Mul oli täna täielik ideekriis, et mida õhtuks kokata. Alguses mõtlesin, et oh, kuna mul on sügavkülmas veiseliha ja käepärast oli ka porgand, kartul ja kapsas olemas, siis liikusid mu mõtted ühepajatoidu suunas, kuigi ma eriti ei fänna ühepajatoitu, kust puudub kaalikas. Minu jaoks on kaalikas selline must have juurvili ühepajatoidus. Aga lõpuks jätsin selle mõtte. Mulle lihtsalt tundus, et oma katkise käega ei oleks just eriti mõistlik hakata mullaste kartulitega mässama.Nii et ma olin tagasi alguses, sest niisama kõige tavalisemat sööki ma ei olnud ka nõus tegema. Võtsin siis lahti Kirsiku retseptiriiuli. See on kokandusblogi, mille ma täiesti juhuslikult leidsin, kui oli blogiauhindade raames häälte andmine. Ma tahtsin proovida miskit uut, kuid samas kiiret ja lihtsat ning seepärast see makaronivorm mulle kõrvu jäigi. Esimese hooga võib küll tunduda, et ah, mis sest makaronivormist nüüd nii erilist on, aga ma lihtsalt eeldasin, et keegi ei pane ju täiesti suvalist makaronivormiretsepti oma blogisse, mille valmistamine on umbes selline, et keeda makaronid soolvees, prae lastevorst, sega kokku, viska ahjuvormi, kata juustuga ja küpseta. Seega klõpsasin lahti ja uurisin asja lähemalt, et mida peidab endast nõnda lihtsa kõlaga roog. Uurides lähemalt koostisaineid, siis äärepealt oleksin selle sama kiiresti tagasi kinni klõpsanud kui avasin, sest see sisaldas suitsupeekonit ja porrut. Iseenesest pole mul peekoni vastu mitte kui midagi, aga kuna ma olen viimased pool aastat tervislikumalt toituma hakanud, siis see peekon kõlas kuidagi väga rasvaselt. Einoh, loomulikult saab peekoni asendada näiteks kanaga, aga kuna Joosep oli just ennist kategooriliselt keeldunud tšilli kanarullidest, kuna väidetavalt on tal kanalihast ülekullus. Porrusse ei osanud ma üldse kuidagi suhtuda. Ma justkui mäletasin, et see meenutab suts rohelist sibulat ja toorena see mulle ei maitsenud. Kuid lõpuks ma otsustasin toda makaronivormi proovida ja jäin lootma, et kui ma kõik toorained omavahel kokku segan, et siis maitsed täiustuvad ja lõppkokkuvõttes võin isegi üllatuda. Aga ma jagan teiega ka siis retsepti ja lisan vajadusel omapoolsed kommentaarid juurde.

Vaja läheb:

Valmistamine:

Keeda pastamakaronid lahjas soolvees (umbes 7 minutit). Koori ja riivi porgand jämeda riiviga. Tükelda peekon ja porru ning seejärel prae pannil porru, peekon ja porgand läbi (originaalretseptis oligi siis kirjas, et praadimisel kasutada õli, kuid mina tõesti soovitan õli jätta lisamata). Lisada praetud segule purustatud küüslauguküüned.

Kui makaronid on keedetud ja ära kurnatud, siis määri ahjuvorm võiga või õliga ja  sega ahjuvormis makaronid porru-peekoni-porgandi seguga. Sega eraldi kausis kokku munad ja rõõsakoor ning maitsesta pipra ja soolaga. Vala vorm muna-rõõsakoore seguga üle ja kata riivjuustuga. Küpseta eelkuumutatud ahjus 200C juures 20-25 minutit.

Ma proovisin oma makaronivormist klõpsu ka teha. Loodan, et lõpptulemus näeb isuäratav välja. Maitselt oli täitsa hea, kuigi suts ikka liiga rasvane minu maitsemeele jaoks, kuid tass külma piima tasakaalustas olukorda. Seepärast ma soovitangi õli eraldi mitte juurde lisada, kuna peekonist tuleb seda rasva küll ja veel. Lisaks võin öelda, et nüüdsest kavatsen hakata julgemini kasutama porrut oma roogades.

 

Silmasin täna Facebookis ühe tuttava ajajoonel sellist üleskutset nagu plastikuvaba juuli. Nagu nimigi ütleb, siis on eesmärk juulikuus võimalikult palju vältida tooteid, mis on pakendatud plastpakendisse. Iseenesest selline mõttelaad ja üleskutse on igati tervitatav ja hea eesmärgi nimel ning kindlasti proovin ka mina oma panuse sellesse aktsiooni anda. Kuigi see võib mulle, võrreldes nägijaga, tiba keerulisemaks osutuda, sest enamuse oma kaubast soetan ma kohalikust poest ja kui ma tahaksin natukenegi vähendada plastikuhulka oma tarbimises, siis peaksin järgmised 30-päeva turu püsikliendiks hakkama, kuid pimedana on mulle ligipääs turule raskendatud ja liikumine sealses keskkonnas keeruline., Kui hakkame mõtlema, et kus kõikjal kasutatakse plastikut toorainena- kõik võimalikud pakendid. Isegi praegu oma külmikut avades, saan ma kohe plastikpakendiga vastu vahtimist. Päris kohutav. Kuna ma olen väikestviisi ka koduperenaine, siis ennekõike vaatangi enda ümbert, et kust ja mida saaks ära teha ja vähendada. Siiani olen ostnud järgmiseid tooteid, mis on plastikpakenditesse pakendatud: piimatooted, juustud, vorstid, singid, nisu- ja rukkijahu tooted, kodukeemia, mahlad, mineraalvesi, you name it. Eks siin tulekski alternatiive otsida ja kõige esimesena torkab mulle pähe turg. Turult saab leiba ja saia, kuigi osades suuremates poodides saab leiva ja saia ka paberkotiga endale soetada. Poodi minnes eelistada paberkotti või võtta ise kaasa oma isiklik riidest poekott. Turule minnes võiks isegi korvikese kaasa võtta, kuhu siis kogu värske kraam sisse laduda, siis ei pea kauplejad kurke ja tomateid kilekotikesse laduma. Mulle kusjuures pööraselt meeldiks niimoodi laupäeviti turule jalutada ja lettide vahel kaupmeestega lobiseda ja tooteid proovida jne. Liha saab samuti turult, aga ma ei kujuta hästi ette, et kuhu see lahtine liha tuleks pakendada, sest kui liha pannakse ka turul kilekotikesse, siis sama hästi võin ka kohalikku toidupoodi minna ja osta sealt liha. Eks turult liha ostes tuleb ikka mingi väike kasutegur sisse, sest on vahe, kas ostad tugevast plastkarbis või õhukesse kilekotikesse pakendatud lihakäntsaka, kuid inimesed on mugavad ja kas selline väike plastiku säästmine kaalub üles ajakulu. Ühesõnaga ma proovin järgmised kuu aega plastikuvabamalt elada, kuigi saja protsendiliselt ma seda kindlasti vältida ei saa.
Mul tekkis taoliste üleskutsetega veel selline mõte, et kuigi need on ülla eesmärgi nimel, et me säästaks rohkem loodust ja hindaksime rohelust ja tegutseksime selle nimel, et meie lastel ja lastelastel oleks ka tulevikus koht, kus inimväärses keskkonnas kasvada ja mängida, siis ma ikkagist ei usu hästi, et mingisugune ühe kuune aktsioon saab olema edukas. Minu arvates on asi kinni inimeste mõtlemises. Need kes on mõttelt ja eluviisilt rohelisemad, nemad nagunii sorteerivad prügi ja eelistavad paberkotti kilekotile. Aga inimesed, kes elavad ja on tarbimisühiskonna mentaliteediga, siis ma pigem olen arvamusel, et nemad ei ole valmis loobuma oma heaolust ja mugavusest, loobudes näiteks poolfabrikaatidest. Ja suvi on teadatuntud grillihooaeg. Kui palju on reaalselt neid inimesi, kes viitsiksid ise šašlõkki teha ja kuna inimeste elutempo on nii kiire ja muutlik, siis need grillimõted tulevad pigem eksprompt ja siis pole aega ise marinaadi tegema hakata, vaid haarataksegi poeriiulilt grillvorstikesed ja plastiktopsikutes olev šašlõkk. Me paratamatult oleme mugav tarbimisühiskond ja ehk tõesti selle eesmärgiga see aktsioon tehtigi, et inimesed oma mugavustsoonist välja kiskuda ja panna mõtlema, et kuidas oleks veel võimalik endast võimalikult väike ökojälg maha jätta. Ma ei tahaks öelda, et antud ühekuune aktsioon on mõttetu ja väärtusetu, kindlasti mitte, kuid ma arvan, et pigem võiks inimestele teadvustada, et mis on plastiku tarbimise tagajärjed, mis see endaga kaasa toob ja kui inimene jätab selle või tolle kilepakendi kasutamata, et mis ja kui palju sellest olukord paraneb või muutub. Seega ma leian, et selle asemel, et teha korra aastas plastikuvaba kuu või alkoholivaba kuu või elektrikasutamisevaba kuu või mis iganes loodust säästev kuu, võiks hoopis rohkem pikaajalisematele ja informatiivsematele kampaaniatele panustada, mis aeg ajalt tuletaks inimestele meelde, et mida too või teine otsus põhjustab. Eesmärk oleks siis pigem üleüldiselt igapäevase plastiku tarbimise vähendamine ja õigete valikute tegemine. Päris hulluks ei tasu ka muidugist minna, et inimesed näiteks loobuksid oma plastikuvabahulluses ka kanalisatsiooni kasutamisest, sest torustik on plastikust, et hakkame kõik tsinkplekk pangedega vett vedama ja lähme üldse tagasi kiviaega. Ikka mõistuse piires ja võimaluse korral lihtsalt eelistada loodussäästlikumat varianti. Muidu on natuke selline tunne, et inimest kutsutakse tegema heategu, et kas oled juba see aasta oma heateo ära teinud ja kui oled, siis ülejäänud aasta on hooletu, sest heategu sai tehtud.

Kui palju teie prügi sorteerite ja kas plaanite ka plastikuvabast aktsioonist osa võtta? Jagage ka omi mõtteid, et kuidas igapäevaselt saaks ja võiks plastiku tarbimist vähendada, peale selle, et kilekoti asemel võtame paberkoti või oma riidest poekoti.

Mõtlesin juba eile kirjutada ja oma arvamust avaldada teemal, et kui suure pere ühele lastest tehakse trahv ja mitte lihtsalt selline taskukohane trahv, mille laps saaks näiteks suvise tööotsaga ise tasa teenida, vaid me räägime siin 240 eurisest trahvist. Ma pole antud loo puhul küll päris neutraalne, kuna tegu on minu õe viielapselise perekonnaga, kus tema 15-aastane poeg sai trahvi. Eks ta sai õige asja eest ka ja ehk järgmine kord loodetavasti mõtleb rohkem ja võtab mõistuse endaga ühes, enne, kui läheb ilma lubadeta rolleriga liiklusesse sõitma. Mitte küll peatänavale või kuskile tiheda liiklusega magistraalile, vaid kõrvaltänavale, aga no sõidutee on sõidutee ja sellise mõtlematu teoga pani ta ohtu nii ennast, kui ka kaasliiklejad. Nii et ma ei õigusta sellist käitumist mitte mingilgi moel.

