Mäletan justkui, nagu oleksin lubanud reedel kirjutada koerapuurist ja Janeti üksindusahistusest, mille all preili kannatab. Hästi palju ja üpris sageli kohtab erinevates lemmikloomagruppides arutelusid ja tulihingelisi vaidlusi sellel teemal, kas koerale puuri soetamine on ikka õige. Äkki on see kuidagi taunimisväärne või äkki vaadatakse sellele kuidagi viltu. Tõesti on ka neid inimesi, kes on kategooriliselt puuri vastu ja leiavad, et koera koht pole puuris ja ennem pigem andke koer ära, kui toppida vaeseke puuri. Täiesti nõustun- koera koht ei olegi puuris, aga seda sellisel juhul, kui ta peab seal päev läbi kükitama, on kitsas, on koerale pigem karistuseks vms. Samamoodi on juhtumeid, kus puur on koera enda kaitseks soetatud. Näiteks koer, kes üksi koju jäädes otsustab elektritöid tegema hakata ehk et närib absoluutselt kõik kaablid läbi. Mina koeraomanikuna ei tahaks küll koju jõudes eest leida oma armast sõpra grillituna.
Meie majapidamises on puur täitsa olemas ja see sai soetatud eelkõige Pythoni tarbeks, kuna seda tegelinskit üksi koju jätta oli pea võimatu. Või no, siis selles mõttes võimalik, kui ladusid väärtuslikumale kraamile barjääri ümber, tõstsid prügikasti lae alla jne. Samuti pidid olema valmis iga kord ka tagajärgi likvideerima.
Eks me ka uurisime ja puurisime, et kas, millist ja kuidas koera harjutada puuriga ning minu meelest tõesti üks kuldreegleid, mida õpetas meile koerte käitumisspetsialist Tiia Ariko oli see, et puur ei tohi koerale olla karistuseks ehk et, kui koer ilastab teie rätseptellimusega tehtud ülikonna ära ja närib nahksetesse kingadesse õhuaugud, siis ei tohi saata koera nattipidi puuri. Puur peab olema koerale turvapaigaks, pesaks, puhkealaks jne. Meil on näiteks puuris pehme tekike ja puuri n-ö katus ja üks küljeosa on kinnised ja seda ikka seepärast, et oleks privaatsem.
Kuigi puur sai ostetud Pythonile, siis minu suureks üllatuseks on hakanud isegi Janet seal uinakuid pidama. Eriti just hilisõhtustel tundidel, kui ei soovi...ma ei tea täpselt mida...valgust ehk. Samuti on puur asendamatu abivahend mulle siis, kui ma tarin tolmuimeja välja, sest no ausalt, Python leiab, et tolmuimeja ei ole mitte teps tolmu imemiseks, vaid masseerimisaparaat, mis peaks teda igal sammul masseerima.
Kuna reedel oli mul järjekordselt trenn ja Joosep oli trenni ajaks sõitnud juba talvepäevadele, siis seega polnud mul ühtegi inimhinge, kes jääks Janetile seltsiliseks. Seisin siis silmitsi olukorraga, mida teha Janetiga? Teadsin, et magamistuppa ma teda lukustada ei saa, sest siis ronib kõige kõrgemasse punkti ehk voodi peale ja kukub ulguma. No ja ilmselgelt vannituppa ma ka koera ei lukusta, kuigi seal meil aken ja mõnusalt soe jne, aga no seal on ka ventilatsioon, mis hästi kannab helisid edasi. Lihtsalt lahtiselt korteri peale jätta...no siis uluks otse korteriukse taga. Kuna Pythoni puur on parajalt suur, siis otsustasin, et panen Janeti ajutiselt samasse puuri. Lamama mahtusid, istuma mahtusid ja andsin neile kahepeale veel suure mahlase närimiskondi, mille loomapoest soetasin. Oma hingerahustuseks panin koertele Elmari ka taustaks mängima, kuigi olen üpris veendunud, et neil on sellest suhteliselt poogen.
Jõusaalis olin kuskil 1,5h ja pesemise jätsin vahele või no otsustasin, et kodus pesen, sest ma ju ei teadnud, mis olukord kodus valitseb. Kui trepikotta jõudsin, siis õnneks ei kuulnud ma midagi, aga kui oli viimane trepiastmete rida jäänud, siis korraks kostus väiksem näutsatus.
Tuppa astudes ma ei läinud koheselt Janetit tervitama, vaid vahetasin riided ja liikusin niisama ringi, et ei arvaks, et tema näutsatusest oli kasu ja et just selle peale tormasin tuhatnelja koju. Naabrite kurje pilke pole ma kohanud ja keegi pole mulle ka märkust teinud ja seega ma eeldan, et enamus ajast oli kõik rahulik.
0 kommentaari:
Postita kommentaar