Kui hommikul Joosep Tartu poole ära vuras, siis selle asemel, et minna vereanalüüse andma, jalutasin ma suure hädaga koju. Suure hädaga sellepärast, kuna Janet jooksis veits lühisesse, sest poobik ei saanud teps mitte aru, miks Joosep bussile läks ja meie bussijaama maha jäime. Nii keelduski see tegelinski minuga igasugusest koostööst what so ever - nagu väike laps ma ütlen. Seepärast tegingi otsuse, et katsun kuidagi selle lühisesse jooksnud juhtkoeraga koju jõuda, kui et hakkan siin kangelast mängima ja saan veel poolel teel perearstikeskusesse surma või kukun end vigaseks.
Koju jõudes oli selline must kass peal, et ma ei tahtnud mitte ühegi hingelisega suhelda ja seega lülitasin mobla välja ja kerisin ära magama. Ahjaa, enne saatsin veel õele ka sõnumi, et mis kellani ema oletatavasti tööl on, et siis nad teavad, mis ajaks lastega kohale sõuda ja mainisin siis seda ka, et lülitan telefoni välja, sest tahan üksi olla. Kui ma pärastlõunasel ajal ärkasin, siis mõtlesin, et peaks nüüd koristama hakkama, aga no mida Sa hing ikka koristad, kui masekas peal ja nii ma tuiasin niisama korteris ringi, kui äkitselt kõlas uksel koputus. Esimese asjana mõtlesin, et no great, ema tuli, aga... kui keerasin ukse lukust lahti, siis Janet urises ja mitte keegi ei öelnud ka midagi. See kestis küll paar sekundit, aga no teate, kui koer uriseb ja ukse taga on vaikus, siis pimedal inimesel suudab sellel hetkel miljon mõtet peas läbi joosta. Seni, kui ma paaniliselt meenutasin enesekaitsevõtteid, puges aga korteriukse vahelt sisse see keegi ja kallistas mind. Khm, no selle kallistuse järgi sai mul kohe pilt selgeks, et kes see on - minu õeraas. Ainult tema on nii lühike ja pisike (minust ikkagi 4 cm lühem :D).
Õde ütles, et oli minu pärast olnud nii mures ja tuli mulle külla ja tõi mulle lillad roosid ja riideid. Mitte, et ma kannataks riietepuuduse käes, mul tegelikult neid nii palju, et ma ei tea enam, kuhu neid paigutada ja mida kanda, aga no uusi asju võtan alati rõõmuga vastu. Ega ma õele otseselt ei pajatanud, et mis mulle muret teeb, sest ei oska isegi hästi probleemi enda jaoks sõnastada ja hakka siis veel teistele seda seletama. Aga no poole sõnaga mainisin ikka ja no sellest oli abi. Uute riiete proovimine mõjus ka teraapiliselt. Emaga rääkisin ka õhtul telefonis pikalt ja laialt ja sain natuke oma mõtteid tuulutada ja Mallukaga suhtlesin ka. Noh, ühesõnaga on inimesi, kes ikka tunnevad muret ja hoolivad ja see on armas ja tore! :)
Koju jõudes oli selline must kass peal, et ma ei tahtnud mitte ühegi hingelisega suhelda ja seega lülitasin mobla välja ja kerisin ära magama. Ahjaa, enne saatsin veel õele ka sõnumi, et mis kellani ema oletatavasti tööl on, et siis nad teavad, mis ajaks lastega kohale sõuda ja mainisin siis seda ka, et lülitan telefoni välja, sest tahan üksi olla. Kui ma pärastlõunasel ajal ärkasin, siis mõtlesin, et peaks nüüd koristama hakkama, aga no mida Sa hing ikka koristad, kui masekas peal ja nii ma tuiasin niisama korteris ringi, kui äkitselt kõlas uksel koputus. Esimese asjana mõtlesin, et no great, ema tuli, aga... kui keerasin ukse lukust lahti, siis Janet urises ja mitte keegi ei öelnud ka midagi. See kestis küll paar sekundit, aga no teate, kui koer uriseb ja ukse taga on vaikus, siis pimedal inimesel suudab sellel hetkel miljon mõtet peas läbi joosta. Seni, kui ma paaniliselt meenutasin enesekaitsevõtteid, puges aga korteriukse vahelt sisse see keegi ja kallistas mind. Khm, no selle kallistuse järgi sai mul kohe pilt selgeks, et kes see on - minu õeraas. Ainult tema on nii lühike ja pisike (minust ikkagi 4 cm lühem :D).