Nagu poisid ikka, siis suveõhtuti putitati koos oma sõpradega  kõrvalises garaažis rollerit ja otseloomulikult ei piirdunud see ainult putitamisega. Eks oli siis vaja, nagu poistele kohaselt, proovida ka sõitu. Politsei muidugist kohe märkas juba tuttavaid noori, kes olid ka kahel varasemal korral, ilma lubadeta, mentidele vahele jäänud. Seega politsei tegi lihtsalt oma igapäevast tööd ja otsustasid taaskord poisid rajalt kõrvale tõmmata ja kontrollida sõiduõigust, mida neil kellegil endiselt ette näidata ei olnud. Mendiautos seletuskirja kirjutades öeldi, et soovitavad õepojal politseisse kahetsuskiri koostada ja et suure tõenäosusega üle 50 euri trahv ei tule.

No igatahes eile sai siis oma trahvi kätte, millel ilutses 240 eurine trahvimäär, mis tuleb tasuda 14-päeva jooksul. Trahvipaberile oli veel ära märgitud, et kahetsuskiri on arvesse võetud. Nagu mis asja? Ma ei taha mõeldagi, mis see trahv siis oleks veel olnud, kui poleks kahetsus- ja selgituskirja kirjutanud...? Umbes, et no muidu oleksime teile sellise tonnise laksu keevitanud, aga kuna kirjutasite ikkagist nii ilusa kahetsuskirja ja peres kasvab ikkagist viis alaealist last, siis halastame ja teeme 240ga. Õemees Kristjan läks muidugi kohe, trahv näppus, politseisse, et tolle ametnikuga rääkida ja uurida, et kas oleks võimalik poisile ühiskondlikku kasulikku tööd määrata ja/või summat vähemaks saada, aga ametnik oskas selle ikka eriti hästi ära sättida- trahv toimetati eile kätte ja ametnik läks üleeile puhkusele. Valvelauas olnud ametnik ütles, et tema ei saa midagi teha ja antud inimesele puhkuse ajal asendajat ei ole. No suurepärane, eks riigikassat on ikka tarvis täita, aga kas on ikka õige, et seda tehakse suure pere arvelt? Kogu perekond peab selle all kannatama. Ja õepoeg pole suli ega pätipoiss, kellel oleks mingisugune paturegister mendis üleval. Jah, see on tõsi, et enne trahvi sai ta sama asja eest kaks hoiatust, aga kui vahele jäi, siis ei ülbitsenud ega üritanud põgeneda. Ja no ikkagi, 240 euri trahvi? Minu meelest on see toime pandud kuriteoga proportsionaalselt liiga ränk karistus. Ja võiks siiski saada võimaluse läbirääkimisteks, et noored ühiskondliku kasuliku tööd tegema panna või miskit, aga ei, plekkige 240 euri kahe nädala jooksul, sest viielapselisel perel on selline raha ju alati tagataskust võtta.

Tänane päev on olnud totaalne tunnete ja emotsioonide virrvarr. Oleks ma hommikul ette teadnud, et ma saan täna nii palju nutta, solvuda ja hüsteeritseda, siis poleks ehk oma nina välja pistnudki.

Päev ise algas paljutõotavalt. Hommikul käisin koonudega õueringil ära ja siis edasi läksin emaga õepoja sünnipäevale, kes sai täna 8-aastaseks. Sünnipäevalast ise polnudki kodus, vaid oli sõitnud Märjamaale oma teiste vanavanemate poole. Seega ajasime endale torti näost sisse ilma sünnipäevalapseta. Ja kuna Kristoferi polnud, keda kallistada ja õnnitleda, siis tuli oma sügelevatele sõrmedele mingi muu rakendus leida. Ja leidsingi endale uue "ohvri" ehk õe kassi :D

Mu õel on karvutu kass nimega Õudu ja kuna mina polnud oma ihukätega seda olevust veel katsuda saanud, siis nüüd oli õige aeg see viga parandada. Ma miskipärast arvasin, et karvutut kassi on eriti rõve puutuda, aga pean oma eelarvamusliku suhtumise tagasi võtma, sest tegelikult oli see too karvutu kass käe all nagu pehme samet. Julgen isegi väita, et tema silitamine mõjus kuidagi teraapiliselt ja ma oleksin hea meelega Õudut veel ja veel silitanud, kuid tüüp polnud sellest üldse vaimustunud. Eks ma olen tema jaoks võõras ka, sest tegelikult Õudule lähedus meeldib. Näiteks õe sules istuks ta suurima hea meelega, kui õde vaid leiaks nii palju aega istumiseks oma viie lapse kõrvalt :D

Õudu hakkab tavaliselt õe pluusi kraed kraapima ja pistab nina põue, sest tahab sooja pugeda. No ilmselgelt, eksole, ma tahaksin ka, kui ma peaksin peaaegu porgandpaljalt ringi lippama. Lisaks on Õudu täielik jutupaunik ja nüüd peale tänast, olen mina müüdud, ma tahan ka endale vesihalli karvutut kassi, kes minuga jutustaks. Mõelda vaid, kui pimedasõbralik see oleks, pluss kodu püsiks karvavaba. Mul juba nimi ka välja mõeldud. Kui õe kass on Õudu, siis minu oma saaks olema Hirm :D

Püüdsin Õudut endaga pildile ka saada, aga tal oli vist minu silitamistest juba oksendamiseni. Seepärast jäigi Õudu pildile sellise olekuga nagu ma tahaksin teda ära vägistada :D
 

Enne kodu teele asumist külastasin ka apteeki, kuna lootsin, et ehk on mul veel üks retsept silmatilkadele, mis alandaks mu silmarõhku ja õnneks ei pidanud ma pettuma. Sain oma tilgad kätte ja nüüd on jälle elu mõneks ajaks lill ja ma ei pea muretsema, et mu silmad tahaksid pealuu seest välja plahvatada. Kuna ma sain täna mitmelt inimeselt kiidusõnu oma outfiti kohta, siis lasin emal teha endast ja oma riietest ka ühe täispildi, aga ma pean kohe ette ära hoiatama, et kuna minu emal pole erilist annet fotograafia vallas, siis suure tõenäosusega on pilt fookusest väljas, sest näiteks just hiljuti tegi ta minust ligi 10 pilti ja kõik, absoluutselt eranditult kõik pildid olid fookusest väljas. Igatahes riided, mis mul seljas on: retuusid ja papud pärinevad New Yorkerist, pluus Terranovast, jakk on saadud õelt ja kott pärineb Croppist.
 

Õe pool olles tuli meil seltskonnas jutuks ka minu söögilauasaaga. Kuna minu õde on suur vintage fänn ja enamus mööblist pärineb tal taaskasutusest, siis uurisingi, et kust ta oma mööbli hangib. Ta nimetas paar sellist tuntumat kohta nagu Jenny Kruse, kuid lisas, et sealt eriti suurt lootust söögilauda saada ei ole. Selle peale teatas ema, et aga me võime ju täna Shalomi taaskasutusest läbi põigata ja korraks sealsetele asjadele pilgu peale visata, et äkki on neil seal mulle mõni sobiv söögilaud olemas. No ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Mõeldud, tehtud.

Söögilauda mulle kahjuks ei hakanud silma, aga leidsin vot sellise kolmekohalise, täispuidust karkassil oleva diivani ja samasse komplekti kuuluva tugitooli.
 

Kuna minu õel on söögilaua ühes otsas kahekohaline pehmete patjadega ja puidust karkassiga istumine, mis on üliägeda riidega üle tehtud ja ära lihvitud ja peitsitud, siis hakkas mul ka koheselt peas kujutluspilt meie elutoast ja sööginurgast kujunema. Ma kujutasin ette, kuidas valime diivanile ja tugitoolile uue sobivat tooni kanga, paar patja ja bleedi ka juurde ja ongi üks mõnus nurgake söögilaua ääres, kus koos sõbranjedega juttu puhuda. Eriti vaimustusin ma käetugedest, sest need olid nii mõnusalt laiad, just ideaalne kohvitassi toetamiseks. Kuna sattusime -50% alepäevale, siis helistasin kohe Joosepile ja üritasin kiirkõneledes, kahe lausega, talle antud komplekti pähe määrida. Kui ma olen millestki väga elevil või vaimustuses, siis ma ei suuda end adekvaatselt väljendada. Põhimõtteliselt näeb see välja nii, et ma proovin inimesele selgeks teha, et nägin tigu, kes kimas 50 kilti tunnis, aga teine inimene saab minust aru nii, nagu ma oleksin näinudtäpiliste sigade kolooniat lendamas üle taevalaotuse.   Seega ajasin Joosepile äärmiselt segast juttu, mille tulemusel ta mulle väga konkreetsel ja kurjal häälel teatas, et ta ei taha mitte mingit jama meie korterisse. Ma olin nii kohutavalt löödud, istusin seal tugitoolis ja pisarad voolasid mööda põski alla. Ema muidugi sõlmis juba kassas tehingut ja ütles, et kui meie ei taha, siis Karinile kulub see küll marjaks ära, et neil see kahekohaline ongi liiga väike.

Ma olin solvunud, haavunud, pettunud, õnnetu ja mida kõike veel. Koju minnes ma isegi ei rääkinud alguses Joosepiga. Ütlesin vaid nii palju, et see oleks meile ideaalselt sobinud ja et lähen nüüd blogisse kirjutama, kui kurb ja õnnetu ma olen. Joosep muidugi tuli pilte vaatama ja tõdes, et jah, iseenesest on see komplekt korralik ja saaks täitsa ilusa sisekujunduselemendi, aga see on liiga suur meie korteri jaoks. No mida iganes, eksole. Ma olin endiselt solvunud ja trotsi täis. Tundsin, et ma ei saa mitte kuskilt, mitte kunagi alustada kodu sisustamisega, et luua hubasust ja kodutunnet, kui praktselt iga asi, mida teha tahan, on Joosepile vastumeelne. Ma muidugi hõõrusin talle nina alla seda kunagist antud lubadust, et kui me ostame oma kodu, siis võin mina sellekujundada täpselt selliseks nagu soovin, aga kus see lubadus nüüd on? Tundsin, et minu maitset või seda terviklikku pilti, mis mul peas on, ei usaldata ja see solvas mind. Eks ma mingi aeg suutsin ikka maha rahuneda, sest  taaskord suutis Joosep mind just siis naerma ajada, kui ma üritasin hästi kuri ta peale olla, et ta ikka iga rakuga saaks aru, kui tige, solvunud ja pettunud ma ikka olen. Jälle hästi ei õnnestunud.

