Vihmamantlitest

Ma olen endale juba ammu soovinud saada vihmamantlit, mida oleks mõnus vihmaste ilmadega kanda. Miskipärast oli mul kindel soov saada just kollast vihmamantlit või siis lillelist või siis roosat, aga ma olen vist vahepeal veits täiskasvalikumaks saanud ja viimased kaks varianti kriipsutasin oma nimekirjast raske südamega maha. Kuigi ega see kollane vihmamantel poleks ka vist tea mis täiskasvanulik. Aga ma lihtsalt tunnen, et kui vihmased ilmad on nagunii suhteliselt depressiivsed ja hallid, siis võiks ise oma riietusega seda rõõmsamaks muuta. Ma näeksin raudselt kollases vihmamantlis välja nagu mingisugune ära eksinud teletups või minion. Eriti, kui veel arvestada tõsi fakti, et ma ju eksingi tänu oma pimedusele ja seiklusvaimule sagedamini ära kui mõni nägija. Igatahes see vihmamantli mõte ja soov on mul peas tiirelnud juba oma paar aastat ja kuigi isegi minu sõbrad on vist terve eBay, AliExpressi ja ma ei kujuta ette, mis kõik kohad veel läbi tuuseldanud, siis rõõmsavärvilist ehk kollast vihmamantlit pole. Ainult mingisugused musta värvi lateksist keebid... Nagu päriselt, kuhu ma sellisega lähen? Pärast näen välja nagu see tegelane sealt filmist "Eelmise Suve Saladus", kus musta kalamehekeebiga tüüp inimesi kõripidi konksu otsa tõmbas vms.
Nii ma siis elasin ootuses ja lootuses, et ühel ilusal päeval tuleb see vihmamantel ise minu juurde... Ja tuligiii! Õigemini ema tuli minu juurde ja teatas, et Lindexis on praegu nii kiftid värvilised vihmamantlid- valge, mitmevärviline, sinise-valge triibuline ja öösinine. Ma muidugi ei saanud kohe arulagedalt Lindexisse joosta ja endale igaks elu juhtumiks kohe mitu vihmamantlit soetada, sest selle uudisega tuli ta minu juurde kuu lõpus. Just sel perioodil, kui inimestel on põhimõtteliselt näpud juba põhjas ja kaardi peal on ainult väga täpselt välja arvestatud söögiraha. Ja kuigi see vihmamantel maksis ainult 49 euri (või noh, mis ainult, see on tegelikult pääris korralik summa, eriti, kui arvestada, et ma saan selle eest vastu mõned trukid, paar meetrit kilematerjali, nööri), siis polnud mul ikkagist ka sellist vaba raha letti ladumiseks. Noh, vähemalt sain ma unistades ette kujutada, et mismoodi ma tuleksin läbi halli vihmasaju oma brand new mitmevärvilise vihmamantliga.
Aga nüüd, praeguse hetke seisuga ripub mul kapis siiski vihmamantel. See sama Lindexist pärinev vihmamantel, aga mitte värviline ega triibuline, vaid öösinine. Mu ema tegi mulle selle armsa ja ootamatu kingituse, kuna linnas käies märkas, et Lindexis on praegu -20% soodustused. Ema ütles, et tegelikult oleks ta tahtnud mulle osta valget vihmamantlit, sest see pidavat väga efektne välja nägema, aga no ma eiii teaaa. Võib-olla siis näeks see tõesti efektne ja ilus välja, kui eesmärk on inimsuuruse ringiliikuva kondoomi moodi välja paista. Igatahes ma olen ülirõõmus, et mu ema peas lõi praktilisuse-pirn põlema. Valge on muidu küll üks minu lemmik värvidest, aga see on ainult siis ilus, kui see on puhas, aga no vihma ja sopaga on valgeid esemeid vääga keeruline puhastena hoida. Ma olen ülimalt rahul, et just öösinise vihmamantli valis ja mitte näiteks valge-sinise triibulist. Mul endal palju vähem muret selle puhastamisega. Ja olgugi, et need kõiksugu värvilised ja triibulised on ehk efektsemad, siis ma valiks ikkagi efektsuse asemel puhtuse. Muidu ma olen pärast lihtsalt efektselt s*tane. Ja isegi, kui ma ise oleksin vägagi kursis sellega, et mu riie on määrdunud, siis nägijad vaataksid ehk ikka sellise pilguga, et oii, näe vaeseke on pime ja ei teagi, et ta s*tane on.
Kuna ma homme olen Tartusse trippimas ja ilmateate kohaselt peaks ka vihma sadama, siis pilte minu uuest vihmamantlist saate homme näha. Ahjaa, Janetil on ju ka vihmamantel, aga kuna tema on minust palju tibilikum ja lapsikum, siis tal on see roosat värvi. Mmm, mulle meenus just, et mul on sinised kummikud ka ju, täielik winwin. Kes aga ei jaksa ära oodata, et saaksite Janetit roosas vihmamantlis näha, siis siin üks vana postitus, kus ta demonstreerib oma uut outfiti.
 
PS. Täna hommikul tuli Joosep ja ütles, et homme tuleb tema ema meile külla, et kas pole tore. Ma vaatasin nõutu näoga otsa, sest tore oleks muidugi ämma näha, aga mina lähen ju juba poole üheksase bussiga Tartusse. Joosep lasi selle peale kuuldavale eriti pettunud "aaa", aga hetk hiljem tuli uuesti ja teatas, et ema tahab kindlalt mind ka näha, et see minuga seotud ja seega tulevad juba hommikul pool kaheksa meile. Ma ei pea vist mainimagi, et ma olen uudishimusse suremas.

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Tere Kai! Hakkasin su blogi alles hiljuti lugema ja seda postitust (ja mitmeid teisi)lugedes tekkis mul üks võib-olla natuke rumal küsimus.. Kuna ma ei tea, kas sa oled alati pime olnud, siis sooviksin teada, et kuidas sa tead, et millised värvid välja näevad? Kõike head sulle!

    VastaKustuta
  2. Ei, ma ei ole sünnist saati pime, vaid kuskil 10. A tagasi kaotasin ajapikku oma nägemise. Seega värve kujutan ette mälu järgi ja näiteks, kui keegi ütleb mulle, et pluus on sidrunikollane, siis täpselt sellisena ma seda ette kujutangi, kuigi siin võibki mängu tulla see tobe olukord, et iga inimene näeb värve erinevalt. Tema jaoks on pluus vb sidrunikollane, aga kui mina reaalselt seda näeksin, siis ütleksin, et tegu on hoopis melonikarva kollasega vms. Igatahes siin kaks linki, kus ma avameelselt kirjutasin, et mismoodi ma pimedaks jäin.

    PS. Mul on väga hea meel, Sind kui uut lugejat oma blogis tervitada! Kõiki teisi ka muidugi ;)

    PS2. See ei ole rumal küsimus, küsi julgelt, sest ma vastan rõõmuga ja minu jaoks ei ole tabu rääkida oma pimedusest ja ühtlasi mind ei riiva, kui keegi nimetab mind pimedaks, sest olen vägagi teadlik, et ma seda olen :D

    http://kai-su-karu.blogspot.com.ee/2015/06/kuidas-ma-pimedaks-jain-vol-1.html

    http://kai-su-karu.blogspot.com.ee/2015/06/kuidas-ma-pimedaks-jain-vol-2.html

    VastaKustuta

Back
to top