Õnnelikud korteriomanikud

Eile oli siis see ajalooline päev, mil külastasime notarit, kus korter kirjutati meie nimele ja saime võtmed kätte. Peale notarit läksime tähistasime korteriostu Eedelweissi restoranis, aga kui korraks teemas teha kõrvalpõige, siis on minu meelest Eedelweissi menüü ja toitude maitsed kahjuks võrreldes algusaegadega kõvasti alla käinud...kokk vahetunud vms). Õhtul käisime ka korteri pealt läbi ja arutasime, et kuidas võiks reedel mööblit paigutada ja mis oleksid sellised esmased kiireloomulised asjad, mis vajaksid ära tegemist. Kuigi ilmselgelt olime ju varem ka seda korterit vaatamas käinud ning mul oli üldpilt enam-vähem korterist olemas, kuid siiski kõiki nurgataguseid ma polnud veel üle katsunud, sest müüjate juuresolekul ma ei tihanud piinliku täpsusega uudistada või öelda, et ma ei saanud veel päris hästi aru, mismoodi see või too ruumpaikneb teise ruumi suhtes. Need müüjad olid nii lahked inimesed, et nad oleksid olnud vist sellisel juhul nõus istuma ja seletama mulle hommikuni korteriplaani.

Eile parandasin siis selle vea ja käisin üksipulgi kõik läbi. Vahepeal käskisin Joosepil kuskile teisele poole toanurka seisma jääda ja minuga rääkida, et mul tekiks kujutluspilt tubade suurusest ja laiusest jmt. Ma olen ikka üliõnnelik, sest oma kodu saamine on minu jaoks alati olnud üks suurimaid unistusi. Lisaks on ka see väga oluline aspekt suhtes, et mees mõtleks tuleviku peale ja ühiselt rajataks miskit püsivamat ning ei elataks ainult päev korraga. Mõni asi peab elus ikka kindel ka olema ning selleks võikski olla kaaslane ja kodu ehk koht, kus alati saab akusid laadida ja tead, et kuskil ei liigu ringi n-ö see päris korteriomanik, kes võib põhimõtteliselt suvalisel ajal tulla teatega, et rohkem üürilepingut ei pikenda ja adjöö. Lõputult ei jaksa ju ka inimesed kolida ja ma pigem maksaks laenu pangale ning tean, et selle tulemusel saab korter päriselt meie omaks. .

Kuna selle korteri müüja on ühtlasi meile ka naabriks, siis eile õhtul, kui OMA korteri peal ringi askeldasime, siis tuli läbi korraks ka naabrimees, sest tal paar topist veel korterist ära viia (ta nimelt jahimees). Lisaks tuli jutuks ka küttepuud, köögi- ja aknavalgustused, ahjusiibrid ja niisama muud korteri juttu, kui äkki naabrimees siis ütles: "Novot, ega te vist ei ole ju pimedas seda korterit näinudki..." (kell oli seitse läbi ja õues oli päike loojunud).  

Khm, mina nagu ma olen (suure suu ja sarkasmiga) kohe ei suutnud oma keelt hammaste taga hoida ja kinnitasin innukalt, et jaaajaaa, näe, ei ole tõepoolest pimedas siin seda korterit näinud ja kukkusin naerma (the usual thing). Naabrimees ainult kerge naeruga muigas ja ütles veidi punastades: "Sa veel naerad selle üle, aga mina sain alles hetk hiljem aru, et mis ma öelnud olin."

Aga mulle väga meeldis selline lause, sest minu meelest näitab see seda, et inimene ei ole krampis ega mõtle igat sõna läbi, mida hakkab rääkima, kartes, et issand-issand, äkki ma ütlen midagi valesti või haavan inimest. Ma arvan, et nii enesekesksed ei saa ega tohiks inimesed olla, kes nõuavad, et teine inimene peab mingisugust kõnelemiskoodeksit jälgima, et Jumala eest ei solvaks vestluskaaslast.

Sama hästi võiks öelda, et ma olen allergiline ja tundlik sõnale "munarest" ja võib-olla on mul sellega mingisugune isiklik trauma ja iga kord hakkan nutma ja räuskama, kui keegi kasutab sõna "munarest" või teeb sellega seonduvat juttu.