Õhtupoolikul tuligi õde oma diivan-tugitooli komplektile järgi ja kuna kurtsin ka talle oma kurba saatust, siis õde pakkus meile oma kahekohalist diivanit, et äkki sellega oleks Joosep nõus. Me suundusime kohe õega meie poole, et õde saaks ka pilgu mööbli paigutusele peale visata ja teate mis mu õde, keda ma usaldan riiete ja sisekujunduse osas kõige enam, ütles? Ta kinnitas Joosepi sõnu ehk et see kolmekohaline, kui ka kahekohaline diivan söögilaua ääres oleks liiga kobakas ja võtaks väga palju avarust korterilt ära. Ma ei suutnud alguses sellega kuidagi leppida, sest mis mõttes ei sobi? Minu peas sobib kõik ideaalselt ja kõik mahutub kenasti ära jne. Seni kuni õde ja Joosep arutasid üht ja teist varianti, seisin mina seal nagu üks suur õnnetusehunnik, püüdes endale mõistusega selgeks teha, et meile ei sobi ükski komplekt söögilaua äärde. Õde püüdis mind lohutada ja ütles, et ta mõistab minu kurbust ja pettumust ning seda, et kui ma pole mitte kunagi seda korterit näinud, siis on mul reaalsest olukorrast tiba teistsugune nägemus. See oli oluline, et õde proovis mind mõista ja toeks olla,  aga mitte ei öelnud, et ah, mis Sa halad, võta end kokku. Kuid ma suutsin kogu selle jutu peale vaid lausuda, et ma tahaksin lihtsalt nutta, ma tahan lihtsalt ilusat ja hubast kodu. Selle peale õde kallistas mind ja lausus: "Ära nuta, Kai!" Isegi Janet sai vist aru, et olen täna kuidagi liimist lahti ja püüdis mind lohutada, ronides selleks mulle peaaegu et sülle.
   

Ma jupp aega tagasi kirjutasin enamuse sellest järgnevast postitusest valmis, kuid ei avaldanud, kuna lugesin korduvalt ja korduvalt seda läbi ning otsustasin emotsioonidel lasta rahulikult omas tempos settida. Mõtlesin, et kui mõne aja pärast need mõtted ja tunded on endiselt mu sees, siis järelikult tuleb nendega tegeleda või kui hajuvad, siis järelikult polnud miskit erilist, mida teemana siin tõstatada. Paraku leian ma end ikka ja jälle sellest mõtlemast ja rääkimast ning seega otsustasin selle lõpuni kirjutada ja avaldada. Äkki on teil mingisuguseid mõtteid, sarnaseid olukordi või soovitusi. Tahaksin lihtsalt kõrvalseisjate pilgu läbi asju näha ja mõista antud olukorda paremini.
Mäletan oma lapsepõlvest, kui sageli ja ilma pikemalt mõtlemata lapsed üksteisele selliseid "ma ei ole enam Sinu sõber, kui Sa Jüriga mängid" lauseid ütlesid. Kas siis solvumisest, et mänguplatsikaaslane leidis endale uue ja põnevama sõbra või oli kellegil uus mänguasi tekkinud ja seda oldi nõus jagama ainult ühe või teatud valitud seltskonnaga. Ma võin eksida, aga ma ei mäleta, et mina oleksin kunagi midagi sellist lapsena kellegile öelnud ja samuti ei meenu mulle ka, et mulle oleks keegi nii öelnud. Mis muidugi ei tähenda, et seda pole olnud. Ma lihtsalt ei mäleta.   Meil oli õega õnneks ainult paari aastane vanusevahe ja seega, kui emba-kumba meist kuskilt seltskonnast välja löödi, siis saime vajadusel alati üksteisega kodu või poodi mängida. Nüüd täiskasvanuna ei kujutaks ma hästi ette, et keegi täiskasvanud inimene võiks sellise mentaliteediga või suhtumisega olla, veel vähem otse sellise loosungiga välja tulla. Kuid praegu tunnen, et minu mõttemall kisub hetkel antud olukorras just selles suunas ja see on kohutavalt häiriv. Üldse on kõik väga häiriv. Ma pean siin silmas sellist n-ö suhete kolmnurka, mis tegelikkuses on palju mitmetahulisem.
Ma ei tea, kujutage ette, et teil on üks väga hea sõber, kellega on räigelt nõmedalt käitutud ja sitaga üle valatud ja see, kes nii käitus on juhuslikult teie tuttav, kellega aegajalt ikka satute mingil põhjusel suhtlema. Teid on kogu looga kurssi viidud ja see keda valati pasaga üle, sellele olete ühtlasi ka oma toetust avaldanud ja võtnud küllaltki kindla seisukoha selle tuttava käitumise osas, jättes mulje, et toetate oma sõpra, AGA... Aga tuleb siin minu jaoks siis, kui peaksite nüüd kohtuma selle oma tuttavaga, kes väga inetult ja räigelt käitus teie hea sõbraga, et milline peaks see edasine või järgnev suhtlus omavahel olema. Ma ei eelda, et peaksite kohe tüübi nattipidi kõrvale tõmbama ja nägupidi mutta suruma ja asju klaarima hakkama, sest eks igaüks sõdib oma sõdimised ise, kuid minu jaoks jääb segaseks ja mõistmatuks, et kas päris naerusuiselt ja niisama tšillilt lobisema ikka läheks, kui teate mismoodi see tuttav on käitunud? Tehes nägu pähe, nagu mitte kui midagi taunimisväärset pole juhtunud. Noh ega nende vahel polegi, aga ma kuidagi tunnen, et sellisel juhul võiks see sõber jätta mulle oma seisukoha avaldamata ja öeldagi kohe alguses, et kuule Kai, ma soovin olla selles küsimuses neutraalne, kuna lävin ka selle inimesega. Ja see oleks täiesti okei minu jaoks. Kuid nüüd olengi segaduses, et mulle on avaldatud toetust ja öeldud vägagi rängalt, mida nad arvavad sellest inimesest ja antud olukorrast, kuid kui silmast silma kohtuvad selle tuttavaga, siis visatakse nalja ja ollakse rõõmsad ja igaks juhuks püütakse antud teemat või sõna "Kai" vältida. No lihtsalt, et ise mitte antud teemat tõstatada ja konflikti sattuda. Ma ise kujutan ette, et kui keegi minu tuttav peaks mu heale sõbrale sellist saasta tootma, siis ma küll ei lähe rõõmsalt temaga lobisema ja muljetama, et no tsau, kuidas läinud on ja mis teinud oled kah. Kui ma ise tean ka väga hästi, et keeras vahepeal mu sõbrale rämedat sitta ja tegi haiget ja nüüd käitub nagu õige mutt muiste. Kuramuse päralt, ma oleksin valmis ka konflikti astuma ja otse välja ütlema, et kuule, Sa käitusid ikka eriti nõmedalt. Aga eks inimesed olegi vist erinevad, mina seisaks nii sõna, kui ka tegudega oma sõbra eest. Umbes sarnane olukord, et suhtled keset tänavat inimesega, kes muidu on maru hea suhtleja ja naeratab avalalt ja on igati tore, kuid kui  samal ajal juhtuks mööda minema mingil moel teistest silmnähtavalt erinev inimene, keda lihtsalt kukub avalikult mõnitama ja naeruvääristama... ja Kas Sa siis ka lihtsalt seisad seal niisama, doing nothing? Võib-olla polegi see isegi kõige parem näide, sest tundub, et teatud kontekstis ollakse võõraid isegi kergemini valmis kaitsma või nende eest välja astuma, kui omade eest, kuna võõra inimesega on kontakt enamasti ühekordne. Ütled ära, mis öelda on ja lähete oma eludega edasi, kuid tuttavatega pead ikka siin ja seal taas kohtuma. Ma ühelt poolt saan aru, et siin jooksebki see õhkõrn piir ja ma ei saa eeldada, et minu sõbrad peaksid hakkama minu eest seisma ja välja astuma, kuid mul on miskipärast eeldus, et nad ei väldi teadlikult antud teemat tolle tuttavaga ja julgeksid talle oma seisukohad sama julgelt ja tuliselt välja öelda nagu nad mulle ütlesid. Muidu muutub olukord minu jaoks veidi silmakirjalikuks. Miks ainult suletud uste ja akende taga julgetakse öelda ja avaldada toetust, kuid kui asi peaks minema avalikuks, siis ollakse kössis. See on umbes sama, et kui mingisugused noored härga täis nolgid seltskonnas ärplevad üksteise ees, et kes ikka kõvem mees on ja kes kiiremini ja kõvemini lööb, aga kui peab silmitsi seisma reaalse vastasega ja tegutsema, siis on mökmök ja sirtsutatakse püksid täis.

            Õnneks või kahjuks pole see nüüd selle kategooria postitus, kus jagan teiega oma järjekordset köögitoimkonna feili, kus teen juttu sellest, et no ajasin soola suhkruga segi ja lisasin supile ketšupi asemel majoneesi vms. Tegelikult tahan teiega lihtsalt jagada oma boršisupiretsepti, kuna väga paljud kiidavad seda. Eriti Joosep ja Linda. Joosep ütleb, et boršisupp on minu firmaroog vedelal kujul. Ükskord, kui olin suure dilemma ees, et mida head ja maitsvat võiks pidulauale panna, siis Joosepi üheks pakkumiseks oligi see sama supp, muig. Ma ise muidugi teen seda omast arust nagu iga teinegi ja mitte mingeid erilisi rituaale ma supi valmimise ette või taha ei tee. Aga no ma ei tea, eks ma siis panen kirja.

Vaja läheb:

• 500 g veise- või kanahakkliha
• 2 tl oliiviõli
• kartulit
• 2 pakki Kadarbiku riivitud ja keedetud peeti
• värsket kapsast
• porgandit
• sibulat
• küüslauku
• tomatipastat ja/või ketšupit
• aedviljamaitselisi puljongikuubikuid
• maitseaineid: loorberileht, must terapipar, Santa Maria viiepiprasegu, tilli

Serveerimiseks:

• ühte mõnusat suurt ja sügavat kaussi ja lusikat :D
• hapukoort
• rohelist sibulat

Valmistamine:
Ütlen kohe ära, et minu portsjon on arvestatud kuskil 5 l potile.
Esimese asjana koorin ma 5-6 suuremat kartulit, siis paar porgandit ning puhastan ka sibula ja küüslaugu.
Kui koorimised on tehtud, siis asetan poti tulele, seejärel lisan törtsu oliivõli ja hakkliha. Samal ajal, kui liha kergel tulel küpseb, hakin mina kartulid ja kapsa ning riivin porgandi ja sibula. Ma avastasin alles hiljaaegu, et selle asemel, et sibula hakkimise ajal nuttu löristada, saab seda riivides palju valutumalt.
Kui hakkliha on parajalt küps, siis maitsestan seda pipraseguga ja valan sooja vee peale ning lisan puljongikuubikud. Neid soovitan lisada vastavalt maitseeelistusele. Kui puljong hakklihaga hakkab kergelt podisema, siis lisan kartuli ja kapsa ning lasen seejärel kuskil 20-25 minutit tasasel tulel keeda. Siis lisan ülejäänud kraami ehk porgandi, sibula ja riivitud peedi. Mina ostan poest valmis keedetud ja riivitud Kadarbiku peeti, sest ma ei riski sellega, et hakkan ise peedikut riivima. Pärast ei jõua kogu seda laga ära koristada, mis sellega kaasneb ja mu valget kapid pole ka siis enam arvatavasti valged, vaid punasetäpilised.
Kõige viimasena lisan ühe paki tomatipastat. Ma ei mäleta, mis nimeline see oli, aga see on purepakendis ja nimi algas P või B tähega. Lisaks panen ka kuskil 7-9 spl ketšupit, mõned loorberilehed ja mustad pipraterad viskan ka sekka ja küüslaugupressiga pigistan kuskil 4-5 küüslauguküünt ka juurde, tilli ja vist nagu ongi kõik. Supp ise maitseb järgmisel päeval kõige paremini, kuna maitsed on selleks ajaks saanud omavahel mõnusasti seguneda ja supivärv on ka siis juba õigemat tooni.
Ma üritasin oma serveeritud supist ühe klõpsu ka teha.. ehk õnnestus.  Head isu! ;)

