Olen siin paar kuud endamisi mõelnud, et lõpetaks õigupoolest selle blogimise jama ära. Ei, mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks, vastupidi - väga meeldib, aga mul käivad aeg-ajalt peal mingisugused mõõnaperioodid, kus ma nagu üldse ei saa aru, et miks ma kõike seda siia kirjutan, kellele kirjutan ja keda üleüldse peaks huvitama minu pimeda elukene.
Mul on tekkinud päris arvestav hulk jälgijaid ja lugejaid ja tundub et kellegile nagu ikka läheb korda minu postitused ja mul on nii hea meel teie kõigi üle ja olen lõpmata rõõmus, kui avastan, et oh, täna on nii palju inimesi mu blogisse tee leidnud. Aga vahepeal nagu kaotan selle sihi silmist, eriti nendel raskematel aegadel, kus ma tahaksin kogu maailma eest peitu pugeda. Sest ühel ilusal hetkel läheb minu roosa mull katki ja siis ma taas avastan, et maailm polegi nii roosa ja lilleline paigake, kus elavad ainult heatahtlikud inimesed. Seal on ka nii palju kurje, õelaid inimesi, kes ei jäta mitte ainsamatki võimalust kasutamata, et sitasti öelda. Ma ausõna ei saa aru, miks on tarvis õelutseda, negatiivne olla ja muud kräppi toota? Eriti "tore" on see, et need inimesed, kes on ise elus pettunud või rohkem haiget saanud, on nii kibestunud ja negatiivselt kõige suhtes häälestatud, et nad nagu ei usuks enam, et on inimesi, kes tõesti ei ela selle nimel, et Sulle ja ainult Sulle paska keerata.
Mul on üks tuttav, kes vist südames soovib olla kõigi maailmade kohtumõistja ja heategija, aga minu silmis ei õnnestu see tal just kõige paremini, kuna pidevalt paneb end ohvrirolli. Selle käigus kirjutab ta mulle kilomeetri pikkuseid ja emotsionaalseid traktaate. ikka vaja mingit emotsiooni pasarahet toota. Ta toodab konkreetselt emotsiooni ajendil sellist saasta, et mul hakkab ainuüksi juba kirja pealkirja lugedes pea otsas tossama. Ma võin talle ükskõik kui heatahtliku, sooja ja sõbraliku vastuse kirjutada, aga ikka tuleb sealt mingit sitta. Ma loen oma vastuse enne "send" nupule vajutamist 10x läbi ja mõtlen positiivselt ja kui ma lõpuks kirja ära saadan, siis paari päeva pärast tuleb välja, et too inimene luges minu kirjast ikka mingit rämedat sõimu ja etteheidet välja ja et kuidas talle küll liiga tehakse jne. Kuigi ma lihtsalt avaldasin oma seisukohta (siinkohal oleks vist paslik ära märkida, et ma pole ealeski kellegile sõimukirja kirjutanud).
Kui ma suvatsen ignoda ja edaspidi eranditult kõik tema kirjad otsejoones rämpsu alla saata, sest lihtsalt vaimselt ei jaksa enam selle madnessiga sammu pidada,siis saadab järgmise kirja, kus süüdistab mind kõrvale hoidmises ja miks ma ikka ei vasta ja bla bla blaa. Ja kui siis proovin uuesti rahulikult, mitte emotsionaalselt kirjutada, siis saadab vastuse, et talle aitab, rohkem ta EI kirjuta, et ta tahab olla lihtsalt inimene. Nagu what!? Good for you, kui rohkem mulle ei kirjuta. Ma tahan ka lihtsalt inimene olla. Kusjuures terve närvikavaga inimene. Ma polegi Su kirju never tahtnud. Selline emotsionaalne lähmerdamine tekitab paraku tunde nagu see inimene pole sealt ülakorruselt enam päris korras.
Mul on tekkinud päris arvestav hulk jälgijaid ja lugejaid ja tundub et kellegile nagu ikka läheb korda minu postitused ja mul on nii hea meel teie kõigi üle ja olen lõpmata rõõmus, kui avastan, et oh, täna on nii palju inimesi mu blogisse tee leidnud. Aga vahepeal nagu kaotan selle sihi silmist, eriti nendel raskematel aegadel, kus ma tahaksin kogu maailma eest peitu pugeda. Sest ühel ilusal hetkel läheb minu roosa mull katki ja siis ma taas avastan, et maailm polegi nii roosa ja lilleline paigake, kus elavad ainult heatahtlikud inimesed. Seal on ka nii palju kurje, õelaid inimesi, kes ei jäta mitte ainsamatki võimalust kasutamata, et sitasti öelda. Ma ausõna ei saa aru, miks on tarvis õelutseda, negatiivne olla ja muud kräppi toota? Eriti "tore" on see, et need inimesed, kes on ise elus pettunud või rohkem haiget saanud, on nii kibestunud ja negatiivselt kõige suhtes häälestatud, et nad nagu ei usuks enam, et on inimesi, kes tõesti ei ela selle nimel, et Sulle ja ainult Sulle paska keerata.