Õde ütles, et oli minu pärast olnud nii mures ja tuli mulle külla ja tõi mulle lillad roosid ja riideid. Mitte, et ma kannataks riietepuuduse käes, mul tegelikult neid nii palju, et ma ei tea enam, kuhu neid paigutada ja mida kanda, aga no uusi asju võtan alati rõõmuga vastu. Ega ma õele otseselt ei pajatanud, et mis mulle muret teeb, sest ei oska isegi hästi probleemi enda jaoks sõnastada ja hakka siis veel teistele seda seletama. Aga no poole sõnaga mainisin ikka ja no sellest oli abi. Uute riiete proovimine mõjus ka teraapiliselt. Emaga rääkisin ka õhtul telefonis pikalt ja laialt ja sain natuke oma mõtteid tuulutada ja Mallukaga suhtlesin ka. Noh, ühesõnaga on inimesi, kes ikka tunnevad muret ja hoolivad ja see on armas ja tore! :)
Kuna õepere tõi täna ema autoga koju...sünnipäeva puhul või nii, siis neil oli kaasas ka pere kaks kõige nooremat liiget- Kristofer (6. a) ja Emmeliine (2. a ja 6 kuud) ja kuna Emmeliine on selline väike nööbike ja nii armas ja nunnu ja üleüldse kogu see üllatus oli armas, siis tahtsin nende kullakestega ühispilti teha. Pildid said naljakad, sest ühel pildil jäi õel mokk töllakile, aga õde ütles, et nalja peab ka saama ja las olla ning andis loa selle ka blogisse üles riputada. Ja siis õemehe Kristjani sõnul pidavat olema ühel pildil Python ninaga Janeti tagumikus ja kui alguses mõtlesime, et jessas, et toda koeraporri küll alles ei jäta, siis lõpuks leidsime, et ah tühja kah, kuna inimesed jäid pildile hästi peale, siis jätame selle ikka alles. Ma vist ei pea juurde lisama kirjeldusi, et kes on kes (a la, et see väikemees on Kristofer ja pisike preili roosa kleidi ja mantliga on Emmeliine ehk Mammu jne).
Lisaks nägin Ellu ehk õe kõige vanema tütre peiksi ka ära ja pärast õde helistas ja ütles, et Carl oli olnud šokeeritud minust, sest ta ei osanud oodata, et ma nii hea välja näen. Tal nimelt olevat olnud mingisugune ettekujutus minust kui puudega inimesest, et olen kahvatu halli näolapi, moonutatud silmade, väärarengu ja igatpidi kidur...noh, teate ju küll, selline igapäevane mina, eksole. :D
Mnjah, no tore on see, et päev siiski lõppes täna helgemates toonides ja ema ütles ka peale pikka vestlust, et ma võtaksin päev korraga ja küll kõik laabub ja ükskõik, mis minu otsus ka ei oleks, et ta on mulle toeks. Nonii, nüüd oleks vast paras aeg oma must heegeldatud mütsike peast ära võtta ja must Caporoli sviiter nurka visata ja voodisse pugeda ja midagi meelepärast mängima panna ja nautida tassike kuuma kakaod.
Hei. Nii vahvad pildid. Muuseas näed õega väga sarnane välja. 😊 I.
VastaKustutaEhh, kui te veel kuuleks meie hääli. :D Lives eristab ära, aga telefoni teel ajab isegi ema meid segi ja õemehel on ka raskusi tuvastamisega, aga vot Joosep väidab, et tema eristab küll kohe minu hääle ära. :D
VastaKustutaNäojooned tunduvad teil tõesti väga sarnased, pythonit poleks märganudki, kui enne mainitud poleks. Mustade loomade värk, et igale pildile jääb loomast ainult tumedam ala :)
VastaKustutaAppii!! Su õde on Sust veel lühem!!! Uskumatu!! Minionid :D :D Nunnud pildid igal juhul
VastaKustutaMe pigem kahtlustame, et meie vaarvanavanemad olid päkapikud :D
VastaKustutahahahahaha, ma kahtlustaks kaa :D
KustutaLugesin su postitust eile õhtul hilja voodis ja siis nägin unes, et sõitsin autoga, pidin kuskile hoovi tagurdama ja siis äkki muutusin sinuks, st olin autoroolis, teadsin, et olen Kai ja pime. Kusjuures Janet istus autos mu kõrvalistmel ja kellelegi veel seletasin, et ah, mis te pabistate, ta on ju JUHTkoer ja saab mind autoroolis ka abistada :D :D.
VastaKustutaHahaha, vapsjee lahe unenägu Sul :DD Ma oma unenägudes olen ka autoga ringi vuranud ja Janet istub ka siis tavaliselt kõrvalistmel ja kõik nagu toimib :D
VastaKustutaTe õega väga sarnased, minu esimene mõte oli et kaksikõed olete või mis :D. Ja rõõm kuulda, et Su ümber on need kes hoolivad!
VastaKustutaVäga armsad pildid! Tõesti väga sarnased olete :)
VastaKustutaAnne.