Nüüd ongi see aeg käes, kus lähipäevil kolib minu blogi lühema domeeni peale ümber. Kuna minu jaoks on antud teema täiesti tume maa, siis ma ei oska öelda, kas vana blogiaadressi sisse tippides suunatakse teid kohe uuele domeenile. Leenu aitab mul siis seda kolimist teostada ja kogu asjandus pidavat aega võtma 24h. Ja jällegi ma ei tea öelda, kas sel ajal saan ma blogida või kas sel ajal on mu blogi ligipääsetav vm. Ma loodan ainult, et ma pärast uues keskkonnas oskan ikka postitusi koostada ja saan seal ekraanilugemisprogega kenasti hakkama. See on hetkel kõige suurem hirm. Uueks domeeniks mõtlesin panna kaipimeduseskobamas.ee, aga samas, kui teil on ka mingeid häid mõtteid ja soovitusi domeeni osas, siis on need igati teretulnud, sest tegelikult on Kai pimeduses kobamas olnud siiani minu blogi nimi ja ideaalis tahaksin selle samaks jätta ning domeenile mõne teise nime panna, aga no minu pea on kohe täitsa tühi. Nii palju siis sellest blogindusest ja domeenindusest.

Homme lähen loivan postkontorisse kohale, sest mulle on mingisugune saadetis tulnud, mis juba paar nädalat ootab mind. Ma isegi ei kujuta ette, et mis see olla võiks, sest ise ma pole mitte kui midagi tellinud ja see, kes selle saatis, peaks minu kodust aadressi teadma... Ma vähemasti eeldan seda. Loodetavasti saab homme see küsimus vastuse, et kes ja mis ja miks, kui ma muidugi paki üldse kätte saan, sest pakiteatise peale oli minu nimeks märgitud Mai- meeldiv tutvuda! :D

Ma pikkisilmi ootan, et millal ükskord ometigi saabuks see kauaoodatud aeg, millal saame oma kodu hakata enda näo järgi kujundama ja sisustama. Kõige enam ootan ma Joosepi töönurga kõpitsemist ja elutoa sisustamist. Praegu on meil lihtsalt suur, avar ja valgusküllane elutuba, mille ühes nurgas on Joosepi töölaud, aga lõpptulemus peaks nägema selline välja, et töönurk on eraldatud maast laeni ja poole toani ulatuva riiuliga, millest teatud osas paistab päevavalgus läbi. No ja siis olekski nii, et ühel pool riiulit oleks mõnus suur ja pehme nurgadiivan ja teisel pool Joosepi nurgake. Kindlasti tahan, et oleks päris mitu riiulivahet, sest üks riiul peab raudselt olema ainult raamatutele. Ma küll neid lugeda ei näe, aga no Joosep näeb ja pealegi on raamatud tänapäeval ka üheks vahvaks sisustuselemendiks. Veel tahaksin Universaalist osta käsitööna puidust valmistatud elevandi, millele on tehtud värvilised maalingud ja mõned raamitud perepildid paneksin ka riiulisse ning kindlasti ka lambike... Näiteks soolalamp, mis tekitaks õhtul õdusat valgust. Diivan tuleb suht kindlalt vesihall ja patjade ja bleediga annaksime veidi särtsu juurde. Oh, see aeg võiks juba ometigi kiiremini saabuda. Ahjaa, kui töönurga ja elutoa üles vuntsimiseks juba läheb, siis loodetavasti on mul selleks ajaks juba ilus puidust söögilaud ka olemas. Praegu on meil see klaasist nikats.

No ja see ei täida praktselt mitte mingisugustki lauafunktsiooni, sest on paras sitanikerdis. Kui soovid hommikul mõnusasti nautida hommikust kohvi, siis peab maru ettevaatlik olema, et ise lauale pihta ei läheks, sest siis loksub kohv üle tassi serva. Ma pean päeva jooksul päris mitu korda käima majapidamispaberi ja spreiga lauda nühkimas ja poleerimas, aga ausalt, mul on parematki teha, kui jälgida iga tolmukübemekese langemist või pleki tekkimist lauale. Ma olen ringi tuuseldanud erinevates taaskasutustes, sest minu arvates pole väga mõtet kohe uisapäisa täiesti tutikat söögilauda ostma tormata. Tänapäeval leiab taaskasutusest vääga palju ägedaid mööblitükke. Paraku pole aga seni minu otsingud vilja kandnud, kuna mul on ikka teatud kriteeriumid ka sellele söögilauale, peale selle, et selle ääres võiks saada normaalselt süüa ja juua :D.Näiteks nagu:

 

Minu meelest igati sobiv ja ajab mõni aeg asja täitsa kenasti ära. Parem ikka, kui kogu aeg hoida vetsupabereid, Domestoseid, hügieenisidemeid ja tampoone kuskil põrandal või aknalaual. Kuna vets ise ka beežide kahhelplaatidega, siis lõpptulemus peaks täitsa nitševoo välja nägema.

Ma ei hakanudki neljapäeva öösel halisema, et miks ma jaanidel üksi kodus passin, sest kuigi aknast tungis sisse imemaitsvat šašlõkilõhna, siis ma nautisin seda vaikust ja puhtust, mis meie kodus valitses. Puhtust selle sõna otseses mõttes, kuna neljapäeval käis meil elukutseline koristaja korterit kraamimas ja küürimas. Olen siin varasemalt ka kirjutanud ühes postituses, et meil peretuttav töötab sel alal ja kui tal on näiteks puhkus, siis see inimene ei oska puhata, vaid tuleb mu ema poole ja kukub koristama. Eelmisel puhkuseperioodil ajasin ma ta luuaga minema, sest kammoon simmo, Sul on puhkus! Seekord aga mõtlesin, et olgu pealegi, et las vaatab mu vannitoa ja vetsu üle, sest ausalt öeldes on need vuugivahed ühed nuhtlused ja eriti minu jaoks, sest ma silmadega ei saa ju jälgida, et kas ja kust vuuk juba puhas on ja mitmes vuuk mul nüüd käsil oli. Muudkui loe neid ruuduvahekesi. Ja pealegi ei saa me emaga ju tuttavat tooli külge kinni siduda ja sahvrisse pista, et vot nüüd puhka ja naudi siin ja ära mitte kui midagi tee. Jumala eest, kui inimene tahab koristada, siis kes olen mina, et teda keelata, eksole. Aga no nagu peretuttavale ikka omane, siis kupatas ta minu korterist välja (käskis ainult koristamise meeleolu loomiseks muusikat panna...Prodigyt :D) ja kukkus vihtuma. Kui mulle viis tundi hiljem helistati ja anti luba korterisse naasta, siis mu kodu sõna otseses mõttes säras nagu prillikivi, lihtsalt i-me-ilus.

Õhtul kusjuures helistas mulle Maaru ja küsis, et mis ma teen ja kui kuulis, et ma täitsa üksi, siis haaras mehe ja pudeli veini ja hakkasid minu poole sõitma. Ma muidugi kisendasin neile telefoni, et eii, ärgu tulgu, sest ma olen ikkagist "Aasta Võõrustaja 2016" :D Tegelikult olin ma hullult kahevahel, sest üheltpoolt oleks hullult tahtnud, et nad tulevad, oleksime lauamängu mänginud, veini natuke rüübanud ja nalja teinud, filmi vaadanud.... No ühesõnaga oleks fun olnud. Aga teisalt tundsin, et olen kuidagi ekstra väsinud ja mis võõrustaja ma oleksin siis olnud, kui sõbrad oleks külla jõudnud ja ma konkreetselt oleksin maganud või peaga nokkinud kuskil nurgas. Lisaks peavalu, mis mind järjepanu kiusab ja siis Joosepi koer, kes läheb külaliste peale pöördesse ja hakkab trallima ja kukutab 5483298 lahtist karva oma seljast maha, sellele samale puhtale põrandale, mis just mõned tunnid tagasi sai särama löödud. Minu pedantlik pool ei saanud lasta sel juhtuda. Ja ka see pole veel kõik, sest nagu ma alguses mainisin, siis ma tõesti nautisin seda üksi olemist, eriti vaikust. Ma vahel tahangi time on my own, et akusid laadida ja omi mõtteid rahus mõelda. Joosep ise läks muidu neljaks päevaks Elvasse ja algselt pidin ma temaga kaasa minema, aga me ei saanud Pythonile hoidu ja seega pidin mina jääma koeravalvesse.

 

Aga tänane päev on alanud lihtsalt "ii-me-li-se-lt. Õhtul panin mõnusa puhta voodipesu ja jätsin magamistoas öösel akna kergelt lahti, et värske jahutav õhk tuppa pääseks ja tuleks magusam uni. Kusjuures tõepoolest mõjus, aga varahommikul, enne kuut, ärkasin ma haisu peale üles. Ma lootsin,et ma tunnen valesti ja et äkki on õrnlootus, et see on koera peeruhais, aga eii. See oli märksa kirbema lõhnaga ja varasemast ajast kuidagi ebameeldivalt tuttav lõhn. Inimesele kombekohaselt tahad ju viimase hetkeni loota ja uskuda parimat ja nii ka mina. Ma sisemiselt teadsin, et tegelikult kuskil korteris on konkreetne pask maas, aga enne kui ma hakkasin reaalselt juhtumit lahendama, käisin ma oma peas võimalikke variante läbi, miks ei peaks see sitahais pärinema meie korterist, sest...aken. Just, aken! Aken on ju lahti ja äkki keegi sittus öösel akna alla lillepeenrasse, see oleks ju märksa rõõmsam ja positiivsem. Ja kui nüüd füüsikast lähtuda, siis soe tõuseb ju üles ja nii see soe sitahais saigi minu lahtisest magamistoaaknast sisse. Jeah right, you wish. Ma tänan Jumalat, et Linda eile meile külla sõitis, sest nüüd oli mul käepärast nägija võtta (ma räägin, ma olen maailma parim võõrustaja), kes saaks mulle sita asukoha teatavaks teha. Jällegi üks positiivne asi selle juures, sest pimedast peast mööda korterit sitta otsida... No been there, done that, not fun. Linda on muidugi maailma raskeima unega. Ma kujutan ette, et kui ta kunagi kolib omaette elama ja öösel peaks tema elamisse murdvargad sisse murdma, siis nad võivad südamerahus kogu elamise tühjaks vedada ja Linda  ka koos voodiga kaasa võtta, sest tüüp konkreetselt ei ärka üles. Noja, mis te arvate, et kui ma siis vaikselt ja viisakalt püüdsin teda nügides üles äratada, ise samal ajal sosistades, et "ou Linda, ärka üles, meil on sitt korteris", et ärkas kohe reipalt üles, mis? Ma ei tea mitu kümmendkorda ma pidin teda üles turgutama, vahepeal tunduski, et ta ongi juba selle haisu kätte ära koolenud. Lõpuks sain ta siiski üles ja hakkasime siis korterit inspekteerima. Õnneks oli magamistuba puhas, aga kui Linda magamistoast väljus ja sealt vaade esikusse avanes, lausus ta uniselt vaid järgmised sõnad: "Mida kuradit!"

