Ebameeldiv intsident pargis

Mul oli see nädal äärmiselt ebameeldiv vahejuhtum ühe joodikuga. Käin õhtuti Janetiga Kassikausis ja lasen Tal seal ringi tuhlata ja end vabalt tunda. Pargis olles võtan Janetilt rakmed ära ja kuna olen pime, siis ilmselgelt ilma rakmeteta, lihtsalt jalutusrihmaga, ma mööda aasasid ringi kooserdama ei lähe ning seega lasen Janeti täitsa vabaks. Lisaks ka sel põhjusel, et nagunii enamus aja, kui õues oleme, siis kannab rakmeid, kuna juhtkoera amet on kord juba selline ja siis on vahelduseks ju tore, kui saab end lihtsalt vabalt tunda ilma igasugu rihmade, rakmeteta, nööride, paelade, viledeta ja kelladeta. No okei, päris ilma kelladeta ei ole, sest kaelarihma koos medaljoniga jätan kaela ja pimedal ajal kannab ka helendavat kaelarihma, et oleks kaasliiklejatele ja autodele nähtav.
Aga olles siis Kassikausis, seisin mina oma tuttava kiikpinge lähistel ja Janet näksis eemal muru või luges ja kommenteeris õhtuseid uudiseid, mis oli teiste liigikaaslaste poolt sinna jäetud. Mingi hetk tuli aga põõsast välja joodik, kes käis ilmselgelt oma ihuprobleeme lahendamas. Kusjuures, kui korraks selle nädala vahejuhtumist kõrvale põigata, siis mina leian, et põõsakakajatele võiksid ka parkides olla eesmärgipärased kakakottide pakkeautomaadid, kus võtad oma "Oops, it may happend everywhere!"-kotikese ja korjad selle hunniku üles, mille põõsasse just tegid. Sest ausalt mille poolest koerajunnid hullemad on  kui inimese omad? Natuke siis sellist rõvedat teemat siia ka, kuid see on elu üks reaalsusi ja sellest tuleb ka kirjutada. Sest samamoodi nagu ei taha kodanikud koerakaka sisse astuda, ei soovi koeraomanikud, et nende sõber tuleks järjekordselt jooksutuurilt sitase ja lehkavana.
Niisiis, tuli põõsast see joodik, kes möödus minust suhteliselt lähedalt ja kiirel sammul, kui äkki janet seda märkas ja põrutas suure müdinaga tolle mehe poole, mille peale ma käratasin: "Janet, EI!"
Janet loomulikult peatus mõni meeter enne meest ja keeras suuna minu poole ning tuli rõõmsalt minu juurde, kuid sellest polnud enam väga kasu, kuna oma suure jooksumüdinaga või minu vali karjatus oli joodiku ära ehmatanud. Mees peatus ja pööras end ümber ja kukkus üle pargi lõugama: "Kuradi tattnina, pane oma peni kinni. Penid käivad ketti! Kurat!"
Janetile see ähvardav karjumine ja võib-olla ka kätega vehkimine ei meeldinud ja astus minu ja tolle jota vahele ning hakkas urisema. Mõtlesin, et no tore, vähe sellest, et mu juhtkoer ehmatas oma jooksmisega inimese ära, nüüd inimene oma lõugamisega tekitab koeras tunde nagu antud olukord oleks äärmiselt ohtlik ja koeraurin võib olukorra veelgi kurjemaks ajada. Otsustasin siis, et pean kuidagi selle lärmi lõpetama ja ütlesin tasasel ja rahulikul, kuid tungival häälel: "Ära lõuga!"
"Sina, kuradi tattnina, ei sinata mind. Pane oma kuradi peni kinni! Ma teen praegu politseisse ettekande!"
Ma ei lausunud rohkem midagi, sest see oleks ilmselt olukorra veel vihasemaks ajanud ja ausalt öeldes tekkis küll vahepeal tunne, et tuleb mulle kallale. Kuid kange tahtmine oleks olnud öelda, et kutsugu jah politsei ja ootame sõbralikult koos, sest minu teada avalikus kohas purjuspäi ringi tatsumine ja inimeste hirmutamine pole ka seadusega kooskõlas. Uh!
Igatahes, kui mees oli jõudnud juba päris Toomemäe kanti, siis ka veel kisendas: "Kuradi tattnina, peni käib ketti!!!"

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top