Sel nädalal sattusin juhuslikult lugema ERRist uudist selle kohta, kus üks kolme lapse ema on poole aasta jooksul korduvalt kritiseerinud FB gruppides Brittoni turvahälle, nimetades neid AliExpressi odavaks rämpsuks, mis on õhukesed ja rabedad nagu munakoor ning nõudis ettevõttelt turvatestide tulemuste avalikustamist. Iseenesest tundub nagu igati mõistlik ja loogiline nõue, mida klient võiks enne ostu sooritamist tootjalt küsida, eksole, eriti veel, kui asi puudutab liiklusohutust. Kuid paraku olukord pole teps mitte nii lihtne ja lilleline.

Väidetavalt kirjutas naine esimesed kriitilisemad postitused tänavu aasta alguses, ent kuna tootja esindaja ei reageerinud neile, hakkas naine tuntud turvatoolide- ja hällide tootja Brittoni tooteid maha tegema ning seadis korduvalt erinevates FB gruppides nende toodete ohutuse kahtluse alla.

Ning siin on koht, kus läheb minu jaoks olukord eriti huvitavaks ja imelikuks...
Ma olen absoluutselt nõus, et hoolimata sõnavabadusest, ei tohiks ühtegi inimest vabastada kohustusest jälgida oma suuvärki, olgu lastetu, üks või terve trobikond lapsi. See pole lihtsalt eetiline käitumine, hakata lambist kedagi oma kõhutunde põhjal laimama. Kuid hoolimata inetust teematõstatusest, olen seisukohal, et antud teemakäsitlus on ülioluline ja vajalik, sest oletame, kui need turvatoolid ja hällid on tõepoolest odav rämps, mis pole ealeski ühtegi turvatesti läbinud,siis see on ju igati õigustatud teemapüstitus, kas pole?

Mind tõsimeeli hämmastas ettevõtte esindaja välja öeldu, et nemad ei pea midagi hakkama tõestama ega avalikustama. Nagu kuidas palun? Te tegelete turvavarustuse müügiga ja läbi selle võtate vastutuse väikelaste elude eest ning siis suhtutegi nii üleolevalt lapsevanematesse? Jah, antud kolme lapse ema kirjutas inetult ja ilmselt põhjustas ettevõttele teatavat kahju, kuid ma arvan, et probleem pole enam kolme lapse ema antireklaamis, vaid ettevõtte üleüldises suhtumises klientidesse. Ma ei saa aru, kas Brittoni tootja esindajal oli valus tänada inimest küsimuse eest ja vastata nagu ühele erasektori esindajale kohane. Ega see pea liiva alla peitmine päästa. Kui pole turvatesti tulemusi ette näidata, siis nii tulebki vastata, aga mitte hakata vehkima kohtumenetluse paberitega, nõudma üüratuid menetluskulusid ja valurahasid. Ettevõtte esindaja kommenteeris: "Leiame, et juriidilise abi kompenseerimine on miinimum, millega lepime kohtuväliselt. Kui aga Kaisa Kullamaa ei ole nõus juriidilist abi kompenseerima, siis oleme valmis oma õigust tõestama kohtus koos teiste kahjunõuetega."

Selle lause peale tahaks vägisi küsida: miks on tarvis läbi kohtu tõestada Brittoni turvatoolide- ja hällide turvalisust? Kas lihtsam poleks olnud vastata lapsevanemate küsimustele? Praegu jääb mulje, et see kohtukeiss on ainult hirmutamiseks. Kui kõik on seaduspärane, no siis ei tohiks ju olla probleemi avalikustada need turvatestide tulemused.

. Samuti oli ka see mingi tase omaette, kus ettevõtte esindaja andis meedias kommentaari, kus ütles, et Kaisa Kullamaa tahab pääseda 1500 eurose juriidiliste kulude kompenseerimisest, kuid ei mõtle sellele, et oma valeväidete tõttu kaotavad sissetulekus laotöötajad Tiina, Irina ja Paavo, müügijuht Teve, raamatupidaja Mairi, sekretär Kristel, müüjad Egle, Käty, Leen jne. Taevas halasta, aga kuhu jäi sellest lõputust nimekirjast koristaja? Kas koristaja polegi inimene või? Pealegi ma tobuke arvasin, et palka makstakse inimestele ikka lepingu alusel, eriti veel sellises prestiižes ettevõttes.

Aga olgu, jätame praegu iroonia kõrvale. Tegelikult oli seda kõike ääretult kurb lugeda. Kurb igas mõttes. Kurb, et inimene sotsiaalmeedias valimatult räuskab ja laimab, kuigi selle asemel oleks võinud oma sõnade kinnituseks anda asjale ametliku käigu ja kurb, et toote esindaja ignoreeris inimese esimest postitust, mille väidetavalt kirjutas Brittoni FB lehele, kust kogu lugu sai ühtlasi ka alguse. Samuti on kurb ja veidi kentsakas lugeda toote esindajalt kommentaari selle kohta, et nende käibe languse tõttu väheneb palk laotöötajatel, raamatupidajal, sekretäril jne, kuid laste ohutus jäetakse täiesti märkimata. Inetu lugu igal juhul!