Just nimelt, mida kuradit. Python oli konkreetselt terve esikuvaiba täis sittunud. Ja just nimelt Python, sest ainult Python situb nii, et situb ja liigub samal ajal edasi. Mingisugune sittujate kükktants vm. Kell oli 5:46 ja meile avanes selline vaatepilt.

Eks ma korjasin suuremad julgad paberiga kokku (Linda ühines ka lõpuks minuga, kui oli end veidi kogunud ja meditatsiooni abil sisendanud endale, et tegu on lihtsalt shokolaadikreemiga :D) ja kerisin vaiba rulli ja pistsin prügikotti, sest ma kavatsen selle ema poole viia, et seda aias surveveega veits timmida, enne, kui see pesumasinasse läheb. Ega hommikul vara polegi mitte midagi paremat teha, kui rõõmsalt sitta koristada ja põrandaid pesta.

Nagu ma mõni aeg tagasi lubasin, siis siin ongi nüüd see kauaoodatud ja põnevust tekitanud postitus ehk postitus sellest, millise kujutluse on mõned blogijad endast minule jätnud oma vlogide, blogide ja teab mis asjadega veel. Ega see inimeste kirjeldamine ja nende kujutluspildi loomine nüüd nii lihtne ka polnud, sest mul tekkis nii mõnegi blogija kujutluspildi juures tõsine vaidlus iseendaga, aga lõpuks otsustasin teha nii, et valin esimese sisetunde, sest öeldakse, et see tavaliselt ei peta...tavaliselt. Täna muidugi võib Murphy mind külastada ja ongi selle sisetundega jokk. Aga ma teen ilma pikema jututa siis otsa lahti. Tahaks vaid veel nii palju lisada, et ärge siis väga südamesse võtke ja depressiooni langege, kui minu kirjeldus ei vasta teie ootustele või kui ma kujutan teid kuidagi ebasobivalt ette. Ja ma ei saa kahjuks nii kirjeldada, et ütlen kõigi kohta millised on silmad, nina, huuled, juuksed jm, vaid ma kirjeldan nii palju, kui mul torust tuleb ja filter läbi laseb, sest niisama kuskilt juurde punnitama hakata pole ka mõtet. Järjekord on täiesti random.

Jane Almers: kui ma esmakordselt Jane blogisse Facebooki blogipostituste reklaamimis grupi kaudu sattusin ja suts seal ringi tuuseldasin, siis sorry, Jane, aga miskipärast tekitasid Sa minus tunde, et oled 40-aastane, pikemate juustega brünett, silmad võiksid olla Lenna Kuurmaale sarnanevad, nina kitsas ja huuled keskmised. Võib-olla veidi sellise salakavala ja krutskit täis pilguga. Pikka kasvu ja kindlasti sale. No pikkuseks pakuks mingi 172cm. Nüüd ma muidugi, kuskil nädal tagasi, sain kuskilt Su postitusest teada, et Sa oled 22-aastane :D Sellega tahtsin ma kohe Su juuksed miskipärast blondiks võõbata, aga ma jään ikka brüneti juurde.

Agnes aka Sekkarileiud: ehee, Agnesega olen ma vääga vähe kokku puutunud. Või no selles mõttes rohkem kui Janega, kuna olen Agnest kättpidi tervitanud...vist. Igatahes Agnes on raudpoltkindlalt blond, suts üle õlgade juustega, kõhna kehaehitusega ja võib-olla isegi kergelt alakaalule kippuv, nii, et Agnes, palun söö rohkem! :D Riietumisstiil on värvikas ja mitmekülgne, kindlasti pole Agnese välimus kunagi igav, vaid silmatorkav. Huuled kitsamad, nina väike ja kitsas ja silmad pigem ümarapoolsemad. Jessas, huvitav kas ma peaks või julgeks vanust ka pakkuda... No ütleme, et 28.

Liivi aka Kuus Sidrunit: ma olen nüüd mõnda aega Liivi blogi lugenud ja vot miskipärast on Liivi minu silmis lühikest kasvu, pontsakam ja häästi soojade näojoontega. Selline lähedust ja turvatunnet tekitav. Ma arvan, et Liivi pikkus jääb sinna 163 cm kanti, kindlasti mitte pikem. Kõige suurem dilemma on mul Liivi juustega, sest esimene sisetunne ütleb mulle, et Liivi on õlgadeni tumedate juustega, mis hoiavad kergelt laines või lokki. Kuid minus on ka see teine pool, mis kisendab, et ole normaalne, Liivi on ju blond mis blond. Ahaa, Liivil on raudselt selline armas nöbinina. Vot ja kui ma hakkasin praegu mõtlema riietusele, et milliseid toone eelistaks kanda, siis pigem selliseid tagasihoidlikemaid, malbeid toone.

Britt aka Lifeaccordingtob: nonii, mis ma oskan kosta. Britt on häästi nooruslik, kuid samas temas on naiselikku graatsiat ja elegantsi ning emalikku pehmust, mis väljendub tema näos ja liigutustes. Välimuselt tahaks öelda, et ta sarnaneb kõige enam Mõmmiaabitsast pärineva tegelase Karu-Katiga. Võib-olla see tuleneb sellest, et Britt on kasutanud sellist väljendit, et "oh seda minu karupeakest küll". Kasvult on ta kindlasti pikk ja sale, kuid mitte lihtsalt sale ega kõhna, vaid jätab treenitud keha mulje. Pikkust pakun kuskil 170+ kanti. Juuksevärv on pigem meekarva, kuigi mu esimene sisetunne arvas olevat pruun, aga otsustasin seekord seda tunnet ignoreerida ja kui juustepikkusest rääkida, siis need on poolde selga või isegi pikemad. Huuled on keskmisest täidlasemad, silmad ümarad ja vot raudpoltkindlalt jällegi rohelist värvi. Ahjaa, Britil on pikad jalad ja kõrgemad põsesarnad.

Lipsuke aka Janeli: hahaa, Lipsuke on yolo-tüüpi naine. Pikkade blondide juustega, pikk ja sale (või no nii sale, kui üks äsja sünnitanu olla saab). Hahaa, kuna ma tean, et viimasel ajal pole tal õnnestunud eriti hästi magada (kui üldse), siis raudselt hetkel on tal juuksed sassis, silmaalused kergelt kottis ja õlal on väljaoksendatud Joeli piimalöga, aga kui ta saab end välja puhata ja veidi kasida, siis Lipsukesel on särav ja aval naeratus. Silmad sellised kõige keskmised, ei kitsad pilukad ega liiga ümarad. Võib-olla kõige enam sarnaneb ta noore Anu Saagimiga. Noh, hetkel Lipsukese kohta rohkem ei tulegi.

Mallukas: Malluka jaoks oli oluline, et ma ei kujutaks teda ette 300 kilose paksu ja kiilanevana. Kahju, sest just selliste sõnadega ma tegelikult plaanisingi teda kirjeldada, aga eks ma pean siis mingi muu vale kokku keevitama. Kuna vist kõik, või no peaaegu kõik maailma inimesed on tänaseks päevaks kursis, et Mallu on blond, siis minu silmis on ta ka seda. Selline blond on silme ees nagu nendel Poola prostidel, selline platina blond-blond, aga kindlasti ilus ja särav, mis lisab tema olemusele helgust. Juuksed on abaluude alumiste otsteni ja sirged. Kuigi üks Joosepi sõber, kui kuulis, et hakkan blogijaid kirjeldama, siis ta ütles, et Mallukas näeb välja nagu tema naabri Reet, ainult selle vahega, et Mallul on hambad suus. No mina ei saa päris hästi aru, mida selle kommentaari all mõtles. Võib-olla esimese hooga võib see solvanguna kõlada, aga no esiteks Mallu ei solvu ju ja teiseks võib-olla on just Joosepi sõbra naabrimutt just väga ilus naine või oli vähemasti seda nooremana. Igatahes minu silmis on Mallul kitsad huuled, kitsas ja piklikum nägu, kõrgem laup, pikem ja kitsam nina ning kergelt terav, aga minimaalselt. Silmad on kassisarnased ja kuna need on kassilikud silmad, siis on need raudselt mitmevärvilised (natuke rohelist, pruuni, sinist ja halli). Kui tema sees ei elaks praegu ühte kõhuelanikku, siis oleks ta sale (või vabandust, tegelikult on ta praegu ka sale, aga lihtsalt rase, sest rase ei ole ju paks). Pikkade jalgadega ja peenikeste käevartega. Ahjaa, Mallul on täiesti kindlalt väga teravanurgelised põsesarnad. Olemuslikult äärmiselt kaootiline ja eksentriline. Ma ei teaaa...praegu lugedes Malluka välimuse kirjeldust, siis mulle endale jääb mulje nagu ma oleksin praegu ühte väga ilusat anorektikut kirjeldanud. Ühesõnaga Mallu on teistmoodi.
Merje: Merjet on suts keeruline kirjeldada, kuna mulle tundub, et blogis ja päris elus on nad erinevad inimesed, aga no ma katsun mingisuguse combo siit välja imeda. Blondide õlgadeni juustega, mis on kergelt laines. Soe ja armas naeratus, veidi malbe. Kuid, kui Merje on mõttes või tavalises olekus, a la peatuses järjekordset trolli ootamas, siis võib jätta ülbe mulje, sest kulm on kortsus ja suu veits mossis vm. Lühikest kasvu, ma arvan, et minu pikkune ja kui inimene on minu pikkune, siis automaatselt on ta minu jaoks ka sale või siis saledapoolsem. Kes ei ole kursis, siis mina olen 158 cm. Merjel on minu kujutluspildis väikesed kõrvad (ma ei tea miks oli see praegu oluline ära märkida, no vb kedagi ikka huvitab :D). Nägu on pigem ovaalne, aga põsed veidi suuremad. Eraldi esilekerkivaid põsesarnasid ei ole, aga Merjel on raudpoltkindlalt põselohud.

Nonii, aitab kah, sest ma väsisin miskipärast täiesti ära ja nüüd tuli mingisugune blogijate mix mu peas kokku, päris jube. Ma lähen vaatan nüüd, mis ma edasi teen, sest mina passin jaanideaeg üksi kodus. Hah, võib-olla vaaritan endale miskit hääd ja hakkangi blogima oma tunnetest ja mõtetest (ühesõnaga on vb oodata üht emolaksupostitust), et miks ma ikka üksi kodus olen ja blablabla. Lisaks on mul telefonis hunnik pilte, mis ema täna minust tegi, kui ma tema pool võrkkiiges lebosin, aga kuna keegi pole neid mulle kirjeldanud, siis ma ei ole kindel, kas julgen päris lampi need siia üles laadida.
Aga teile, kullakesed, soovin ma ägedaid jaane!