Kui ma mingi aeg tagasi kirjutasin korteri sisekujundusest, siis ma vahepeal olen jälle ümber mõelnud :D No köök on kindel mis kindel, see tuleb lilla ja kollasega, aga kui ma eelmises postituses kirjutasin, et elutuba võiks tulla värske leheroheline, siis nüüd puhuvad mul juba teised tuuled peas ja mõtlen, et seinad võiksid ikka tulla mahedat lillakat tooni (üks sein võiks siiski olla äkki mingisuguse teistsuguse värvi lisa või varjundiga). Aga noh seda asja veel vaatab, sest üks asi on kindlamast kindlam- nimelt peaaegu ükski värvivalik pole päris kindel, kui see pole veel seina peale saanud. Päris naljakas on mõelda, et mismoodi võiks nägijatele minu, kui pimeda, kujutlev kirjeldus ja arutelu värvide üle kõlada... Kas nii...

a. Öäk, ma siiralt loodan, et sellist jubedust endale koju seinale ei pane.

b. Mul pohlad...ise peab elama seal, ainult mehest on kahju. Kuid eks kõigil on maitsed erinevad.

c. Ooo, päris lahedad mõtted (hah, kahtlustan, et seda viimast mõtteviisi või arvamust pole peaaegu mitte kellegil, aga küll te näete veel, kui armas ja äge minusisekujundus tuleb...made by blind...võiksin selle oma kaubamärgiks võtta). 

Praegu on meil köögimööbel valge, aga mina tahan naturaalsest täispuidust ja sellise tumedama õlivahaga töödeldud kapipindasid (samamoodi ka elutoa mööblit ja esikukappi). Magamistuba on hetkel minu peas kollane, selline soe, mõnus ja pehme. Mul oli vahepeal mingi teine värv ka mõtteis, aga Joosep ütles, et tema intensiivset tooni magamistuppa ei taha, sest see on ikkagist koht, kus inimene peav saama puhata ja ma olen üldiselt sama meelt. Vannituppa tahan siis samuti tumedat puidust kappi ja seinad võiksid olla kaetud selliste pisikeste mitmevärviliste kahhelplaatidega (malbe roheline, kollane, oranž, meresinine või türkiis, beež ) ja siis dušinurgal oleks selline tumendatud klaas ees ning väga tahaksin seda "dušisegistit", mis paigaldatakse lakke. Vannitoas kasutaksin elevandiluukarva rätikuid ja kuna meil on vannitoas ka pisike aken, siis sinna võiks panna bambustaime ja muu träna oleks punutud korvides. Ühesõnaga minu mõistes tahab vannituba saada palju pappi, sest uut kaksiksüsteemset boilerit on ka vaja, kuna saame soovi korral sooja vett ka pliidi kütmisel. Kõiksugu asjalikke san-tehnika tooteid leidsin siit.

Mnjah, ma läksin jälle sujuvalt üle kodusisustamisele ja unistamisele. Igatahes homme viime mööbli ka sisse ja siis hakkab pöörane lahtipakkimine ja sisseelamine.

Selle kolimisega on mul kõik asjad unarusse jäänud. No näiteks minu töökohustused on jäänud täiesti tahaplaanile, kuid ma loodan, et inimesed suhtuvad sellesse mõistvalt. Täna lunastasin vähemalt oma eelmise nädala patu ja käisin siis täna lastel juhtkoeraga külas. Nii ma siis jooksengi nagu orav rattas, kellel on ilmnenud esimesed mäluhäired ja väsimuse tundemärgid, sest vähe sellest, et ma unustan oma kohtumised ära, siis täna näiteks koju sõites jäin ma  bussis magama (ma olen varem ka jäänud, selles polegi midagi trastilist, aga täna ma jäin ikka konkreetselt magama). Mingi hetk siis avasin unesegaduses silmad ja üritasin aru saada, et miks buss seisab või mis üldse toimub, kus ma olen, kui äkki ma tulin unekoomast välja ja meenus, et ahjaa, ma sõidan ju koju. Kuid, kuna buss seisis, siis mõtlesin, et tark oleks vist uurida, et kus me oleme ja nii ma tegingi. Just nii ma küsisingi "Kus me oleme?". Ei mingit viisakust, et "Vabandust, mis koht see on?". Minu kõrval istuv noormees vastas siis, et Kilingi-Nõmmes. Mu kott lendas sellisel ülehelikiirusel õlale, koer vahekäiku ja ronisin robakirobaki üle noormehe, ise samal ajal ähmis häälel lausudes: "Issand küll! Ma pean siin maha minema!"  (tuli igati kasuks istuda bussi kõige viimases reas akna all, muig, kiiretes olukordades äärmiselt kasulik ja praktiline- mitte).

Ahjaa, kodus veel avastasin, et ma olin terve aja linnas olles uhkelt ringi patseerinud lahtise püksilukuga...mnjah, ma olen väss.