Nii kaua, kui ma end mäletan, on mulle alati rattaga sõita meeldinud. Lasteaiapräänikuna oli mul kollane kolmekas, mis on läbi aegade üks mu kõige armsamaid ja lemmikumaid olnud. Vahepealse koolijütsi perioodi mahub ära ka üks helesinine Školnik, mis oli meile soetatud õega kahepeale. Selle ratta pärast sai ikka nii mõnigi tuline vaidlus maha peetud, solvutud ja pisar poetatud, sest kogu aeg oli ju probleem, kes saab enne rattaga sõita. Mõned rattad on jäänud ka teismeea ikka ja kui mu mälu mind praegu alt ei vea, siis neid on olnud kaks ning mõlemad on lõpetanud pikanäpumeeste saagina.



Selle viimase ratta pärast oli mul eriti kurb meel, kuna see oli imeilus kuldne ratas, mille rehvid olid ägeda mustriga ja millel oli ka spidomeeter. Kusjuures selle viimase rattavargusega on selline halenaljakas story ka olemas. Ma hoidsin ratast lahtiselt korteri ukse taga. Jaajaa, tean-tean, minu paha. Tallinnas ei tuleks ilmselt keegi sellise geniaalse mõtte peale, et hmm, mis oleks kui jätaks õige lukustamata ratta trepikotta. See oleks umbes sama hea nagu ulataksid ise vargale oma ratta: näe, ole hea mees - võta! Täitsa niisama saab!

Igatahes sel samal ööl, kui mu ratas tuuri pandi, vahtisin mina teisel pool ust hambad laiali nightchati, kus saate teemaks oli: kas olete langenud rattavarguse ohvriks? Ja täpselt sel samal ajal, kui mina lugesin inimeste hoiatavaid lugusid kavalatest ja jultunud pätipoistest, näpati mul ukse tagant mu oma ratas ära. Tjah, ma kusjuures veel korraks mõtlesin, et äkki tooks ratta tuppa... Aga eiii, milleks, eksole!?
Peale seda viimast lollakat vargust ma rohkem polegi üksi rattaga sõitnud. No kui need paar korda välja arvata kui Joosep sundis mind pimedana ema perekaga parklas sõitma, aga no see pole päris see.

Rattasõit peaks olema ikka selline mõnus nauditav ajaviide, mitte aga selline, et hoiad nii kramplikult lenksust kinni, et kõik 10 sõrmenukki on juba valged, ja enam kui poole ajast kisendad "ma kaardaaaan!", sest just selline minu pimesi rattasõit välja nägigi - no pressure, ära lihtsalt võssi sõida. Aga seda suurem oli minu rõõm kui Joosepi ema kinkis meile eelmisel aastal tandemi, et saaksime Joosepiga kahekesi sõitmas käia. See pole ka muidugi päris see sama kui üksi sõita, aga vähemalt täiesti pingevaba, sest Joosep on super hea eessõitja. Me oleme isegi mitmepäevasel tandemmatkal Hiiumaal käinud. Ja kuna ma sain sellest tandemmatkast sellise poweri ja positiivse elamuse, siis minu hinge jäi igatsus uue matka järele.

Täna saingi siis postkasti esialgselt tundunud "suurepärase" kutse tandemmatkale, mis toimub 10-19. augustil Saksamaal Kölnis. Kirjade järgi on projekti eesmärk arendada rahvusvahelisi suhteid ja nautida tandemrattaga matkamist. Korraldaja poolt on:

• Majutus hostelis koos toitlustusega
• Toitlustus matkade ajal
• Giiditud tandemmatkad, pikkusega umbes 50-80 km
• Täiendavad meelelahutuslikud üritused
• T-särk osalejatele

Osalemistasu on 100€ nägu. Minu jaoks oli kummastav see, et kui eessõitja ehk pimeda saatja on vanem kui 35-eluaastat, siis kukub hinnale kohe kolksti 50 euri otsa. Nagu miks? Kas selles eas inimestele tuleb rohkem kulutusi teha või? Aga okei, see selleks, Lihtne matemaatika näitab, et ühe paari maksuvus on 200-250 euri. Arvestades, et ööbimine ja toitlustus plekitakse kinni ja meile on orgunnitud giidiga matkad, kus on võimalus, et meid viiakse kõiksugu lahedaid  Kölni vaatamisväärsusi vaatama, siis laias laastus pole sugugi paha diil, AGA...

Kopeeritud lõik meilist:
Saksamaale sõidu(lennu) ja kohapealse transpordi(rong, buss) laagrisse

1600 euri? Päriselt või? Ma kõlan nüüd võib-olla nagu viimane rott siin maamunal, aga minu arvates on 1600 euri ikka räme kallis sellise matka jaoks. Jaa, ma saan aru, et tegu on vabatahtliku matkaga ja ega ma ei peagi sinna ronima, kui selline summa võtab mul hinge kinni ja ajab köhima, aga ikkagi... Ma ei saa üle sellest. 1600 euri!? Mis meid lennutatakse sinna mingi privaat jetiga kohale, tagumiku alla antakse kullast tandemid ja toidukordadel kühveldame endale supilusikatega kaaviari näost sisse või? Kui ma ei eksi, siis sellise summa eest saab kahekesi minna juba soojamaareisile - Indiasse või peaaegu et Bali saartele.