Püha ristivägi! Mul on selline rammestus kallal ja pole vist hetkel ühtegi kohta mu kehas, mis ei tunneks väsimust. Ma ei hakka pikalt lobisema, sest ema tõi meile just äsja suitsuahjust võetud latika, mille kallal ma hakkan nüüd nokitsema ja kui kõhus ruumi üle jääb, siis söön veel maasika-vahukooretorti ka peale. Mul oli nimelt täna see tähtis päev, kus sain oma kogemusnõustaja koolituse tunnistuse kätte ja ühtlasi ka praktika ajal oma kätega valmistatud keraamika. Tegin siin kunagi nendest meistriteostest pilti ka, mida saate meeldetuletuseks vaadata siit. Olin nii rõõmus ja elevil ning päeva lõpus lippasin kogu oma nodiga trammi peale. Minu õnnetuseks sattus mulle mingisugune pärdikust rullnokk trammijuhiks, kes kohe kohalt minema tõmbas, ilma, et oleks oodanud, et rahvas leiaks endale istekohad või toru, kust kinni hoida. No ja mis te arvate, mis juhtus? Juhtus see, et ma lendasin kraatsiliselt peaaegu trammipõrandale maoli maha ja selle tulemusel läks loomulikult minu armas lusikas katki. Nagu just see asi läheb katki, millega ma olin ise kõige rohkem rahul. Oleks kauss läinud, siis oleks enam-vähem suva olnud, aga lusikas... Aga noh, see selleks.

 Kui ma Pärnu bussipeale sain ja Janet mulle istekoha leidis, siis tahtsin enne käega katsudes ettevaatlikult veenduda, kas iste on tõepoolest ikka vaba, aga kuna vasakus käes oli mul Janet ja paremas trükivärske tunnistus, siis mida tegin mina? Ikka seda, mida iga normaalne ajudebiilik teeks. Ma ei tea, kas väsimusest või ajameelsusest, aga ma lasin automaatselt tunnistuse käest lahti ja veendusin, et oii näe, iste ongi vaba ja sättisin end istuma. Korrastasin veel oma õlakotti, et oleks mugavam ja üldse ei koitnud mulle hetkekski, et aga kus tunnistus on. Hetk hiljem tuli üks meesterahvas koos oma kaaslasega, kes teatas, et need on nende istekohad. Ma vaene väsinud hing olin sunnitud kolima üle vahekäigu teisele poole ja siis alles keegi hüüatas, et oii, teil on vist tunnistus maha kukkunud. Mul oli selline wtf nägu, et mis tunnistus? Ja sekund hiljem mulle koitis, et halloo Kai, Sinu enda higi, vaeva ja magamata öödega välja teenitud tunnistus, mille peal ma rõõmsalt tatsusin. Einoh, pole midagi kommenteerida. Parem lähen magan end kaineks. Kusjuures, kui korra tagasi tulla selle meeletu väsimuse peale, siis mu organism on vist hakanud streikima, sest mul konkreetselt pudeneb juukseid nii palju, nagu tegu oleks mingit sorti karvavahetusega. Ma ei tea, mis ma nüüd tegema pean, tooreid mune pähe laiaks lööma või nõgeseleotist keetma, aga no good luck with that... Pime ja nõgesed, sound like much fun :D

Nüüd on paar päeva möödas sellest möllust, mis Delfis, Elu24, Grete Kleini ja Malluka Facebooki seinal toimus. Ma põgusalt jälgisin, et mis toimub ja sõbrad kandsid ka mulle uuematest ja mahlakamatest mõttesähvatustest kõik ette. Kui nüüd korraks tagasi vaadata, siis ma ei oska isegi kogu seda kompotti kommenteerida, sest minu jaoks tuli see täiesti out of nowhere. Ma ei osanud ette näha, et meedia nopib mu blogipostitusest mingisugused lõigud välja ja serveerib need nii, nagu ma ei suudaks enam rahus eladagi, et Padjaklubi Laura aka Grete need auhinnad sai. Kommentaariumis ei hakanud ma kaasa prääksuma sellepärast, et tegelikult suht kõik oli juba öeldud ja enamgi veel. Suht täpselt, just nii nagu mina seda olukorda nägin, pani kirja Kiku oma blogis, mida saate lugeda siit. Eks ma esimese laksuga olin ikka suts häiritud küll, et keegi peab mind kadedaks ja kibedust täis, aga no kuna ma olen juba selline väike sarkasmihunt, siis pöörasime selle oma siseringis väikeseks naljaks. Minu meelest saabki niimoodi kergemini n-ö halbadest asjadest üle, kui oskad olukorra naljaks pöörata. Päris mitmed lugejad ja kaasaelajad leidsid, et Grete Klein peaks minu ees avalikult vabandama ja eilse päeva seisuga on nüüd olukord täpselt nii, et Grete tõepoolest tuli ja kirjutas mulle ning vabandas. Täpselt nii oligi olukord nagu ma kahtlustasin, et Grete luges kiiruga Delfi uudist, mis oli ikka parajalt üle võlli keeratud ja siis pikemalt mõtlemata kirjutas emotsiooni ajendil oma Facebooki seinale isiklikult mulle suunatud pöördumise. No ja edasist teate te kõik juba ise. Ma arvan, et iga inimene siin maamunal on ühel või teisel hetkel öelnud või teinud midagi, mida hiljem kahetseb ja seda kõike ülevoolavate emotsioonide tõttu, aga oluline on selle asja juures see, et inimene oskab tunnistada oma viga ja eluga edasi minna. Tegelikult oli ju nii, et mina üritasin omamoodi seista n-ö tavaliste videoblogijate eest, Mallukas minu eest ja Grete fännid Grete eest. Aga oli mis oli, nüüd on see asi ära klaaritud ja kõik on jokk. Suisa nii jokk, et saime Gretega täna isegi kokku ja meil oli ülitore päev suvises Pärnus. Käisime rannas jalutamas ja Steffani pitsarestoranis söömas, jalgupidi merevees solberdamas (kusjuures vesi oli hämmastavalt soe) ja Janet sai mereääres ogalikke ja tigusid nosida (imelik maitseeelistus). Grete tõi mulle veel hiiglama raske kingikoti, mille oli kokku pannud minu blogi wishlisti kaudu. Jeesus Maria, ma ütlen! Tüüp ostis mulle šhampooni, dušigeeli, ihukreemi, lõhnaküünlaid ja need kõik lõhnavad lihtsalt ii-me-li-se-lt. Kui Joosep on varasemalt mulle sõnu peale lugenud, et ma jätaks talle ka sooja vett, siis no nüüd on olukord absoluutselt lootusetu, sest ma kolin arvatavasti kogu stuffiga vannituppa elama ja ei välju sealt enne, kui kogu kraam on otsas. Kott sisaldas veel mu lemmik šokolaadi, Tõmmu komme, Maiasmoka küpsiseid, maasika- ja karamelliteed ja mingi miljon erinevat huulepulka ja huuleläiget, mis kõik on eranditult roooosaaad. Mul selline tunne, et tahaks need kõik korraga endale peale määrida :D Ahjaa, Janetile oli ka kingikotis piiksuv lammas ja notsukõrvad. Tegelikult on seal veel asju, aga ma hakkan alles neid kõiki asju uudistama. Proovisin paar klõpsu ka teha kotist ja selle sisust, aga mul pole õrna aimugi, et kuidas õnnestus. Janet sättis end igatahes kohe valvesse. Lõpetuseks lisan väikese pildikollaaži meist, mis me päeva lõpetuseks tegime. Põhjus, miks me nii palju naerame on see, et fotograafirollis olnud Margus pidi kogu aeg piip-piip ja tuut-tuut ütlema, et ma teaks kuhu vaadata ja see ajaski naerma. Siin ka Grete Instagram.

Nonii, ma lubasin avalikustada elu parima üllatuse, mille Joosepi ema mulle või no meile tegi. Sirts koos oma elukaaslasega kinkisid meile kaheinimese tandemi! Saate aru?! See on jalgratas (no igaks juhuks mainin, kui keegi ei peaks teadma) ja nüüd me saame Joosepiga koos rallimas käia. Ülisuper äge, ma olen lihtsalt kohutavalt rõõmus ja elevil, ikka veel, kuigi ratas on juba neli päeva käes olnud.

Eile tegime esimesed pikemad ringid ka Nõmme peal ja no ütleme nii, et ma olen ikka päris nõrk. Olen kogu aeg arvanud, et oh, mul on head jalalihased, tutkit brat. Jummala lahja vennike olen, sest nii kui olime paar tõusu ära võtnud, oli mul kops koos ja reielihased andsid tuld. Koju jõudes ma peaaegu et roomasin trepist üles. Huvi pärast mõõtsin pulssi ka ja see oli 120. Mul pole halli aimugi, kas see on normaalne. Kuskilt kaalulangetus saates rääkis Orgu, et füüsilise trenni ajal võib pulss tõusta 140ni. Ma ei tea, ma saaks siis vist infarkti. Sellise pulsiga pole ju võimalik end liigutadagi... Või no on ikka võimalik, aga surma hinnaga.

Joosep on muidugi ülihoolitsev. Eile hakkas mulle rääkima, et nüüd peame mulle rattakiivri ka ostma, aga seni pean ma tema oma kandma. Ma muidugi protestisin vastu, sest minu arvates polnud see üldse vajalik, kuna ega me maandteele ei plaaninud minna. Aga Joosep muudkui surus ja surus oma kiivrit mulle pähe ja mina muudkui putkisin vastu, kui lõpuks Joosep jalatsid jalast võttis ja ütles: "No okei, siis me ei lähe üldse!"

"Kuule lõpeta ära, Joosep! Ma ei kavatse mitte mingeid põlvekaitsmeid rattasõidu ajaks panna. Äkki tahad mulle Michellini mehikese kostüümi ka osta?!"

"Kuule see on täitsa mõte..." tögas Joosep vastu.

Igatahes, kui Sirts tandemi üle andis, siis sõnas, et see on eelmise aasta hilinenud sünnipäevakink. Nagu mis mõttes?  Minu meelest on see ikka selle aasta sünnipäevakingitus ja kogu ülejäänud elu kinkidega on ka nüüd hooletu. Aitääh!

