Lust ja pasapidu

Kohe postituse alguses hoiatan ära, et need, kes ei salli, ei suuda, ei tolereeri või ei taha lugeda postitust, mis räägib ihuvedelikega kokku puutumisest, siis stop reading right now.

Kuna minu ema aitab alati oma lapsi rahaliselt, emotsionaalselt ja muu kraamiga, siis on meil selline kokkulepe, et kui tal on pikk tööpäev, siis lippan mina tema poolt läbi, lasen koerad pissile ja annan neile süüa. Nii ka siis see nädal. Jõudsin ema ukse taha, avasin ukse, koerad jooksid muidugist kohe õue ja mina läksin tuppa ning sulgesin enda selja taga oleva ukse. Kui tavaliselt ma kohe lippan jalatsiriiuli juurde, et õuepapud susside vastu vahetada ja jope nagisse riputada, siis seekord tardusin ma otsemaid paigale, sest õhus oli tunda kirmet sitahaisu. "Great!" mõtlesin ma omaette. Olgu kuidas on, igal juhul on sitt, okse või mis muu läga väga ebameeldiv ja vastik, aga lubage mul siiski ennast veidi haletsusväärsemaks teha ja öelda, et nägijatel on sita koristamisel tugev eelis. Nägijad saavad nimelt kohe tuvastada haisukolde asukoha, koguse ja konsistentsi. See on väga suur eelis, sest siis ei pea te neljakäpukil mööda elamist ringi roomama ja ettevaatlikult kätega katsuma. Noh, kuigi ega sellest ettevaatlikusest eriti kasu pole, sest käed saavad nii või naa sitaga kokku.

Kõigepealt ma üritasin siis enda ees olevat teed läbi katsuda ja nii liikusin ruumist ruumi, et tajuda kust haiseb kõige rohkem. Erilist abi sellest polnud, sest ju see sitt oli seal maas juba mitu tundi vedelenud ja terve maja ühtlase haisu alla matnud. Tavaliselt on pimedatel abi sellest, kui õnnetus on just äsja juhtunud, siis on minu meelest kergem asukohta tuvastada.

Olin sitakuhila otsinguil olnud juba ligemale pool tundi, kui lõpuks "õnn" naeratas mulle ja ma sain sõrmed sitaseks. Reaktsioon oli nagu ikka...umbes selline nagu saaks teil käsi sitaseks. Esmalt fikseerisin asukoha, läksin pesin ja desinfitseerisin käed (no, et ma saaks põrandat ikka ilusate puhaste kätega koristama hakata) ja läksin tõin terve laadungi kätekuivatuspaberit. Kuna tegu oli vedela sitaga, siis moodustasin paberitest ringkaitse, mida hakkasin igast küljest kokku poole lükkama, ise samal ajal tugevalt okserefleksi tagasi hoides. Kui suurem pläma oli koos ja viimased kuivatused ka paberiga tehtud, siis võtsin kõige kangema lõhnaga sprei ja sussutasin terve ala sellega üle ja pesin veelkord põrandapinna üle.

Niisiis, kui järgmine kord sitta ja okset peate kokku korjama, siis mõelge mulle (milline ilus asi, millega mind meenutada, eksole) ja olge tänulikud, et teil on silmanägemine. Mina muide olen ka tänulik. Olen tänulik, et ma pole jalutu, ei põe reumat jmt, sest ma ei kujuta ettegi mismoodi selliste muredega inimesed sellist olukorda  likvideerivad. Põhimõtteliselt, mida ma siis oma jutuga öelda tahan, on see, et olukord võib olla märksa hullem, kui lihtsalt see tühipaljas sitt seal põrandal :D