Eelmises postituses, kus ma kirjutasin koerahoiu hindadest ja et minu arvates on ööpäeva eest 25 euri liiga palju küsitud, eriti veel, kui sellele lisandub mingisugune jalutuse eritariif, siis tänu kõikvõimsale Facebookile olen mina rumaluke ka nüüd märksa targem. Ühesõnaga, kuna me endiselt otsime Pythonile usaldusväärset hoidjat, no igaks sajaks juhuks, mitte et meil kohe lähiajal oleks tarvis, aga kui tekib taoline olukord, et siis ei peaks hakkama otsima ja oma peakest vaevama, kas ikka leiab jne. Pealegi minu arvates on koerale ka see variant parem, kui koeral on enam-vähem kogu aeg üks ja sama hoiupaik ja saab varasemalt oma võimaliku hoidjaga tutvust sõlmida ja koha koos omanikuga üle vaadata,  et siis on järgnevatel kordadel juba tuttav inimene ja pleiss ees ootamas. Vähem stressi koerale või nii.

Kuna tahtsin end üldise hinnapoliitikaga kurssi viia ja kuulda ka teiste koerteomanike seisukohti (no tõele au andes, tahtsin ma tegelikult, et mulle nõustuvalt kaasa kaagutatakse), siis jagasin oma postitust Eesti koerte omanike grupis Facebookis. No ja mis ma sealt siis teada sain? Nii palju, kui neid arvamuse avaldajaid ja kaasarääkijaid seal oli, siis enamus leidis, et 25 euri on täiesti norm summa maksta ööpäeva eest, sest me peame arvestama, et inimene on investeerinud isiklikku finantssi koerahoiuteenuse pakkumisse: soetanud puurid ja desinfitseerimisvahendid.
Noh iseenesest ma nõustun sellega, et inimene on investeerinud tarvikutesse, et tagada koerte turvalisus, juhul, kui hoius peaks samaaegselt olema mitu erinevat koera, eriti veel, kui tegu peaks olema kardinaalselt eritõugudega - näiteks taks ja pit bull. Sellisel juhul ma tõesti ei tahaks, et pit bull sööks väikese taksipreili õhtuooteks ära.

Desinfitseerimisvahend - Sellest ma saan ka aru, aga siiski natuke vähem. Lihtsalt mul tekkis selle desinfitseerimisvahendiga kohe küsimus, et kas niisama see inimene siis ei soeta endale koju puhastusvahendeid ja ei korista? Okei, saan aru, et inimene ei pea oma kodukeemiat minu peni peale kulutama ja sõltuvalt ilmastikuoludest tuleb koertega rohkem ja sagedamini koristada, aga kui õues on kuiv ja käppadega ei vea liiva ja soppa sisse, siis mida seal nii väga puhastada on vaja? Ega ma mingit sitast ja kusepidamatusega koera hoidu ei vii ju. Pealegi, kui inimene on mingi ilgem puhtusefriik ja pole harjunud koertega, siis milleks üldse sellist võimalust või teenust välja hõisata.Elagu õnneliku ja rõõmsana edasi koos oma toakiisukesega ja kotikoerakesega.

Lisaks... Ma küll ei ole viimase aja hindadega päris täpselt kursis, kuna ma ei näe neid, aga kas tavalise puhastusvahenditotsiku ei saa mitte juba 5-7 euriga kätte? Isegi, kui see maksab kümps, siis selle teenib juba paari hoidmisega tasa ja ma eeldan, et seda jätkub ikka tükiks ajaks. Vähemalt meil kahe pontuga jätkub pesuvahendit küll umbes aastaks.

Idiootsuse ja lugemisoskamatuse tiitli annaksin ma sellele kommenteerijale, kes kirjutas:

Detsembri lõpus käisin lõpuks endokrinoloogi ehk sisehaiguste ja pulmonoloogi ehk kopsuarsti vastuvõtul ära. Sellest, miks ma kopsuarstil käisin, sellest saate lugeda siit.

Kui ma Pärnu haiglasse sõitsin, siis mul olid kopsuarsti suhtes lootused eriti kõrged, sest mõtlesin, et oh, lõpuks ometi saan ma teada köhimise põhjuse ja võib-olla isegi ravi ja ma lõpetan ükskord ometigi kopsutükkide välja köhimise. kuid ma pidin kahjuks pettuma.

Arst küsis kõiksugu küsimusi ja lasi teha kopsuröntgeni, mis oli korras. Mõõdeti ka kopsumahtu ja väidetavalt oli seegi korras, kuigi kopsumahu mõõtmise ajal oli mul küll selline tunne nagu ma oleksin aastate pikkune sarisuitsetaja, kellel on olematu kopsumaht.  ning sellega põhimõtteliselt kogu visiit piirduski. Aaa, bronhhe kuulas ka ja need olid samuti puhtad.

