Matkapäev Vapramäel või Peedul või ühesõnaga lihtsalt kuskil looduses

Nõndaks, nagu ma eile suure suuga lubasin, et kui ma matkal ära ei kõnge (ja nagu näha, siis seda kahjuks või õnneks ei juhtunud), siis annan väikese ülevaate meie 10 km pikkusest matkast. Hommikul ärkasin parajalt vara, kuid lükkasin korduvalt äratust edasi, no eks ikka selleks, et nautida võimalikult kaua neid mõnusaid hetki pehmes ja soojas voodis, enne kui ma metsa lähen. Kui ma lõpuks suutsin end kokku võtta ja end maast lahti kangutada, siis roomasin kööki, et endale matka tarbeks sööki ja jooki kaasa panna ning loomulikult ka suhkruvesi juhuks, kui mu keha otsustab hakata planeerimatult (eelnevalt minuga konsulteerimata) surema (loe: hüposse kukkuma). Järgmiseks oli kõige raskem otsus vaja langetada, nimelt, et mida selga panna? Lõpuks otsustasin, et mustad põlvpüksid, valge T-särk ja õhuke tuulekas peaks kärama küll. Tuuleka ma surusin muidugi esialgu seljakotti ja kui õue astusin, siis mõtlesin, et kui Aafrika näljahädalisele sarnanev Kiku näeb mind nii paljalt sellise jaheda tuulega, siis saab südari ning raisal veab ja pääseb matkast. Südarit õnneks ei saanud, kuid Kikule kohaselt tervitas mind järgmise lausega: „Ole tervitatud kopsupõletik!“

Kogu seltskond ronis siis Tartu-Valga porgandile ja sõitsime seni kuni tuli Peedu peatus ning ronisime taas maha. Peedus oli meid vastu võtmas üks kiisu, kes momentaalselt heina sees ära kivistus, kui nägi viite koonlast rongilt maha astumas. Matkarajani ja natuke ka raja alguses hoidsime koeri kinni ja lasime neil tööd teha. Kui me oma puhtatõulised ja tsiviliseeritud linnakoerad lõpuks valla päästsime, siis nad jooksid igas suunas laiali. Oiii seda pöörast jooksmist ja oii, kui tore veekogu, kuhu nad kõik järjest sulps ja sulps sisse hüppasid. Maci hädakisa jäi teraapiakoera Ellie jaoks üksikuks hääleks kõrbes. Isegi minu libalabla, kes ei armasta vett mitte mingil kujul, isegi joomine on nii vaevaline ja piinarikas tegevus, käis mitu korda solberdamas. Mina keelamisega ei hakanud vaeva nägema, sest tulingi selle eesmärgiga, et Džännu saaks end tühjaks joosta ja vabalt tunda. Matkarajal leidus kõike: rahulikumat ja tasasemat pinnast, poolviltust pinnast, juurikaidmasuurikaid igal kujul ja igalpool, järsakud, laudteed, rohumaad jmt. Ekstreemsemad ja põnevamad kohad jäid just raja esimesse poolde, mida ma offcourse ei filminud. Tahtsin päris matka lõpus veel muljetada, et millised on värsked ja kõige esmased emotsioonid, kuid logard Mac ei viitsinud filmida väsinud mind ja veel väsinumat Džännut. Tänks düüd!
Kuid mis on õige matk ilma veriste ohvriteta, ära eksimisteta ja praktiseerivate maausulisteta, kes tegid vahepeal loodusele sügava „kummarduse“.
Kui ma vahepeal mõtlesin, et järgmiseks juhtkoeraks võiks võtta selle nunnu, armsa, ilusa ja tupsikust kuldse retriiveri, siis peale tänast, kui Ellie end tuhkru raipega kokku hõõrus, eile või üleeile mingi muu sitaga, siis ma otsustasin ümber. Sest sellisel juhul ei saaks pime inimene (that should be me) rahuliku südamega kuldset juhtkoerana kasutada, kui pimedat varitseb iga põõsa taga oht, kus see lontrus võib igal hetkel otsustada, et vot see on see paras aeg ja koht kus end millegi mõnusa ja haisva kraamiga kokku hõõruda. Kuid positiivne on see, et me kõik rõõmustasime täna millegi üle. Kes rõõmustas vee üle, kes jänesekapsa üle, kes päikese üle, kes lihtsalt kauni looduse üle, kes tuhkruraipe üle, kes tuhkruraipe leha ja koera ümber tiirutavate kärbeste üle, kes söögipausi üle, kes koju jõudmise üle, kes märja ja liivaste koerte raputuste üle, kes seltskonna üle, kes 16 454 sammu üle, mis teeb 11,22 km (that will be me again). Kui lõpuks leidsime aega metsast välja tulla, siis läksime Peedu perrooni otsima, perroon leitud, jäime rongi ootama ja kui rong ees siis korjasime enam mitte nii tsiviliseeritud välimusega koonlased kokku ja ronisime rongi peale. 

Kui koju jõudsin, siis võtsin kõik riided seljast ära ja ronisin duššinurka, et oma juuksed läbi kammida ning loputasin end veega üle. Ma kardan meeletult puuke, õigemini mitte puuke, vaid neid jubedaid haigusi, mis nad endaga kaasas kannavad. Kuid peale pesemist on ikka kuidagi kõhe tunne ja mul on fantoomtunne, et kuskil retuusisääres ronivad mul puugid. Oletasin, et täna magab Džännu norinal, kuid hetk tagasi tõi mulle sussi, mis on märguandeks mulle, et ou kuule, aja kark alla ja lähme mängima või õue, nagu mismõttes? Koer Sa kõndisid ja jooksid täna meeletus koguses meetreid läbi ja Sa pole nagu üldse väsinud. Good to know! :D
Ahjaa, kui Joosep koju tuli, siis läksin istusin Talle sülle ja kallistasin, mille peale Joss teatas, et kuule Sul on mingi imelik võõras lõhn küljes. Ma muidugi tegin äärmiselt imestunud näo, et mismõttes, et ma olen ainult pesemas ju käinud. Kuid kuna see „võõras“ lõhn oli nii häiriv, siis ütles, et kas ma tõesti ei tea kust see pärineb, et ma haisen nagu a-sotsiaal, kes on end selle pritsiga üle lasknud, et satikad külge ei tuleks. Ahah, hea teada. Kuid sellest võrdlusest oli tegelikult kasu küll, sest siis meenus äkitselt mulle, et peale pesemist määrisin ma kandadele ühte uut Eesti toodangust salv-kreemi, mis aitab kuivanud ja lõhenenud jalanahkadel paraneda.

Tegin tänasest päevast ka mõned videoklipid, mis sai tänu lapstööjõule lõigatud ja kleebitud (loe: Linda Sa oled ikka nii tubli). Kusjuures video lõpus on näha ka Peedu vesiveskit, kutsutakse ka Nuti vesiveskiks (lihtsalt väike fakt). Vabandan, kui mu video on imelik, veider või miskit kolmandat, neljandat, sest teate pime operaator pole kerge olla ja see oli mu esimene „lambake“…järgmised ehk ei lähe aia taha.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top