Röövimine päise päeva ajal

Enne, kui ma üldse pointini jõuan, pean natuke kirjutama sissejuhatavat juttu Joosepi koonust.

Nagu enamik teist teab, siis lisaks juhtkoer Janetile, on meil kodus veel üks põntu - must labradoripoiss Python. Python on Joosepi koer. Täitsa selline harilik koer - neli käppa, kaks kõrva ja silma, märg ninaots, lehvitav saba, üks pea, mis on nutikaid ja kavalaid mõtteid täis ja pulbitsev energia, mis tahab igast otsast välja pääseda. Ühesõnaga selline suur rõõmupall, kellel jätkub mängulusti nii kauaks kui tarvis ja natuke veel pealegi.


Selline tubli ja sõnakuulekas poobik (no kui välja arvata need korrad, mil on minu pimedust alatult ära kasutanud ja paar võikut tuuri pannud). Minu mäletamist mööda pole Python miskit ära lõhkunud ega närinud. Aa, no kui välja arvata minu kaks külmikumagnetit... Aga no üks oli uhke karvatutiga part. Parti ise Python ei puutunud hambaotsagagi, aga vot see tutt - see läks kaubaks, pool pardi tutti sõi ära. Teine magnet oli kadakast, mille sisse oli põletatud jalgrattaga sõitev Arvo Pärt lapsena. Pärdist oli Pythonil suva, aga vot see kadakas maitses hää. Aaa, mu ühed vesihallid kindad sõi ka ära. Õigemini ainult selle osa, kus oli jänesenahast kaunistus. Rohkem nagu selliseid ära närimise pahategusid polegi Pythonil hinge peal.

Mis puutub toitu, siis see on Pythoni ainus nõrkus. Tegu ei pea isegi olema söödava kraamiga, sest piisab juba sellestki, kui see peaks natukenegi toidu moodi välja nägema või lõhnama. Joosep püüdis ükskord Pythonile õppetunni anda ja sellist mõtlematut kugistamist ülekavaldamisega ohjesse saada, no et mõtleks ja tutvuks kasvõi kaks sekunditki enne, kui kugistama kukub. Selleks võttis imetillukese tüki seepi ja ulatas Pythonile. Ta muidugi võttis selle rõõmsalt vastu ja Joosep lootis, et koer saab aru, et see on kibe ja vastik ning sülitab välja, aga ei saanud. Python õnneks seebitükikest kohe alla ei neelanud, aga välja ka ei sülitanud, vaid seisis seal ja liputas rõõmsalt saba. Joosep arvas esiti, et koer sai aru, aga tutkit, sest kui Joosep ütles: "Hästi, too siia!", siis murdosasekund hiljem neelas Python klõmpsti seebi alla. Esiti ehmatasime end pool kaameks ja kartsime, et sellest tuleb ilgem jama, aga koon ei teinud järgnevatel päevadel sellist nägugi nagu oleks hiljuti seepi seestpidiselt manustanud. Oma krõbuskeid kugistab ka nii, et hing on kinni ja isegi siis ahnitseb veel juurdegi, kuigi endal on hingamisega juba raskusi. Ühesõnaga söömise koha pealt on Python täielik hull. Toit tuleb tõsta kapi otsa ja kapp võiks soovituslikult olla vähemalt paari meetri kõrgune, siis on toit turvalises kohas.

Aa, ma pidin ju rääkima röövimisest...
Me käime kodust ööseks väga harva ära ja üldiselt katsume oma plaane Joosepiga alati nii sättida, et kui kellegil on mingi üritus tulemas, et üks meist oleks alati kodus. Aga no alati ei saa, sest on üritusi kuhu tahaks koos minna ja kuhu ka meid kutsutakse paarina (nagu Kiku suurejooneline juubel Barlovas). See tähendas, et pidime ööseks ära minema ja leidma Pythonile hoidja. Python on üksi kodus olemises väga tubli ja võib aeg-ajalt olla täitsa tunde rahulikult üksi, aga vot ööga on teine geiss. Hakkab mingist hetkest haukuma. Muidu oleks kõik väga lihtne, ema saaks käia vabalt Pythoniga jalutamas, kuna elab meist kaks tänavat edasi, aga haukumine jääb siiski probleemiks.