Kokkuvõttes leidis kopsuarst, et mul võiks ikka selle vererõhuravimi välja vahetada ja kui siis uue ravimiga kuu jooksul köha ei taandu, et siis kahtlustaks mul refluksi. Aga ma pole sugugi rahul selle võimaliku diagnoosiga, sest kui ma perearstilt käisin saatelehte saamas, siis perearst ütles, et tema välistaks ravimi kõrvalnähu, kuna sellisel juhul köhiksin ma suvalistel hetkedel, kuid mul on teatav muster köhimistes olemas. Naeran - hakkan köhima. Söön kartulit, liha, leiba, kuivatatud õunu, pähkleid ja hakkan ennastunustavalt köhima. Refluksi üks sümptomitest pidavat olema see, kui toit liigub koos maohappega tagasi üles ja see ajab köhima, aga no mul ei jõua toit allagi minna, kui ma juba köhin. Pealegi mul pole praktselt mitte ühtegi reflukshaiguse sümptomit. No kõik need kõrvetised, hommikune köhimine, rinnakutagune valu, kõrvavalu, häälekähedus ja kurguvalu jmt.

Mul vägisi tekib tunne, et refluks on mingi järjekordne moodne haigus, mida igale teisele inimesele diagnoosiks välja kirjutatakse. No ilmselt see on see, mis see muud ikka olla saab, eksole. Ei hakka siin analüüsidele Haigekassa raha kulutama. Ma miskipärast oletasin, et mu kurgust ja kopsudest võetakse proovid ja tehakse midagi rohkemat, aga ei.

Kui pulmonoloogi visiit minu ootustele ei vastanud, siis seevastu endokrinoloogiga jäin ma super rahule. Kui keegi soovib head ja konkreetset arsti, kes niisama ilma põhjuseta ei tupsununnuta, kuid samas on siiras ja hooliv, siis dr. Jõgiste on see arst, keda mina soovitan. Ma sain nii palju uut teada. Näiteks, et ma olen terve oma diabeedi aja valesse kohta süstinud, või vähemalt mingi aegunud õpetuse järgi. Mina olen viimased 15-20 aastat süstinud vahelduva eduga reie väliskülgedele, kuid tuleb välja, et seda ei tohi teha. Süstida tuleb otse reie peal olevasse lihasesse. Käevartesse ei soovitanud arst mul üldse süstida, kuna mu käed on õblukesed, kuigi minu meelest täitsa normaalse inimese käed.

Kuna ma olin tohtriproual uus patsient, siis esimene visiit oli tunniajaline tutvumine. Küsis kõiksugu küsimusi, vaatas mu süstekohad üle, kaalus, mõõtis vererõhku, ja kirjutas kõik üles. Kokkuvõttes tahab arst, et ma järgmise kuu alguses läheks paariks päevaks haiglasse sisse, et nad teeks mulle glükoosimonitooringut. Ühesõnaga mingi väike aparaat pannakse kanüüliga mu kõhupeki külge, mis mõõdab 47 tunni jooksul iga kolme minuti tagant mu veresuhkrut. Nii saab arst täieliku ülevaate minu veresuhkru kõikumistest ja oskavad parema süsteskeemi peale panna. Pluss tahavad mulle uut pikatoimelist insuliini välja kirjutada, aga nad ei taha teha seda nii, et viskavad mulle uue insuka kätte, saadavad mind rõõmsalt koju süstima ja üksi katsetama, et eks paistab, kas ja kuidas mõjub.

Ahjaa, kui ma seal kabinetis istusin, siis see arst ütles ühtäkki out of blue, et ta uurib  haigla juhtkonnalt, kas ma saaksin Janeti ka endaga haiglasse kaasa võtta, et ta paneks mu üksikusse palatisse, et siis mul hea rahulik olla. Ja et kuna ma olen nii aktiivne, siis tema küll ei taha, et ma päevad läbi lihtsalt istuksin nelja seina vahel ja kopitaksin, vaid et ma võiksin vabalt minna Janetiga õue jalutama. Ma küll ütlesin, et ma eksin haigla koridorirägastikesse ära, kuid selle peale ütles, et ärgu ma muretsegu, et ta võtab mu enda tiiva alla ja õpetab mulle kõik selgeks. Much sweet! :)

Ma nüüd kohe ei teagi, kas võimaluse korral kasutada taolist sülle kukkunud varianti või pigem mitte. Ühelt poolt on taoline ettepanek super, sest see näitab suhtumist ja arusaama sellest, et miks see juhtkoer mul on ja millist funktsiooni täidab minu elus, kuid teisalt pelgan, et äkki sellega oleks liiga palju jahmerdamist ja põhjustaks mulle liigset pinget ja muret. Lihtsalt sisehaiguste osakond asub 7-korusel ja ma peaksin iga päev hommikul Janetiga õue ronima ja päeval ja õhtul ka ja mõelda vaid, kui väljas on -20 ja tuiskab ja siis hakka end seal riidesse toppima ja lahti riietuma ja siis turvamehega kokku leppima, et pärast mu ikka tagasi sisse laseks ja üldse, mis siis saab, kui Janet keeldub tagasi haiglasse minemast. Tema võib seda võtta ju nii, et sai nüüd siin oldud küll, lähme nüüd koju ära.

Möödunud kuul ma kirjutasin ja mõtisklesin selle üle, kuidas iga päev nutta pole vist päris normaalne. Saad sellest lugeda siit. Kuidas ma solvun, ärritun, nutan ja siis veelkorra nutan ja ärritun, sest saan enda peale pahaseks, et miks ma üleüldse sellise tühise asja pärast närvi kaotasin. Igatahes päev peale seda emotsioonipostitust olevat minu psühhiaater, kelle juures ma kunagi käisin, uurinud meie ühiselt tuttavalt, et kuidas mul läheb. Sõbranna olevat öelnud, et olen rõõmsameelne, kuid emotsionaalne ning selle peale leidis siis tohtriproua, et ma võiksin teda korra külastada ja paar sõna juttu puhuda ja vot nüüd lähengi 9. novembril psühhiaatri konsultatsioonile. Eks siis saan teada, kas see on mingisugune mööduv faas või on siiski tarvis tabladega ajukeemiat veidi timmida.

