Kes veel pole kursis, siis ma olen pooleldi sibul ehk venku. Arvestades tänapäeva rassimeelsust, siis ma väga loodan, et keegi ei hakka põlevate nuiade ja heinaharkidega minu ja mu ema ukse taha laamendama ronima.
Ma võtsin praegu selle jutuks seetõttu, kuna tahtsin jagada ühte temperamentset vahejuhtumit. Nimelt õhtul, kui me Joosepiga diivanil tudusime, sadas mu ema meile ootamatult korterisse sisse. Mina põõnasin täies südamerahus diivanil teki all edasi, kuid Joosep viisaka väimehena ronis unesegaselt ämmale esikusse vastu.
Kui Joosep esikusse jõudis, siis ema viskas närviliselt säilituskarbiga plohvi Joosepi kätte, samal ajal ise midagi vahutades, et mitte keegi telefoni vastu ei võta, küttepuud on toas kõik otsas ja enne, kui jõudis oma jutu lõpetada, astus juba välisuksest välja ja tõmbas ukse kerge mütsuga kinni.
Joosep vaeseke seisis seal õnnetult ja unesegaselt säilituskarp käes ja üritas pilti kokku panna, et mis just juhtus. Aga juhtus see, et kui ma päeval pannikaid küpsetasin, helistas ema ja palus, et Joosep täna õhtul läbi tuleks ja talle küttepuid tuppa veaks ning et tegi plohvi ja pani meile ka väikse portsu valmis (no emade värk, et kui miskit vaaritavad, siis panevad lastele ka head ja paremat valmis). Ma lubasin Joosepile sõna edasi anda, aga kuna täpselt kõne ajal oli mul pannikate küpsetamine pooleli, siis peale kõnet ruttasin kööki, oma pooleldi ära kõrbenud pannikat päästma (puud olid mul selleks hetkeks, kui kööki panni juurde jooksin, juba loomulikult unustatud) ja ega vene rahvusest ämma sütitamiseks pole rohkem tarviski.
Ma võtsin praegu selle jutuks seetõttu, kuna tahtsin jagada ühte temperamentset vahejuhtumit. Nimelt õhtul, kui me Joosepiga diivanil tudusime, sadas mu ema meile ootamatult korterisse sisse. Mina põõnasin täies südamerahus diivanil teki all edasi, kuid Joosep viisaka väimehena ronis unesegaselt ämmale esikusse vastu.
Kui Joosep esikusse jõudis, siis ema viskas närviliselt säilituskarbiga plohvi Joosepi kätte, samal ajal ise midagi vahutades, et mitte keegi telefoni vastu ei võta, küttepuud on toas kõik otsas ja enne, kui jõudis oma jutu lõpetada, astus juba välisuksest välja ja tõmbas ukse kerge mütsuga kinni.
Joosep vaeseke seisis seal õnnetult ja unesegaselt säilituskarp käes ja üritas pilti kokku panna, et mis just juhtus. Aga juhtus see, et kui ma päeval pannikaid küpsetasin, helistas ema ja palus, et Joosep täna õhtul läbi tuleks ja talle küttepuid tuppa veaks ning et tegi plohvi ja pani meile ka väikse portsu valmis (no emade värk, et kui miskit vaaritavad, siis panevad lastele ka head ja paremat valmis). Ma lubasin Joosepile sõna edasi anda, aga kuna täpselt kõne ajal oli mul pannikate küpsetamine pooleli, siis peale kõnet ruttasin kööki, oma pooleldi ära kõrbenud pannikat päästma (puud olid mul selleks hetkeks, kui kööki panni juurde jooksin, juba loomulikult unustatud) ja ega vene rahvusest ämma sütitamiseks pole rohkem tarviski.
0 kommentaari:
Postita kommentaar