Kuna keegi ei taha naabritega suhteid rikkuda ja tegelt asi pole isegi mitte suhete rikkumises, vaid üleüldiselt on ka sellised olukorrad nõmedad, siis seekord, nii erandkorras, võttis ema Pythoni ööseks enda poole, aga ütles kohe ära, et see jääb viimaseks korraks. Lihtsalt emal endal on ka kolm koera, kaks nendest on isased suuršnautserid. Ühesõnaga see ei ole samuti lahendus, kuna ema šnautser kuses end pooleks, et oma territooriumi märgistada. Oleks siis ainult õues kusenud, aga šnautser jätkas sirtsutamist ka toas ja oli nii ärevil kogu sellest olukorrast. Kuna labrador retriiveri ja suuršnautseri suurusevahe on märkimisväärne, siis ohutuse mõttes pidi ema lõpuks Pythoni vannituppa luku taha kupatama. Rocky üritas öö läbi vannitoaukse alt olevast praost Pythonini pääseda, aga õnneks õnnestus tal ainult vannitoavaip käppade ja hammastega välja sikutada.

Tartus elades oli lihtne, sest tänapäeval on nii palju inimesi, kes pakuvad end koerahoidjaks. Võtad koera, vajaliku koguse krõbuskeid, mänga, kausi ja lähed viid koera hoidu ning koerale järgi minnes tasusid hoiu eest. Leidus isegi üliõpilasi, kes pakkusid end tasuta koera jalutama. Selline mõnus ja rahustav vahetegevus tuupimisele.

Korraks vaherepliigina mainin, et hea võimalus proovida ja vaadata, kas pikemas plaanis on inimene üldse valmis päris oma isiklikku koera võtma, on pakkuda kasvupere võimalust tulevasele juhtkoerale kutsikana, sest siis saab aastakese proovida, mis tähendab igapäevane kohustus. Saad umbes kolme kuuse kutsika enda juurde kasvama ja õppima elementaarseid käsklusi (istu, koht, lama, kõrval)  ja siis umbes pooleteise aastaselt annad koera tagasi treenerile.

Tartus oli tohutu valik erinevaid koerahoide. Meie leidsime ühe eramaja koos mõnusa suure hooviga, mida kasutasime enam kui korra ja see ei maksnud hingehinda. Ööpäev maksis sellel 7 euri. Kolisime Pärnumaale ja siin on meil ka paaril korral olnud tarvis koerahoidu kasutada, aga no hinnavahe Tartu ja Pärnu vahel on röögatu. Pärnus küsitakse keskmiselt 25 euri ööpäev, pluss jalutamine. Selline huvitav jalutamisetariifiga süsteem ehk et mida kauem tahad, et hoidja Su koeraga jalutaks ja tegeleks, seda kallim hind. Ja kuna koeraomanikuna Sa soovid oma lemmikule loomulikult parimat, no et koerake ei stressaks nelja seina vahel, kui on oma lähedastest eraldi, vaid saaks käia jalutamas ja maailma uudistada, siis maksadki end oinaks. Ime, et pole veel väljaheidetetariifi kehtestatud, sest seda saaks ka ju teoreetiliselt mõõta ja maksustada. Kõike saaks põhimõtteliselt maksustada, kui on piisavalt fantaasiat.

  • Mängimisetariif - üks pallivise 20 euri
  • Maha pudenenud karv - 10 eur
  • Puhas värske vesi - 5 euri
  • Üks pai - 15 euri
  • 5 sekundit sügamist - 5 euri
  • Toidu ette panemine - 5 euri

Ühesõnaga arenemisruumi ja sulli kasseerimise võimalusi on veel kõvasti...
Te ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes pakuks normaalse hinnaga koerahoidu Pärnus või Pärnumaal?

