25. aprill ja 25. aprill ehk kits kahe heinakuhja vahel

Mnjah, täna on siis see suurepärane päev ehk minu ema ja Joosepi sünnipäev. Üks kõige hullemaid kokkusattumusi, mis perekonnas üldse olla saab. Ma ei pea siin silmas seda, et see on maru kehv variant, et perekonnas on kahel inimesel ühel päeval sünnipäev, vaid just seda väikest nüanssi, et selleks on ämm ja väimees ja siis olen...mina, see kits, kes topitakse alatasa sinna kahe heinakuhja vahele. Pean igal aastal tegema valiku, et kellega see päev koos veeta. Ma ei hakka parem nendest draamadest, solvumistest jmt rääkimagi, mille osaks ma olen saanud. Sünnipäev peaks olema rõõmupäev ja inimesed, kes teevad ettevalmistusi, et sünnipäevalast rõõmustada, siis minul kaasneb iga aasta sellega meeletu stress. Ausalt! Iga aasta, kui see sünnipäevatrall läbi saab, siis ohkan kergendusega ja mõtlen, et küll on hea, et mööda sai. Seda, et millise hinna või hingehaavadega, see selgub muidugist alles hiljem.
Kõige hullem surve tuleb just ema poolt... Neid juhtumisi, kus ma siis tema meelest olen totaalselt feilinud on ikka päris mitmeid. Näiteks aastaid tagasi, kui Joosep sai 20, siis otsustasin õigel päeval just Joosepi pool tähistada tema sünnipäeva (oli isegi vist laupäev ja sõpradega oli isegi väike istumine, grill jne). Emale ma loomulikult soovisin ka telefoniteel õnne ja leppisime kokku, et tulen tema poole 26. aprillil. No me elasime siis eraldi linnades. Kõik nagu klappis ja tundus olevat "korras", aga kui ma järgmise päeval suure kollase roosi lillekimbu ja kingitusega ema juurde ilmusin, siis ei tulnud ta mulle esikusse vastu (noh, ega ma ei eeldanud ka, et peaks tulema või minu saabumise puhuks mingisuguse punase vaiba lahti rullima ja fanfaari puhuma), aga kui läksin kööki edasi, siis ema ei kõssanud mu tervitusele mitte kui midagi, vaid istus seljaga minu poole ja teeskles teleka vaatamist. No ma sain kohe aru, et asi on totaalselt p*rses. Järjepidevusega siiski andsin lilled üle ja kui tahtsin kingitust ulatada, siis ütles, et ta ei soovi minu kingitust. Ma olin segaduses... Üritasin seletada, et see on ekstra temale mõeldes valitud ja... Kuid selle peale ütles, et kui ma selle talle annan, siis ta viskab selle kapi otsa ja sinna see jääbki. Ma olin täiesti jahmunud ja tundsin end täieliku rämpsuna. Mis mõttes nagu oma ema ütleb nii?
Mingil aastal oli jällegi see teema, et otsustasime kinkida õega kingituse kahepeale. Valikuks osutus suur raamitud perepilt ja mina soetasin ühe Aafrika tee, mis mulle väga maitses ja kuna meie peres ollakse üleüldse väga suured teesõbrad, siis mõtlesin, et ema kindlasti sellise kingituse üle rõõmustaks. No tuli siis jällegi kauaoodatud päev ja kui läksime kogu trobikonnaga kingitust üle andma, siis ema võttis kingituse vastu ja isegi grillisime ja jällegi...kõik "tundus" olevat täiesti korras, aga siis mitu kuud hiljem kuulen mina õe käest, et ema on minu peale äärmiselt solvunud, et ma julgesin talle ainult teed kinkida. Nagu wtf! Päriselt!
Mu ema on tohutult praktilise meelega inimene ja no minu mõistus on otsas, et mida kinkida või kas üldse enam midagi kinkida. Olen kinkinud talle meelepärase muusikaplaadi, jalavanni (mõtlesin, et juuksurina töötades on vahel mõnus jalavanni koos massaažiga teha, aga tõsiasi on see, et ta pole kordagi seda kasutanud). Kõige valutumalt läks mul 2014 aastal, sest siis elasin Tartus ja just aprilli lõpus kukkusin ma Toomemäe treppidest alla ja murdsin jalaluu ja see oli õnneks ema jaoks piisavalt põhjendatud vabandus mitte kohale roomata. Saatsime lillekulleriga suure roosikimbu ja selle üle oli ema siiralt rõõmus. Ma polegi teda oma sünnipäeval vist nii rõõmsana kunagi varem kuulnudki. Seda arvestades peaks ehk iga aasta sel ajal jalaluu murdma.
See aasta ma otsustasin emale soetada 20 euro väärtuses raamatupoe kinkekaarte, kuna tal on just-just valmimas teise korruse eluruum, kuhu on tulemas hiiglaslik raamaturiiul ja mõtlesin, et kuna ta on suur lugeja, siis äkki see kink rõõmustab teda vms.
Kuna Joosep otsustas, et tema sõidab üldse hommikul Tartusse minema, et naiskolleegide kallistused isiklikult kätte saada, siis läksime hommikul ema ukse taha, et õnnitlemistseremoonia ära teha, aga võta näpust...ema oli juba tööle ära läinud ja miskipärast just pool tundi varasema bussiga kui muidu. Helistasin talle ja no ütles, et pangu me siis lilled ukse taha koera veekaussi. Nii me siis ka tegime ja eks kingituse lähen viin õhtul ära, kuigi mul on kogu selle jantimisega selline peavalu ja stress.
Ma ei tea...olen kuidagi kurb. Joosep tuleb ka alles homme hilisõhtul koju ja mina võin seni niisama lakke sülitada. Ma ei tea. Miskipärast on mul alates ülemöödunud laupäevast tunne, et kõik on valesti ja et kõik on olnud üks suur illusioon. Selline tunne on nagu keegi oleks mu "roosa mulli" ära lõhkunud ja kogu argipäeva kõntsaga mu üle valanud. Mõtled kogu sellele jamale ja siis tunnedki, et Sa ei sobi ja kõike teed valesti ja Sa pole milleski kunagi piisav, sest koguaeg on kellegil mille kallal nokkida või siis Sinu oma enda lähedased inimesed "vahetavad" Su lihtsalt välja. See on nõme tunne, sest kui Sa ise tead, et oled andnud maksimumi ja oled hingega asja juures olnud, siis see teada saamine...teeb haiget.