Ma pole kunagi varem blogis sellest kirjutanud, et miks ja kuidas ma psühhiaatri juurde sattusin. Hah, sõna "sattusin" kõlab nagu ma oleksin sinna ühel ilusal päeval lihtsalt tekkinud, aga ei-ei, tegelikult psühholoog saatis. Kandsin endaga kaasas "koormakotti", mis pärines lapsepõlvest ja suhetest inimestega.  Mälestusi, mis kõik polnud sugugi positiivsete killast. Raskematel eluperioodidel kippusid need minu üle võimust võtma ja minu kahjuks töötama. Aastaid ma ignoreerisin neid mõtteid ja tundeid, mida need välja öeldud sõnad minus tekitasid ning seega suutsid need sõnad mind aja jooksul üpriski korralikult õõnestada. Tean-tean, see ei pruugi esmapilgul väljagi paista, et mul võiks esineda aeg-ajalt ebakindlust ja alaväärsuskompleksi. Eks tegelikult igas inimeses esineb teatud doos ebakindlust. Kes on ebakindel oma puseriti hammaste pärast, kes kongus nina pärast, kes kehakaalu pärast või üleüldiselt kogu oma välimuse pärast. Kuid ega ebakindlus ei puuduta ainult välimust, kuid eks kindlasti on see üks kõige levinumaid ebakindluse väljundeid. Ebakindlus- see on täiesti normaalne tunne. Normaalne ei ole see ainult siis, kui see võtab võimust inimese mõtlemise ja tegutsemise üle ning halvab kainet mõistust. Mina kippusin sageli lappesse minema ja seepärast otsisingi psühholoogilt abi. Minus kerkisid need tunded esile siis, kui negatiivsus vuhises laviinina minust üle, haarates mu kaasa sinna emotsioonide- ja tunnetemöllu, mattes mind halastamatult enda alla. Nendel madalseisudel hakkasin end pommitama küsimustega, kas ma olen ikka piisavalt hea naine, õde, tütar, sõber, inimene ja kas ma olen siin ühiskonnas ainult saaja või suudan ma midagigi ka vastu anda jmt.

Käisin mitmel psühholoogiseandsil, kus lobisesime niisama maast ja ilmast, kuid tegime ka praktilist teraapiat. Näiteks peegeldamist, rollivahetusi ja alati analüüsisime antud olukordi põhjalikult. Aga kuna kogu see aastate pikkune ajukeberniit oli mu ajukeemia veits sassi tõmmanud, siis psühholoog leidis, et lisaks seanssidele oleks mul võib-olla tarvis ka antideprekaid, et paremini mustast august välja tulla ja kehakeemia paika saada.Lõpuks, peale aastakest, saingi enam-vähem kõigest sellest võitu.Kkuigi vahel tänaseni tunnen puudust psühholoogist, kellega aeg-ajalt elust-olust pajatada. Nad oskavad kuidagi nii õigeid asju öelda ja annavad uut hingamist. Pärnus ma pole kahjuks uurinud psühholooge, kuna ma ei viitsi käia ja katsetada. See on tohutu energiakulu. Tahaks lihtsalt kohe esimese laksuga kellegi hea juurde saada.

Igatahes, kuna   tegu pole sellise peo ja pillerkaare teemaga, millest tahaks kõigile jahvatada, siis olengi seda enda teada hoidnud. Pealegi need on pigem sellist isiklikumat laadi teemad, mida ei olda alati valmis kohe terve universumiga jagama. Kuid põhjus, miks otsustasin sellega  praegu kapist välja tulla, on äärmiselt proosaline.

Mul on sõbranna, kes on viimased pool aastat mööda erinevaid arste jooksnud, sest küll tal valutab pea, siis kõht, siis juuksed, siis munasarjad, siis liigesed, siis selg jne. Ma ei kujuta ette, teda on vist pealaest jalataldadeni läbi uuritud, aga ei miskit. No ja siis ühel päeval helistas mulle ja kukkus dramaatiliselt seletama: "Ehh, kas tead nalja?!! Arst helistas ja soovitas mul psühholoogi külastada. Ta arvab, et ma olen mingi psühh ja ma mõtlen oma valusid välja..."

Ma siis hetkeks katkestasin tema jutuvada, püüdes väheke tuure maha tõmmata. Seletasin pikalt ja laialt oma nägemust olukorrast, et arst kohe kindlasti ei arva, et on psühh ja veel vähem arvab arst, et mõtleb oma valusid välja. Lihtsalt, kuna analüüsivastused ei näita kõrvalekaldeid, siis füüsiliselt on justkui kõik korras, kuid  tunneb siiski muret ja soovib välja selgitada nende sümptomite põhjustaja. Arsti kohustus on soovitada erinevaid lahendusi. Käid korra psühholoogi konsuldatsioonil ära.Vaatad, kuidas on ja kas aitab. See ei võta ju tükki küljest ära.

