Lapsepõlvetrauma

Iga jumala kord, kui keegi ütleb, et vot Tema lemmik spordiala on jooksmine, siis muutuvad mu jalad raskeks nagu puupakud ja kui peaks juhtuma, et keegi proovib mind sundida jooksma, siis valdab mind ülekehaline halvatus. Juba see lause "Kai, kuule tule lähme jooksma, see on lõbus!" on minu jaoks väga kaheldava väärtusega...I don't believ it. Mul pole selle vastu midagi, kui inimesed jooksevad, Jumala eest, las aga jooksevad. Ma võin olla ergutuspingil ja plaksutada, kui mööda jooksete, aga jätke palun mind sellest jooksumaratonist kõrvale. Ma võin isegi avaldada selle oletatava põhjuse miks mulle ei meeldi jooksmine. Õigupoolest pole ma kunagi olnud eriti spordilembeline inimene ja kooliajal oli kehalise kasvatuse tunnis jooksmine minu õudusunenägu.
Kõik vist mäletavad ja teavad, et koolis oli ja on kohustuslik 60 meetri jooks ning sealt ma oma püsiva lapsepõlvetrauma saingi. Olen veendunud, et ma pole füsioloogiliselt ega anatoomiliselt jooksmiseks loodud, mul on alaarenenud jooksu- ja hüppelihased. Ma võin omastarust marukiiresti joosta, aga reaalsus on see, et ma liigun umbes sama aeglaselt ja vaevaliselt edasi nagu siis, kui üritate unenäos joosta või põgeneda.
No igatahes 60 meetri jooks oli meil koolis nii, et pidime kahekaupa minema stardipakule ja tookord ma mõtlesin, et olgu Jumal tänatud, et saame ise paarilise valida, et kellega koos joosta. Valisin paralleelklassist kõige aeglasema, rahulikuma ja uimasema olekuga tüdruku, kes oli lisaks ka veidi suuremat sorti kondiga...oletasin, et siis vähemalt ma ei jää viimaseks ja pääsen täielikust häbist ning pärast kekat on tore tüdrukutega dušširuumis muljetada oma saavutuste üle. Oli-oli tore pärast muljetada, pärast seda, kui ma jäin viimaseks. Isegi aeglasest ja uimasest inimesest olin ma veel aeglasem ning pani stardipakult nagu pauk minema, jättes minu kaugele maha. Mul oli täielik šokk ja trauma, ma mäletan siiani seda emotsiooni, kuidas ma vudasin elueest ja siis andsin nii palju, kui torust tuli, aga too teine läks ikka mööda. Nii et, kui plaanite mind jooksma kutsuda, siis võtke hüva nõu kuulda ja ärge tehke seda!
Kui tahate mulle hakata seletama mingit hingamistehnikast ja et peab õppima jooksma ja see on vähese trenni viga, siis nägemist. Ma olen siin mõned korrad proovinud joosta, aga no kui peale 50 meetrit on kops koos ja hakkad näost sinakaslillaks muutuma, siis nagu ei oska nautida seda jooksmist. Aga muidu need, kes oskavad ja suudavad joosta ning püsivad oma normaalvärvides, siis jooksusport on üks seksikas spordiala, mida on tore televusserist jälgida.

CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. Mina olen ainus inimene maailmas, kellel on ilmselt luba Kaid koos endaga jooksma kutsuda! :D

    Sest me jookseme samas tempos (ma kirjeldan talle samal ajal ümbrust, näiteks mööda-vudivid tigusid ja vihmausse) ja oleme mõlemad peale 17 meetrit jooksust väsinud :D (välja arvatud 2 ajaloolist korda, kui me 200 või 400 meetrit (ma ei tea, kas need olid väikesed või suured staadionid :D) läbi sörk-lonkida suutsime!

    VastaKustuta
  2. Lohutuseks võin öelda, et 60m või 100m jooksus olen alati koba olnud, kõik saab ruttu läbi ja selline mõttetu jooks tundub, eriti kui veel viimaste sekka jääda. Minu ala on pikamaajooks ja seal pole superhüperkiirust vaja. Õnneks on palju spordialasid, mida harrastada saab. (Kaugushüpe oli veel hullem kui lühike maa, rekord 3 meetrit)

    VastaKustuta
  3. See ei lohuta mind üldse :D
    Issand, kaugushüpe oli ka tõesti minu teine ränk üleelamine, aga õnneks olen ma vees ja jääl päris andekas :D Vähemalt midagigi :)

    VastaKustuta
  4. Minu meelest on jalutamine ka üks korralik spordiala .-) Selles olen ma meister! Kindlasti kai ka!

    VastaKustuta
  5. Lumel oled ka andekas!

    VastaKustuta
  6. Tõsi :D
    Meenutuseks:
    http://kai-su-karu.blogspot.com/2015/03/liigne-agarus-on-ogarus-ehk-lugu.html

    VastaKustuta

Back
to top