldub. Nagu what?! Mida me naised oleme teile mehed teinud, et te ei võiks see 2 h üle elada? Kas see rõõm ja rahulolu, mis pärast naise näost tagasi peegeldub ei ole siis piisavalt väärtuslik. Oii ma kadestan neid naisi, kellel on kultuurihuviline mees. Aga egas vist kõike head ka ei saa tahta. Vähemalt saan kindel olla selles, et Joosep ei karda oma "siidkindakesi" ära määrida, kui on vaja keset pimedat tänavat oma daami kaitsta.
Aga, kui nüüd korra tagasi põhiteema juurde tulla, siis mul oli ikka päris tugev eelarvamus kõiksugu rahva- ja kultuurimajades toimuvate teatrietenduste suhtes. Ma ei tea miks mul puudus selle koha pealt ratsionaalne mõtlemisvõime. Olin veendunud, et sellistes kohtades rahvas eriti koos ei käi, ruumid on külmad ja kõik 20 inimest, kes on vaevunud kohale tulla, istuvad kõvadel puitpinkidel oma pepsid kangeks ja on riietatud vammustesse, et mitte etenduse ajal ära külmuda. Aga milline üllatus mind tabas... Astusin Nõmme rahvamajja või kluppi (nii kuidas keegi seda kutsub) sisse ja esimese asjana pahvatas mulle näkku mõnus ja soe kohviaroom, rahvast sagis ümberringi nii palju, et mul ausalt öeldes vajus karp lahti. Ma ei tea kus ma siis vahepeal olen elanud, et mul selline väär arusaam asjast oli. Kõik vajalik üheks heaks teatrielamuseks oli olemas: soe saal, pehmed toolid, lava, garderoob, puhvet, piletite- ja etendusekava müügipunkt jmt. Natuke naljakas, aga samas väiksele kohale omane oli see, et peaaegu kõik, kes sinna tulid olid teineteisele tuttavad. Poemüüja, kelle kassasse olen ma korduvalt sattunud, istus täpselt minu selja taga. Loomaarst oli ka oma naisega kohal. Ja kui aus olla, siis kõik istusid meie selja taga, sest ma istusin emaga esireas. Ma muigasin emale, et pärast inimesed omaette mõtisklevad ja püüavad välja mõelda, et miks täispime istub teatris kõige esimeses reas. Sest ausalt, kui mina poleks pime ja ei teaks sellest maailmast mitte jessugi, siis mul tekiks samasugune küsimus. Mille kuramuse pärast ronib see pime esiritta, kui nagunii mitte halligi ei näe? Jällegi, ma ei hakka kõigi pimedate eestkõnelejaks, aga eesreas on sellepärast maruhea istuda, kuna siis saab kuulda kõige väiksemaid liikumisi, saab kuulda kust need tulevad ja läbi selle paremat pilti lavategevusest endale ette manada. Sest, kui kaugelt kuulata, siis kuuled küll, et sealt eest kostub hääl, aga täpselt kust lavaosast, võib jääda segaseks. Näiteks eile oli mul esireas istudes selline tunne nagu istuks etenduses olnud elutoas, ainult selle vahega, et mul polnud sõnalist rolli. Lisaks on mulle, kui juhtkoerakasutajale külje ja esikohad sellepärast meelispaikadeks, kuna siis saab Janet end parkida minu kõrvale või jalge ette ilma, et peaks end toolide ja inimeste vahelt läbi pressima. Ja kolmandaks põhjuseks ja võib-olla kõige loogilisemaks põhjuseks nägijatele on see, et üldjuhul minu saatja on, üllatus-üllatus, nägija. Seega miks peaks minu nägijast saatja paigutama koos minuga saali kõige tagumisse ja pimedamasse nurka ainuüksi sellepärast, kuna mina pime ei näe mitte midagi ja mul erilist vahet visuaalses mõttes ei oleks.
Kes pole "Õnnenumbreid" vaatamas käinud, siis viimane aeg see viga parandada, sest ausalt seal oli läbi terve etenduse naerumugistama panevaid ütelusi, eriti pealtnäha dementses eas vanaema poolt, keda siis mängiski Helgi Sallo. Mängukava ja info etenduste kohta leiate siit. Ja mina soovitan küll võimaluse korral võtta ette retk väljaspoole suuri teatreid ja uskuge mind läbi selle saate omanäolise kogemuse, mida suurtes linnateatrites ei kohta.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top