CONVERSATION

12 kommentaari:

  1. Elaks vaid Pärnus, pakuks end vabatahtlikult koerahoidjaks :) seda enam, et enda kutsut enam pole..

    VastaKustuta
  2. sorri ei saanud päris hästi aru kuidas see lugu on seotud varastamisega? Ei mõtle absoluutselt halvaga :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No kui koerahoiuteenuse hindu vaadata, siis see on minu arvates võrdväärne varastamisega, sest kui oleks tarvis koer paariks ööpäevaks hoidu viia, siis pead olema valmis märkimisväärselt kukrut kergitama ja kui arvestame veel, et iga jalutuse eest tuleb eraldi maksta, siis...

      Kustuta
  3. nii kahju, et me ühes linnas ei ela :( ma võtaksin heameelega koera enda juurde, tasuta! tglt maksaks isegi sulle peale, sest ma ar-mas-tan koeri :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul ka kahju, aga no loodame, et sõna levib ja et lõpuks leiame usaldusväärse ja taskukohase hinnaga püsiva koerahoiu :)

      Kustuta
  4. Sellistest röövhindadest kuulen esmakordselt, kuigi elame Tallinnas, kus peaks siis ju veel kallim olema. Aga viimase 10 aasta jooksul oleme kasutanud mitut erinevat hoiukohta ja oleme alati maksnud 10-12 eur päev ja seda koos kõikide jalutamistega.
    Ükskord oli meil Pärnus ka ja siis oli ühes loomakliinikus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Me sellise hinnaga pole Pärnus veel ühtegi koerahoidu leidnud... Ei teagi kohe - äkki oleme siis ise kehvad otsijad...

      Kustuta
  5. Facebookis on grupp nimega Koerahoidja. Üldiselt sealt peaks leidma. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Joosep liitus siin paari grupiga ja kui otsisime Pythonile paariks päevaks hoidu, siis meie kuulutusele ei reageeritud... Aga no võib-olla oli sel hetkel lihtsalt kõigil koerad hoiul vms.

      Kustuta
  6. Su postitust lugedes tekkis minul kui loomaomanikul küsimus hoidja kohta jalutamissüsteemi kohta, võib-olla isegi nõustud minuga. Nimelt kui jalutamine on eraldi maksu all ja oletame hüpoteetiliselt, et loomaomanik maksab näiteks kahetunnise jalutuskäigu eest. Maksad ära! Kuidas aga loomaomanik teab, et kahetunnine jalutamine tegelikult ja reaalselt ka tehti? Seda peaks teenuse osutaja suutma ju tõendada... Või kuidas?

    Tõepoolest, 25 euri on palju ööpäeva kohta, sest koeratoit ei ole sugugi nii kallis (oleneb muidugi, mida süüa anda tuleb) ja mis imevigureid nad seal hoiukodus ikka teevad. Seda ma ei usu, et iga hoiule toodud loomaga personaalselt tegeletakse (v.a. jalutamine, jah). Vajadusel pannakse ette vesi ja toit ja see ongi enam-vähem kõik. Koristamine looma järelt ei ole temaga personaalne tegelemine!
    Aga ööpäev 7 eurot on täitsa normaalne. Minu meelest on ka 10 ja 15 eurot normaalne, sest olgem ausad - eks inimene tahab ikka korralikku kasumit saada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures, ma mõtlesin ka alguses selle tõendamise temaatika oma postitusse sisse tuua, aga jätsin viimasel minutil välja. Ma arvangi, et siin ei saagi koeraomanik mitte mingit garantiid ja kõik käib usalduse alusel. Iseenesest ma arvan või eeldan, et kui leian sellise inimese, kellele usaldan jätta oma koera, siis ma automaatselt usun, et käib koeraga ka kokkulepitud jalutustel.

      Kui tegu on tavalise inimesega, kes on nõus aeg-ajalt teiste koeri hoidma, siis ma nõustun, et max 15 euri on norm maksta ja sinna ei tohiks juurde lisanduda veel mingisugused eritariifid. Ma olen üldse kogu Su kommentaariga kahe käega nõus ja kirjutan kogu täiega alla, sest no täpselt minu mõtted :)

      Kustuta

Back
to top