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Kullake, ära nukrutse. Me pidime ju teatrisse minema. Mis Sa arvad etendusest Viiuldaja Katusel? Veel on mõned piletid saadaval. Ja kui kodus kopa ette viskab oled Tartus alati oodatud. I know You know it ;)
    M.

    VastaKustuta
  2. Kusjuures kunagi kommentaarides on olnud teemaks sinu pidevad solvumised ja mossitamised..siis tegelikult on näha,kust need tulevad :)
    Selline stressis,raske,väsitav periood on ka minul hetkel..

    VastaKustuta
  3. Ma täpselt tean seda tunnet, minu ema ka tihti solvub nii, et ma ise ka ei saa aru mis ma valesti teinud olen + tähtpäevad.. Näiteks mida teha jõulude ajal, üks aasta olime elukaaslasega minu vanemate juures, järgmine aasta plaanisime siis 24. tema vanemate juures olla ja 25. minu vanemate, ema oli muidugi õnnetu ja solvunud. Samas sellisele olukorrale pole head lahendust ka, oeh..

    VastaKustuta
  4. Jep...mulle jääb lihtsalt arusaamatuks, et kas siis need solvujad ise ei mõika, et teisel poolel on nagunii halb tunne ja igal juhul proovime leida parima lahenduse, aga eii, et teine end ikka totaalselt s*tasti tunneks, siis keerame ikka vinti üle ja las tunneb end ikka täie raua eest s*tasti. Kurvaks ja nõutuks teeb selline käitumine. Ilmselgelt ei saa end ju ribadeks rebida, et miks on üldse vaja oma solvumistega sedasi peale lennata... :(

    PS. Hah, kuna ema ei saa välja vahetada (ega ma ei vahetaks ka), siis tuleb lihtsalt uus mees leida, kellel poleks sünnipäev oma ämmaga ühel ja samal päeval...veel parem, kui oleks eraldi aastaaegadel :D Jõulude osas kohe ei teagi...sellega ka alailma selline jahmerdamine, sest küll on istumine Joosepi perekonna pool, minu ema pool ja kuna minu ema ja isa on lahutatud, siis isa pool ka eraldi ja no katsu Sa siis kõigi meelejärgi olla. Täitsa nõus, need jõulud on ka üks stressitekitaja...õigemini inimesed ise põhjustavad oma käitumisega.

    VastaKustuta

Back
to top