Mulle tundus, et selleks hetkeks, kui mina rääkisin, oli tema oma kõrvakuulmise kuskile ära kaotanud, sest peale minu seletust jätkas ta sama mantraga."Arst arvab, et ma olen psühh..."
Kui oli mulle seda juba kaks miljon korda korrutanud, siis hakkas end juba ise psühhiks tituleerima ja et saatku me ta lähimasse hullarisse. No katsu siis sellisele midagi selgeks teha!
Mind oleks võinud samahästi koos temaga siis kuskile kinnisesse asutusse saata, sest mul oli vastupandamatu soov teda ära kägistada ja ennast samal ajal vastu seina taguda, et selle idiootsuse suhtes end tuimemaks muuta.

Kui see dramaatiline vestlus "psühhiga" oli kestnud minu jaoks terve valgusaasta, siis jõudsime ühel hetkel sellisesse punkti, kus psühholoogi juurde minemine on sellepärast välistatud, et ma mõelgu parem sellele, mis siis saab, kui tema sõbrad sellest teada saavad... No siis on ju elu läbi, sest siis hakkavad kõik ütlema, et ta on peast soe ja hull ja psühh, oeh.

Ma oleksin võinud vabalt telefoni kapi peale panna ja minna näiteks võtta vahepeal ühe kuuma dušši ja paar iluprotseduuri.Ta oleks rõõmsalt sama targalt edasi jahvatanud. Vahepeal püüdsin ma ikka vankumatult oma mantrat jätkata, et aga võib-olla on ikka minevikust asju hinge jäänud, millest ise pole teadlik ja nüüd see väljendub füüsilise valuna. Aga eii, selle peale sain ma vastuseks, et ta ei kanna muresid ja probleeme kaasas, lahendab kohe kõik ära. Tjah, see on see inimene, kes halab mulle ja ühele teisele vähihaigele, et kui pask ta elu on ja miks kõik sitt temaga juhtub. Elu nagu lill, eksole.

Lõpuks ei pidanud mu närvid vastu ja ma ütlesin talle otse ja konkreetselt, et ajab sellist kapsast suust välja, et mul hakkab paha ja et mõelgu vahelduseks peaga ja et see on kõige idiootsem jutt üldse, mida tema suust kuulnud olen. Mul tekkis ausalt tunne, et selle muidu nutika ja targa ja ilusa inimese sisse on pugenud mingisugune tulnukas, kes on võtnud võimust tema mõistuse üle. Ütlesin talle, et tal peaks häbi olema sellist iba rääkida, sest temasuguste suhtumistega inimeste pärast ei julgegi väga paljud inimesed, kes on sügavas mustas augus ja kellel oleks päriselt abi vaja, minna psühholoogi ja / või psühhiaatri vastuvõtule, sest ühiskonna silmis on see ju nii kohutavalt tabu ja häbiasi. Kas inimesed peavad end tõesti põõsasteks maskeerima ja mööda kraave roomama, et kliinikusse jõuda, sest hoidku Jumal selle eest, kui keegi peaks neid nägema sisenemas psühhiaatriakliinikusse vms. On ju nii häbi, kui inimene on oma eluga ummikusse jooksnud ja otsib abi.

Halloo, inimesed ei ole mingid hingedeta ja tunneteta kestad siin planeedil,kes on mõeldud kõigega hakkama saama. Depressioon ei ole nalja asi, vaid haigus, mida tuleb ravida. Vahel piisab ainult paarist seansist psühholoogiga, kuid vahel saadetakse edasi ka psühhiaatri vastuvõtule, kes omakorda vestleb ja siis ühiselt otsustatakse, kas oleks tarvis antideprekaid manustada.
Kuna mina olen ka üks nendest paljudest, kes on selle psühholoogi ja psühhiaatri ja antideprekate värginduse läbi teinud, siis uurisin sõbrannalt, et kas ma ka siis psühh? Mille peale ütles: "Ei, Sina ei ole. See on teistmoodi..."
Nojah,  mina ei mõistnud olukorra erinevust, aga no võib-olla olengi ma nii tuhm mõistuselt. Igatahes psühholoogi, psühhiaatri või mis muu arsti juures käimine EI ole häbiasi ja need, kes vahivad mokk töllakil ja mõtlevad ma ei tea mida, siis neil endil on seal pööningul miskit viltu. Depressioon on nagu iga teine haigusseisund, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda ja abi otsida. Nii et, kui märkate kolmapäeval Tartu naha- ja psühhiaatriakliiniku vahetusläheduses kahtlast sagimist ja liikumist, siis teadke, et need oleme meie Janetiga, kes on end tõenäoliselt mõneks taimekultuuriks maskeerinud, üritades võimalikult märkamatult kliinikusse sisse vupsata.

•  -Kuigi laps on silmnähtavalt rasvunud, siis vanemad ostavad talle ikka kommi, friikaid, limpsi ja käivad ühistel perelõunatel Hessis- 7-aastat ilma aknaruuduta türmi.
• Laps sai rannas olles päikesepiste või põletuse. Kohe ränk karistus lapsevanemale peale, sest ilmselgelt ema oli hooletu ja selline ema vajab kohest korralekutsumist- 5-aastat türmi.
• - Laps on arengust maas- absoluutselt vanemate süü! Kohe 267 piitsahoopi emale ja isale, et nad oma lapsega nii vähe tegelevad.
•  Lapsele ei võimaldata kõiki klassiekskursioone ja uusimaid tehnikavidinaid, selle tulemusel põhjustavad või annavad aluse lapse norimiseks oma eakaaslaste hulgas.