Janetil on täna sünnipäev. Ta sai üheksa aastat vanaks. Plaan oli mul teha üks hästi vahva sünnipäevapostitus, kus kõik video ja pildid ja muu kraam koos, kuid paraku see vist ainult üheks ilusaks mõtteks mu peas jääbki. Mina ise ei saa ju filmida ja kui tahan raudpoltkindlalt vähegi normaalseid klõpse, siis oleks mul tarvis nägijat appi. Tavaliselt on selleks abiliseks Joosep või Linda, aga no ma ei saa neid vaeseid inimhingi lõputult ka ju sundida oma blogis jändama ja orjama. Endal on ka ebameeldiv jälle minna ja küsida. Või no niisama küsimine polegi minu jaoks midagi ületamatut või rasket, aga kuna olen nii palju kordi kuulnud seda tülpimust inimeste hääles, siis ega ei kipu niisama kergelt enam midagi küsima. Jah, olen teadlik, et vb on just sel samal momendil inimesel kiire, läks kellegiga riidu või muud jamad, aga siis võikski lihtsalt öelda (normaalse hääletooniga), et kuule, praegu kiire, äkki hiljem vms. Ah, ma ei tea, võib-olla olen lihtsalt juba liiga tundlikuks muutunud ja teen sääsest elevanti ning näen seal tonti, kus seda tegelikult polegi. Hetk tagasi uurisin ka siin ettevaatlikult Joosepi käest, et kas viitsiks jäädvustada videole Janeti sünnipäevakingituse üle andmist ja seda emotsiooni, kui rõõmus see väike kollane karvapall oma uue piiksuva mänguasjaga on. Aga selle asemel, et normaalselt keelduda, hakkas üks paras vingumine pihta. Vingumine selle üle, et kuidas ta viimasel ajal kogu aeg peab minu blogi asjadega tegelema jne. Ja nüüd ma ei taha sootuks üldse temaga videot teha, sest ebameeldiv on, kui tead, et inimene teeb seda vastumeelselt ja ainult mingisugusest nõmedast kohusetundest. Tahaks sellisest tundest üle olla, aga no näed, ei suuda. Kurvaks teeb, eriti veel, kuna täna on üks oluline päev. Kurat küll, ma teeksin ju ise, kui ma näeksin! Selline tunne on, et ma pean ikka kuskilt väljaspoolt leidma oma blogile abilise, kes aitaks mul teha neid asju, mis jääb nägemise taha või mida mu armas ekraanilugemisproge ei suvatse teha. Näiteks postituse joonduse ja kujunduse paika sättimine, videode ja piltide tegemine, lisamine jm. Aga no kust sellist leida. Ma ei saa ju keset tänavat astuda suvalise Vello juurde ja teha juttu, et kuule, selline ettepanek...

Kuna mul värsket kraami pole, siis peate leppima vana kraamiga. Lisan siia lõppu ühe klõpsu, kus Janet tähistas 3. aastaseks saamist ja pildil on ta siis koos oma õe Jasminega, kes on samuti juhtkoer. Janet siis vasakul ja Jasmine paremal :)

 

 

Lubasin siin suure suuga, et homme (see tähendab juba eile), et näitan teile siis oma uut vihmamantlit. Kamandasin hommikul vara isegi Joosepi välja vihma kätte, et mis ta ikka seal sooja teki all põõnab, eksole, tulgu nüüd ja tehku minu tuttuuest mantlist üks klõps. Aga, kuna see pildi tegemine käis nii, et mina marssisin kärmelt trepist alla vihma kätte, jõudsin end vaevu ümber pöörata, kui Joosep juba tegi klõpsu ära. Meil oli ühesõnaga suts kiire, õigemini minul oli. Seega mul polnud väga aega hakata end sättima või pardinägu tegema. Noh, see viimane oli nüüd nali, eksole). Ma isegi ei jõudnud kuulmise järgi, läbi vihmasabina, ära fikseerida, et kuhu ma täpselt vaatama peaksin. Seega, kui ma vaatan väga "metsa" poole, siis teate miks. Igatahes, kuna hommikune fotosessioon läks minu meelest üle kivide ja kändude, siis õhtul, peale Tartu trippi, otsustasin läbi sopa ja vihma ema poole roomata, et tehku tema ka paar klõpsu. Mul oli ikkagist missioon, teile- oma armsatele lugejatele, vihmamantlit demonstreerida.

Tartu tripp ise oli suht väsitav, sest seal oli mingi meeletu tuul, mis konkreetselt ja ilma liialdamata puhus kogu aeg nii tugevasti, et ma olin täiesti veendunud, et päeva lõpuks on tuul rebinud mult peast viimsegi kui karva. Kuigi Liis edastas mulle oma töökoha aadressi, et kui ma mahti saan, siis võiksin tema poolt ka läbi astuda ja kohvi juua, aga ma ei hakanud üldse üritamagi sinna minna, kuna tugeva tuulega on see probleem, et kõik võimalikud ja võimatud helid kannab kuskile ära või valest suunast ja seega tekib tunne nagu oleksid topeltpime. Õhtul tagasi minnes, kui bussi peale astusin, siis bussijuht tervitas meid Janetiga eriti rõõmsalt, hüüdes: "No tervist, pole ammu näinud!" Bussijuht mõtles seda loomulikult nägija vaatenurgast, aga mulle tohutult meeldib sellistele lausetele vastata sõbraliku sarkasmiga ja seegi kord ütlesin, et tõepoolest pole ammu näinud.

Hah, ja eilse päeva lõpetas tõsine huumorinurk. Mul oli pikk telefonikõne Christeliga, kui äkki hakkas kuskilenne kümmet ja peale kümmet Kiku korduvalt sisse helistama. Esiteks oli veider see, et Kiku nii paaniliselt vahele helistas, sest tavaliselt ta nii ei tee, õigemini mitte kunagi pole nii teinud. Ma esiti arvasin, et kuna ta on jalkafänn, et Itaalia meeskond võitis vm ja nüüd tahab kannatamatult mu trummikiled suurest õnnest ribadeks röökida. Teiseks, kuna Kiku on sõprade seas teada tuntud noor pensionär, kes juba õhtul kell kaheksa laseb silma looja, siis oli see ka sellepärast tiba veider. Noh, igatahes lõpuks sai see vaevatud hing mu kätte ja teatas, et blogijate vahel on lahvatanud skandaal, mille üheks peategelaseks olevat ka mina. Mul oli muidugist kuldaväärt reaktsioon,natuke isegi kahju, et keegi ei filminud seda :D Ma praeguses postituses ei kommenteeri midagi, aga suure tõenäosusega tuleb üks postitus selle kohta ka minult, kuna mul oleks paar mõtet ja vastulauset öelda.       

 

Viimasel ajal, peale EBA üritust, kus ma sõbrunesin Mesiliisiga, ma muud eriti ei teegi, kui istun Facebooki Messengeris ja lobisen Liisiga. Okei, tegelikult asi nüüd nii hull ka pole. Eks ma vahepeal kirjutasin sunniviisiliselt paar rida ka oma koolituse lõputöösse juurde, mis tänase päeva seisuga on lõpuks nüüd valmiiis, jipikajei. Uhh, see on tõeline kergendus, sest  ma mõtlesin, et kui keegi peaks mulle veel mainima, kasvõi poole sõnagagi, et ma pean midagi või kedagi veel analüüsima, siis mu aju plahvatab ja ma lihtsalt viskun vabatahtlikult aknast alla. Iseenesest oli lõputöö kirjutamine ja analüüsimine äärmiselt huvitav, õigemini lõpptulemust oli endal huvitav lugeda, aga sel hetkel, kui ma seda koostama pidin... No tänan ei, lähiajal rohkem ei tahaks. Näiteks praktikapäeviku täitmisel oli vaja koostada eneseanalüüs, milleks oli ette antud abistavad küsimused, mille põhjal tuli kokku klopsida siduv jutt. Keeruliseks tegi aga asja see, et kui ma omast arust vastasin step by step küsimustele ära ja kui jõudsin a la seitsmenda küsimuseni, siis hakkas mulle tunduma, et ma just kaks küsimust tagasi juba kirjutasin sellest ju. No katsu Sa siis sellest siduv ja loogiline jutt kirjutada, kui hakkad vaikselt endale tunduma seniilsena ja mingist punktist hakkad end ka kordama. Aga nüüd on põhiline osa koolitusest läbi ja jäänud on vaid koerasaba ületada ehk valmistada lõppseminariks ette lühike ettekanne, kus ma pean tutvustama praktika raames tehtut ja analüüsima kogemusi.

Hah, tegelikult oli mul siia tulles üldse teine eesmärk, et millest ja mida kirjutada. See oli ka kindla põhjusega, miks ma taas tegin postituse alguses Liisist juttu. Kuna Liis on uus inimene, siis me suhtleme viimasel ajal üpris tihedalt ja siis ühtlasi on hakanud mulle vestluste põhjal joonistuma temast mingisugune kindel kujutluspilt, et milline tema välimus võiks olla. Mainisin seda siis Liisile ka ja tal oli kohe suur uudishimu, et ohoo, et millisena ma teda siis õigupoolest ette kujutan. Ega ma kade tüdruk pole, ma siis kirjeldasin oma kujutluspilti temast, mis mu peas juba mõnda aega oli keerelnud. .

No ja siis Liis mainis Britile, et ta on minu silmis väike blond tüdruk ja siis too omakorda arvas, et hullult põnev oleks, kui ma teeksingi eraldi postituse sellest, et millised need blogijad, keda ma tean, läbi minu silmade välja näevad. Hullumeelne nagu ma olen, siis võtsin muidugi kohe sellest challengerist kinni ja nüüd ma koostangi siin väikestviisi blogijatest kirjeldusi. Kui valma saan, siis loomulikult jagan seda ka teiega. Ehh, selle eesmärgiga ma ju tegelikult selle kallal pusingi, sest usun, et teil oleks samuti marupõnev lugeda, millistena mitmed blogijad minu peas välja näevad. Etteruttavalt võin öelda, et esimeses taolises kirjelduses proovin pilti blogi ja hääle järgi kokku panna: Britt, Merje, Lipsuke aka Janeli (oli vist see tema päris nimi), Jane Almers, Mallukas ja no Liisi kirjeldusega saite n-ö soojenduseks tutvuda :D Sellega panin ikka suht puusse (v.a. sellega, et tüüp armastab ketse kanda).
Ma ei tea, kui keegi eelpool nimetatud blogijatest viitsib või tahab, siis võiks oma viimase aja, kõige värskema pildi mulle endast saata, siis oleks lugejatel kohe võrdlus moment kõrval ja ei pea kuskilt blogisügavustest pilte hakkama otsima. Ja loomulikult, kui keegi blogija, keda ma ei nimetanud, tahaks samuti pimeda poolset kirjeldust enda kohta, siis andke endast julgelt märku... Või tegelikult...  Oodake enne esimene kirjelduspostitus ära :D

Ma olen endale juba ammu soovinud saada vihmamantlit, mida oleks mõnus vihmaste ilmadega kanda. Miskipärast oli mul kindel soov saada just kollast vihmamantlit või siis lillelist või siis roosat, aga ma olen vist vahepeal veits täiskasvalikumaks saanud ja viimased kaks varianti kriipsutasin oma nimekirjast raske südamega maha. Kuigi ega see kollane vihmamantel poleks ka vist tea mis täiskasvanulik. Aga ma lihtsalt tunnen, et kui vihmased ilmad on nagunii suhteliselt depressiivsed ja hallid, siis võiks ise oma riietusega seda rõõmsamaks muuta. Ma näeksin raudselt kollases vihmamantlis välja nagu mingisugune ära eksinud teletups või minion. Eriti, kui veel arvestada tõsi fakti, et ma ju eksingi tänu oma pimedusele ja seiklusvaimule sagedamini ära kui mõni nägija. Igatahes see vihmamantli mõte ja soov on mul peas tiirelnud juba oma paar aastat ja kuigi isegi minu sõbrad on vist terve eBay, AliExpressi ja ma ei kujuta ette, mis kõik kohad veel läbi tuuseldanud, siis rõõmsavärvilist ehk kollast vihmamantlit pole. Ainult mingisugused musta värvi lateksist keebid... Nagu päriselt, kuhu ma sellisega lähen? Pärast näen välja nagu see tegelane sealt filmist "Eelmise Suve Saladus", kus musta kalamehekeebiga tüüp inimesi kõripidi konksu otsa tõmbas vms.