Mul on üks tuttav, kes vist südames soovib olla kõigi maailmade kohtumõistja ja heategija, aga minu silmis ei õnnestu see tal just kõige paremini, kuna pidevalt paneb end ohvrirolli. Selle käigus kirjutab ta mulle kilomeetri pikkuseid ja emotsionaalseid traktaate. ikka vaja mingit emotsiooni pasarahet toota. Ta toodab konkreetselt emotsiooni ajendil sellist saasta, et mul hakkab ainuüksi juba kirja pealkirja lugedes pea otsas tossama. Ma võin talle ükskõik kui heatahtliku, sooja ja sõbraliku vastuse kirjutada, aga ikka tuleb sealt mingit sitta. Ma loen oma vastuse enne "send" nupule vajutamist 10x läbi ja mõtlen positiivselt ja kui ma lõpuks kirja ära saadan, siis paari päeva pärast tuleb välja, et too inimene luges minu kirjast ikka mingit rämedat sõimu ja etteheidet välja ja et kuidas talle küll liiga tehakse jne. Kuigi ma lihtsalt avaldasin oma seisukohta (siinkohal oleks vist paslik ära märkida, et ma pole ealeski kellegile sõimukirja kirjutanud).
Kui ma suvatsen ignoda ja edaspidi eranditult kõik tema kirjad otsejoones rämpsu alla saata, sest lihtsalt vaimselt ei jaksa enam selle madnessiga sammu pidada,siis saadab järgmise kirja, kus süüdistab mind kõrvale hoidmises ja miks ma ikka ei vasta ja bla bla blaa. Ja kui siis proovin uuesti rahulikult, mitte emotsionaalselt kirjutada, siis saadab vastuse, et talle aitab, rohkem ta EI kirjuta, et ta tahab olla lihtsalt inimene. Nagu what!? Good for you, kui rohkem mulle ei kirjuta. Ma tahan ka lihtsalt inimene olla. Kusjuures terve närvikavaga inimene. Ma polegi Su kirju never tahtnud. Selline emotsionaalne lähmerdamine tekitab paraku tunde nagu see inimene pole sealt ülakorruselt enam päris korras.
Oeh, nüüd sai siia üks korralik emotsionaalne pläust, aga tundsin, et tahan seda jagada ja mitte endas hoida. Ma olen muidu alati olnud selline sissepoole tüüp, kes tahab kõiksugu sisemised võitlused enese sees maha pidada, kuid mida vanemaks ma saan, seda enam ma olen hakanud mõistma, et selliseid asju ei pea enda sees hoidma, vaid tuleb jagada ja siis on ehk kellegil mõni hea sõna või nõuanne varuks. Vahel lihtsalt on tarvis kõrvalseisjate pilgu läbi asja näha, et kogu olukorda hakata nägema hoopis kolmanda või neljanda nurga alt. Pealegi, kuna ma konkreetselt nimesid ei nimetanud, siis pole ma teoreetiliselt ka seda inimest kuidagi kahjustanud ja ega tegelikult isik polegi antud loo juures üldse esmaoluline, vaid olukord kui selline ise on see, mis on murekoht.
Ehee, nüüd kus sain oma emotsioonivalangu valla päästa, võin kinnitada, et blogimist ma siiski ei jäta ja ega siin maailmas ainult kurjad inimesed ei ela ju. Näiteks minu lugejad on eranditult kõik ülitoredad ja armsad inimesed. Osad neist on isegi mulle privas kirjutanud ja nii palju head soovinud, et ma tahaksin teid pooleks kallistada :D
Mulle väga meeldib su blogi lugeda. Kirjutad elust, nii positiivsest kui negatiivsest. Päris elust. Oled Päris Inimene, mitte ei loo endast roosamannavahust pilti. Jätka samas vaimus!
VastaKustutaJa selliseid emotsionaalselt teistest sõltuvaid inimesi kahjuks ikka maailmas jätkub. Püüa vastu pidada :) Arvan, et see inimene ei pruugi seda kõike teha üldse mitte pahatahtlikkusest. Lihtsalt sellised käitumismustrid on kuidagi välja kujunenud.
Jaa, mina arvan ka, et meie, Sinu lugejad, oleme kõik jube toredad, nii et blogimist lõpetada kohe kindlasti ei tohiks, otse vastupidi, tuleks teha chatvlog või vähemalt "Teie küsite, mina vastan" postitus ja video sellest, kuidas Sa kokkad ja video sellest, kuidas Sa räägid lõbusid lugusid ja muudkui naerad, sest Sul on nii lahe naer :D Lisaks võiksid jagada oma lemmikretsepte, raamatuid, parfüüme vms. Veel võiksid rääkida huvitavaid lugusid oma lapsepõlvest...ühesõnaga, kirjutamist jagub :D
VastaKustutaHahaa, nii toredad kommentaarid- aitäh! :)
VastaKustutaTead mulle täitsa meeldib ka see Chat vlogi mõte ;)