Tavaliselt ma mingisuguseid filmiarvustusi ei tee, aga "Me Before You" on siiski film, mille kohta tahaksin üht koma teist öelda. Eritijust sellepärast, kuna antud film sai pääris suure ülemaailmse puuetega inimeste organisatsioonide poolse kriitika osaks. Lisaks soovitas seda filmi mulle ka üks minu armas blogilugeja Kristi, kui luges minu kunagist varasemat postitust, kus sai teada, et minu üks läbi aegade lemmik filme on "If Only...". "Me Before You" pidavat olema sarnane (kuigi ma alguses suhtusin sellesse üpris skeptiliselt, sest no minu meelest lihtsalt parema pointiga filmi, nagu seda on "If Only..." ei ole olemas).
Nüüdseks, kus ma olen "Me Before You" üle kaenud, pean nentima, et mõlemad filmid on parajad pisararebijad. Kuid võrreldes neid kahte filmi omavahel, siis tegelikult on need võrreldamatud. Seda kasvõi juba sellepärast, kuna viimane on tõsielul põhinev, kuid "If Only..." on väljamõeldis ja seal esineb ka üks teatud deja vu, mida reaalses elus kohe kindlasti esineda ei saa. Mõlemad on väga emotsionaalsed ja hingeminevad filmid ja nutta saab igal juhul. Mulle miskipärast kohutavalt meeldivad filmid, mis on so true storyga, kuhu on põimitud elulised olukorrad. Kui need on sellised hinge lahti rebiva pointiga, mis paneb elule veits teistmoodi vaatama ja mõtlema, siis tahaks ikka lõpus paar pisarat ka poetada. Muidu jääb selline poolik tunne sisse, et nagu oli ja ei olnud ka.

Kuid rääkides nüüd ainult filmist "Me Before You", pean tunnistama, et olen segaduses. Ma ei mõista, miks puuetega inimesed selle filmi vastu streigivad ja jonnivad.Ja veel vähem mõistan ma, miks  kutsus eutanaasia koalitsiooni tegevjuht Alex Zielinski inimesi selle filmi vastu poikottima, kutsudes seda filmi puuetega inimeste "surmapornograafiaks" ja et filmisüžee saadab puuetega inimestele selge ja häiriva sõnumi, et nende elu pole elamist väärt. Ja mitte ainult... Selle Zielinski sõnul edastab seeühiskonnale sõnumi, mis paneb inimesi arvama, et elu oleks palju parem, kui puuetega inimesed oleksid surnud, nagu mis asja??! Palun väga vabandust, aga ma tõesti ei nõustu ja ei näe probleemi!
Või no okei, kui see on tõsi, et väidetavalt antud film vändati Francesco Clarki autobiograafia ainete põhjal ja filmis ka viidatakse sellele konkreetsele eluloole ning seda tehti ilma küsimata ja loata, siis see on tõesti väär ja lubamatu. Kuid jätame korraks selle loa mitte küsimise ja viitamise kõrvale ning keskendume filmile, mis räägib lihtsalt ühest toredast ja päraturikkast noormehest, kes väidetavalt oli enne õnnetust suur naistemees. Elu viskab meile katsumusi- kellele kergemaid ja kellele raskemaid. Too noormees sai löögi tsiklilt ja jäi selle tulemusel kaelast saati allapoole halvatuks. Noormees langes depressiooni ja tegi ühel hetkel enda jaoks otsuse, et ta ei soovi selliselt edasi elada ja tegi avalduse Sveitši eutanaasia kliinikusse. Vanemad, kes on valmis poja jaoks mida iganes tegema, et tema meelt muuta ja panna teda siiski elust rõõmu tundma, palkavad pojale n-ö hooldaja, abilise, kuid pigem inimese, kes oleks talle sõbra eest ja aitaks tal päevi rõõmsamaks muuta. Noored armuvad, kuid noormees jääb siiski oma eutaneerimisotsusele lõpuni kindlaks. See siis selline lühike ja põhiline kokkuvõte filmist.