Nii ma siis elasin ootuses ja lootuses, et ühel ilusal päeval tuleb see vihmamantel ise minu juurde... Ja tuligiii! Õigemini ema tuli minu juurde ja teatas, et Lindexis on praegu nii kiftid värvilised vihmamantlid- valge, mitmevärviline, sinise-valge triibuline ja öösinine. Ma muidugi ei saanud kohe arulagedalt Lindexisse joosta ja endale igaks elu juhtumiks kohe mitu vihmamantlit soetada, sest selle uudisega tuli ta minu juurde kuu lõpus. Just sel perioodil, kui inimestel on põhimõtteliselt näpud juba põhjas ja kaardi peal on ainult väga täpselt välja arvestatud söögiraha. Ja kuigi see vihmamantel maksis ainult 49 euri (või noh, mis ainult, see on tegelikult pääris korralik summa, eriti, kui arvestada, et ma saan selle eest vastu mõned trukid, paar meetrit kilematerjali, nööri), siis polnud mul ikkagist ka sellist vaba raha letti ladumiseks. Noh, vähemalt sain ma unistades ette kujutada, et mismoodi ma tuleksin läbi halli vihmasaju oma brand new mitmevärvilise vihmamantliga.

Aga nüüd, praeguse hetke seisuga ripub mul kapis siiski vihmamantel. See sama Lindexist pärinev vihmamantel, aga mitte värviline ega triibuline, vaid öösinine. Mu ema tegi mulle selle armsa ja ootamatu kingituse, kuna linnas käies märkas, et Lindexis on praegu -20% soodustused. Ema ütles, et tegelikult oleks ta tahtnud mulle osta valget vihmamantlit, sest see pidavat väga efektne välja nägema, aga no ma eiii teaaa. Võib-olla siis näeks see tõesti efektne ja ilus välja, kui eesmärk on inimsuuruse ringiliikuva kondoomi moodi välja paista. Igatahes ma olen ülirõõmus, et mu ema peas lõi praktilisuse-pirn põlema. Valge on muidu küll üks minu lemmik värvidest, aga see on ainult siis ilus, kui see on puhas, aga no vihma ja sopaga on valgeid esemeid vääga keeruline puhastena hoida. Ma olen ülimalt rahul, et just öösinise vihmamantli valis ja mitte näiteks valge-sinise triibulist. Mul endal palju vähem muret selle puhastamisega. Ja olgugi, et need kõiksugu värvilised ja triibulised on ehk efektsemad, siis ma valiks ikkagi efektsuse asemel puhtuse. Muidu ma olen pärast lihtsalt efektselt s*tane. Ja isegi, kui ma ise oleksin vägagi kursis sellega, et mu riie on määrdunud, siis nägijad vaataksid ehk ikka sellise pilguga, et oii, näe vaeseke on pime ja ei teagi, et ta s*tane on.

Kuna ma homme olen Tartusse trippimas ja ilmateate kohaselt peaks ka vihma sadama, siis pilte minu uuest vihmamantlist saate homme näha. Ahjaa, Janetil on ju ka vihmamantel, aga kuna tema on minust palju tibilikum ja lapsikum, siis tal on see roosat värvi. Mmm, mulle meenus just, et mul on sinised kummikud ka ju, täielik winwin. Kes aga ei jaksa ära oodata, et saaksite Janetit roosas vihmamantlis näha, siis siin üks vana postitus, kus ta demonstreerib oma uut outfiti.

 

PS. Täna hommikul tuli Joosep ja ütles, et homme tuleb tema ema meile külla, et kas pole tore. Ma vaatasin nõutu näoga otsa, sest tore oleks muidugi ämma näha, aga mina lähen ju juba poole üheksase bussiga Tartusse. Joosep lasi selle peale kuuldavale eriti pettunud "aaa", aga hetk hiljem tuli uuesti ja teatas, et ema tahab kindlalt mind ka näha, et see minuga seotud ja seega tulevad juba hommikul pool kaheksa meile. Ma ei pea vist mainimagi, et ma olen uudishimusse suremas.

Me jäime siin Joosepiga heietama, et millised lapsed me olime. Ma mäletan, et teismelisena olin ma selline rahulik ja flegmaatiline. Ma isegi ei tea, kas mul puberteeti kui sellist oli. Mingil kujul kindlasti, sest see oleks eriti veider, kui ma praegu hakkaksin väitma, et mina pole puberteeti kunagi põdenud, sest tavaliselt väidavad seda kõik puberteediealised, et neil EI ole puberteeti ja siis kui julged neile seda näkku öelda, siis vihastavad end näost siniseks ja löövad ukse pauguga kinni- mkm, see ei ole puberteet :D Igatahes vot mina selliseid uste paugutamisi ja vanemate saatmist kõige pimedamatesse kehaõõnsustesse ei mäletagi. Ühesõnaga mina ei põdenud puberteeti raskekujuliselt, selle kvoodi eest hoolitses aga minu õde. Millest me siin üldse räägime, ma ei joonud, ei suitsetanud, ei ropendanud ei käinud pidudel ega hulkumas. Või no kui tõele au anda, siis pidudel oleks ehk ikka tahtnud käia. Hehe, nendel n-ö pidudel, kus noored saavad mingisuguse tühja pleissi ja siis keegi on seltskonnast saanud õlut ja siidrit ja kõik on maruelevil, sest nüüd on nemad ka nagu päris suured inimesed. No ühesõnaga mul ema ei lubanud ja mina olin jällegi nii malbeke ja vaikseke, et ega kui ema ütles "ei", siis ei hakanud mina üle keelutsooni ka astuma. Nojah, see oli mul küll, et kui sõbrad pidutsesid ja tulid öösel mu akna alla ja kutsusid maja kõrvale juttu puhuma, siis ma kamandasin oma koerakese üles ja teatasin emale, et koeral on vist kõht lahti ja ma pean temaga kähku õue minema. Praegu tagant järgi meenutades ajab see ikka kohutavalt palju naerma küll, sest koer oli mul rihma otsas jummala uimase olekuga...see koer siis, kellel pidavat olema väidetavalt vääga ränk kõhulahtisus. Paar korda läks taoline umbluu läbi, aga kui see muutus juba sagedasemaks, siis hakkas ema kahtlustama, et no koeral nüüd küll ei saa olla kroonilist kõhulahtisust, eriti sellist, mis lööb just öösiti välja. Seal ka minu öistele välja lipsamistele joon ka alla tõmmati. Ja kõige esimene alkoholi pruukimine oli mul 15-aastaselt, kus mu sõbrad suskasid mulle ka õllepudeli pihku, millest ma võtsin ainult pool lonksu ja mõtlesin, et jessas, kui rõvedalt see maitseb. No ja ülejäänud aja ma lihtsalt soojendasin seda pudelit enda käes. Kui teistel olid oma õlled joodud ja märkasid, et ohoo, näe Kail on õlut, siis võtsid mult pudeli käest ja sinna see läks.

Kui ma olin lasteaia laps, siis me elasime Sindis, õigemini ma olen suisa Sindi haiglas sündinud (vähemalt sünnitunnistuse peale on märgitud Sindi). Igatahes osa lapsepõlvest möödus Sindis ja kes Sindi linna ja selle elanikkonda teavad, siis seal elab pääris palju venelasi. Noh, eks ma ise olen ka pool venku või kui täiesti täpne olla, siis pool eestlane, veerand Krimmi-tatarlast ja veerand venelast. Meie elasime kõige tavalisemas viiekorruselises paneelikas ja maja taga oli mänguväljak, kus kõik ümbruskonna majade lapsed käisid koos mängimas. See oli naljakas, et ükskõik, kes lastest karjus "mamaa!", siis kohe ilmus rõdudele ja akendele mitu ema. Meil oli ka rõdu vaatega maja taha, aga meil oli keelatud sedasi akende all pröögata, isa ütles, et see on ainult venkude teema :D

Meie paneelika kõrval oli Sindi kõige tuntum ühikas, kus elas kõiksugu sortimendist rahvast. Alustades mustlastest, kelle peres kasvas ligi 10 põngerjat ja lõpetades padujoodikutega. Veel mäletan, et see oli vääga tavapärane vaatepilt, et ühika aknalaudadel oli inimestel metallvõrest poekorvid, mis täitis külmkapirolli. Lastega pered hoidsid seal piima ja joodikutel olid õllepudelid reas. 

Kui tagasi tulla ühe vahejuhtumi juurde, mis jällegi minu meelest väga hästi iseloomustab mind. Lapsed said muidu omavahel kõik täitsa kenasti läbi, aga seda seniks, kuni Sa ei astunud venelaste mängureeglitest üle. Mäletan, et ma rahulikult omas mullis kiikusin, kui äkki osad vene lapsed otsustasid, et nemad tahavad ka nüüd kiikuda ja selle asemel, et inimesemoodi öelda või suhelda, hakkasid nad mind liiva ja puuokstega ja muu prahiga loopima. Ja mida tegin mina? Mitte essugi, või no õigemini seda tegin küll, et loovutasin kiigu, läksin silmad vees tuppa ja kitusin kõik ära :D Ema tuli minuga kohe õue tagasi, kuigi ma hakkasin toas ka halisema, et eii, ärme lähe jne. Ma ei tea, ju ma kartsin peksa saada vms. Õue jõudes olid muidugi kõik lapsed kukupaid ja keegi ei mäletanud liiva ja rämpsu loopimisest mitte halligi, no ja mina ei hakanud otseselt näpuga kellegile näitama ka.

Täpselt seda sama juttu rääkisin ma siis Joosepile ka ja lisasin, et ma ei nutnud ega karjunud, olin vääga rahulik laps. Selle peale lausus Joosep, et ma räägin täpselt nii nagu ma oleksin siia ilma sündinud Jeesuse õena. Nii vaikselt ja tasa, et isegi mu ema ei saanud aru, kui olin ära sündinud, sest ma ei teinud piiksugi. Aga noh, selle kujutluspildi pidin ma kahjuks purustama, sest siia ilma sündisin ma röökides üle sünnitusosakonna nagu siga ratta peal ja potisinisena.

Ei, ma saan aru küll, miks Joosepil on raske uskuda, et ma nii vaikne ja tagasihoidlik olin ja et mitte ainsatki piiksu ei lasknud kuuldavale, sest võrreldes mind praegu kunagise lapseeaga, siis enam ma nii tasane ei ole. Jah, malbus ja tagasihoidlikus on minus siiski säilinud, aga kui liialt kaua ühte ja sama nuppu kruttida, siis lasen emotsioonid ikka valla. Ehh, Joosep on just öelnud, et talle meeldib minu kirglikus ja iga kord, kui seda iseloomujoont mainib, siis ma ei mõista, et mis kirglikusest ta räägib. Kas see, kui ma hakkan suurest elevusest vadistama? Või kas see, kui üritan kodus köögis toitu valmistades aariat laulda? Või see, et kui mulle miski asi on vastu karva, siis karjatan üle korteri "eiiiii!"? Või see, kui ma hakkan teda pimesi mööda korterit taga ajama, ise samal ajal naeru lagistades? Hmm, see viimane kõlab nüüd küll veits psaikolt :D