Kui Kristi mulle seda filmi soovitas, siis järgmisel päeval küsis Joosep juhuse tahtel, et kas oleksin huvitatud antud filmi vaatamisest ja jagas mulle ühtlasi ka siis toda poikottimis artiklit. Seega olin topelt põnevil ja ootuses, et mis filmiga on tegu, et see selliseid reaktsioone on puuetega inimestes esile tõstnud. Kuid pange tähele, puuetega inimesed jorisevad, et see on väär ja paha-paha, mismoodi puuetega inimeste elu demotakse, nagu nende elul poleks vähematki väärtust. Kuid samal ajal tuhanded kinosaalid on täis rahvast, kes nutavad ja EI, mitte sellepärast, et nad mõtleksid, et küll on kahju, et need puudega inimesed meie keskel elavad ja küll on kahju, et osa meie sotsiaalmaksust läheb puudega inimeste ravimitele ja abivahenditele jne, küll see eluke oleks ikka palju ilusam, kui neid väärakaid poleks ja küll see maailm oleks ikka palju parem paik, kui ei peaks linnapildis nägema neid kurgikärudega ringi siiberdavaid depressiivseid puudelisi. Eii, kohe kindlasti ei nuta nad sellepärast ja nad ei nuta ka haletsusest.
Inimesed, mis teil viga on? Miks te kogu aeg arvate, et iga inimese abi või siiras mure on haletsus? Miks on nii, et kui tavaline inimeneastub tänaval ligi ja pakub abi, pistab mõni puudeline kriiskama "Ma saan ise hakkama, mul pole vaja haletsust!". Nagu mis asja??! Minu arvates näitab selline suhtumine kibestumist ja seda, et inimene pole leppinud oma olukorraga, kuhu ta on sattunud, kas läbi haiguse, õnnetuse või sündinud siia ilma sellisena. Miks te muidu olete nii kibestunud ja tõredad ja vaenulikud?
Ma vaatasin seda filmi ja ma sain küll aru, et see oli lihtsalt üks paljudest võimalikest elutsenaariumitest ja filmis keskenduti ainult konkreetselt ühele juhtumile. Keskenduti inimtüübile, kes lihtsalt ei suutnud selle kardinaalse elumuutva õnnetuse tagajärgedega, emotsionaalselt ja vaimselt, hakkama saada. Ta tegi selle otsuse ja kõik. See ei tähenda, et nüüd kõik, kes on liikumisvõimetud, et nüüd palun taevaisa nimel, olge nii armsad ja bronnige kõik endale eutanaasiakliinikus aeg ja nägemist, sest saage aru, teie elu on väärtusetu kõnts. Ei ole ju nii, ma ei saa aru, kuidas üldse selline mõttelaad saab sündida...
Kui keegi kaotab jäseme, jääb halvatuks või mis iganes muu õnnetus juhtub ja ta tuleb sellest võitjana välja, siis on ju kõik hästi ning ükski film ei peaks istutama taolist mõttepojakest meie ajju, et äkki peaks ka ikka laskma end eutaneerida. No ma ei tea, vähemalt mul küll peale filmi vaatamist, ei tekkinud sellist tunnet, et haaraks telefoni ja helistaks ja küsiks millal on järgmine vaba aeg surmasüsti saamiseks. Meil on ühiskonnas väga palju positiivseid näiteid, kes on vaatamata õnnetuse tagajärel elurõõmsad ja oskavad elu täiel rinnal nautida. Kuid tunnistagem ka seda, et meie seas on tõepoolest ka neid inimesi, kes leiavadki, et nad pole piisavalt tugevad, on kaotanud igasuguse sihi ja ei oska enam ühiskonda sulanduda või / ja tunnevad, et on lähedastele koormaks ja ei soovi sedasi enam elada ning otsustavad endalt elu võtta.

Jah, ma ei nõustu, et antud filmi lõpplahendus oli ainuõige või et noormehe otsus oli õige. Ses suhtes, et otsuse langetamise hetkel oli ta tõesti võib-olla omadega niivõrd läbi ja väsinud võitlemast ja proovimast jne. Kuid, kui tema ellu saabus armastus, kes näitas, et puue ei pea olema ilmtingimata takistuseks, siis lähtudes sellest, oleks võinud noormees oma otsust edasi lükata ja tõesti vaadata ja anda võimaluse, et mis see armastus endaga toob, kuhu viib ja mida muudab. Elu on meile antud selleks, et elada ja ma ei taha brutaalselt kõlada, aga surra võime me ju tegelikult ükskõik millal, nagu näha. Sellist lõplikku otsust võib ükskõik, mis eluhetkel teha. See pole mingisugune lubadus, mida peab ilmtingimata täitma, et näe, lubasin, et suren ülehomme, siis nii olgugi. Uskuge mind, keegi ei solvu ega pahanda, kui sellise väga lõpliku otsuse tegemata jätate. Samamoodi, kas see on ikka meie õigus endalt elu võtta...?!

Täispikkuses artiklit, mis on juba minu jaoks niivõrd toorelt ja vääralt sõnastatud, leiab siit. Sealt kaudu saingi üldse sellest puuetega inimeste nördimusest teada.  Esiteks on selline üleskutse, et ärge minge filmi vaatama, sest see jätab ühiskonnale vale mulje puuetega inimestest, just midagi sellist, mis äratab uudishimu ja just nimme minnakse vaatama. Ka minul oli uudishimu just üks nendest põhjustest, miks veel enam tahtsin filmi näha. Kuna n-ö keelatud vili on magus. Arvan, et selle asemel, et hakata poikottima, oleks võinud sellest filmist lihtsalt täpsustava ja selgitava artikli kirjutada. No, et antud filmi süžee ei kajasta ülemaailmset puuetega inimeste vaimset ja emotsionaalset seisundit. Kui üldse....
Aga rääkige, kes on toda filmi vaatamas käinud, kas teil tõesti kerkisid taolised mõtted pähe mida puudega inimesed pelgavad,, et puudega inimesed võiksid kõik loomavagunis Sveitši saata ja lasta ära eutaneerida? Või mis mõtteid ja tundeid see film siis ikkagist tekitas?