Absoluutselt kõigest

Ma ootasin pikkisilmi soojasid kevadilmi ja nüüd täna, kui lõpuks termomeeter suvatses üle 17 kraadi välja pigistada, kükitan mina külmetusviirusega kahekesi nelja seina vahel. Ma ei adu üldse ära, et kas mul läheb paremaks või mitte, sest lõhnasid ja maitseid ma ei tunne, hingata on keeruline ja hääl...no selle kohapealt on rõõm tõdeda, et mingi hääl mul on, aga see on selline varese kraaksumist meenutav hääl ja kui liiga palju üritan kraaksuda, siis kukun jällegi meeletult köhima. Joosep tuli eile minu kõrvale pikali ja ütles naljatledes, et teeme nüüd hääleharjutusi. Just nagu seal filmis "Nunnad Hoos" Ma siis püüdsin korraks laulda "lalalalalaa". Mnjah, võite minu lahkel loal endale ette kujutada varest, kes üritab meloodiliselt kraaksuda. Just sedasi või siis nõks hullemini ma kõlasingi.

Kiku ka eile helistas ja ütles, et kuna ma viimasel ajal pole eriti bloginud, siis tal puudub ülevaade minu tegemistest ja seepärast pidi nüüd helistama. Vaene hing, ma põhjustan ka talle lisaülesandeid. Nagu te praegu aru saate, siis ma kirjutan täiesti random asjadest ja täiesti random järjekorras, sest ma ei suuda hetkel väga läbimõeldult kirjutada.

Ahjaa, möödunud nädala neljapäeva hommikul, kui olin järjekordselt Tallinnasse sõitmas ja pidin ka üheks ööks päälinna jääma, siis varahommikul sadas meile korterisse sisse ei keegi muu, kui ema...ja ta ei saabunud teps mitte tühjade kätega. Ulatas mulle hiiglasliku ja üpriski raske kilekoti. Ma siis uurisin, et mis asja ta tõi, siis loetles ette: soojad dressipüksid, pluus, fliis, kaks paari sokke ja suitsulatikas. Minu reaktsioon oli selline, et ma püüdsin karjatust tagasi hoida ja mitte vastu esimest ettejuhtuvat seina oma pead taguma hakata ja ütlesin üpris toriseval häälel: "Ema, ma lähen Tallinnasse ainult üheks ööks, ma EI koli sinna jäädavalt!" Nojah, selle peale ema nentis kurvalt, et kas ma siis ei tahagi suitsulatikat. Püha müristus ma ütlen. Ei, muidugi tahan. Koolituse ajal, kui psühholoog viib grupitöö aluseid läbi, siis mina istun rahulikult ruumi teises nurgas, lasen heal maitsta ja nokin suunurgast luid välja. Oleksid võinud suisa kuus suitsulatikat tuua, miks piirduda ainult ühega. Olgu-olgu, ma kõlan praegu ehk liiga kurjalt, sest ma tegelikult saan aru küll, et see kõik on emalik hoolitsus ja armastus jne, aga vahepeal läheb seda liiga paljuks. Inimesed, kes ütlevad, et armastust ja hoolitsust ei saa kunagi olla liiga palju, siis trust my Word ja mina väidan, et seda saab olla liiga palju. Hoolitsusel ja hoolitsusel on vahe sees. See ei tohiks muutuda lämmatavaks ja koormavaks. Kuna mina olen lapsest saati diabeeti põdenud, siis olen selle ülehoolitsemisega vägagi tuttav ja ausalt see pole alati olnud positiivne tunne.

Neljapäeval juhtus veel selline väikene äpardus, et ma taaskord jalutasin Janetiga keset sõiduteed. Muig, ma täiesti ilma häbenemata ütlengi "taaskord" ja riskin sellega, et juhtkoerte kasutajate ringkondades hakatakse minu ja minu juhtkoera kohta jutte levitama, et jessas küll, Kai ja Janet- no need ju vanad huligaanid ja no koer on puhta puruloll ju. Jah, paraku sellist suhtumist esineb aegajalt, aga las iga inimene otsustab ise. Neljapäeval oli siis selline vahejuhtum, kus Tallinna bussijaama peauksest väljudes pidin otse liikuma (no treppidest ka ikka enne alla) ja siis jõuan sebrani. Vasakut kätt jääb Odra tänav, mis liigub paralleelselt minu liikumissuunaga ja jõuab välja Tartu maanteele. Aga selleks, et jõuda Tartu mnt trammipeatusesse, siis pean ju enne mööda seda kõnniteed liikuma, mis jääb bussijaama peauksest otsevaatesse. Nii, Janet läks kenasti sebrani ja kui andsin korralduse ületada tee, siis jõudsime tee keskel paiknevale ohutussaarele ja ka seal andsin korralduse teed ületada ja no järgmiseks olekski pidanud tulema väike aste üles, mis on märguandeks, et ma nüüd astusin sõiduteelt kõnniteele. Aga vot seda astet ei tulnud ja ei tulnud ja ühtäkki hakkasid mu kõrvu kriipima taaskord hääled, mis ei peaks päris nii lähedalt kostuma ja oii, siis ma käratasin vähe kurjemalt Janetile ja siis see tüüp vaatas sellise uimase näoga, et no mida Sa kriiskad ja paanitsed? "Heakene küll, lähme siis sinna "kitsale" kõnniteele, aga ma ütlen, et see Odra tänava sõidutee on palju laiem ja mugavam..." No umbes midagi sellist oleks Janet mulle vastanud. Nagu näha, siis surma me ei saanud ja oleme täitsa elusad. Nojah, humoorikas on see, et liiklusseaduses ongi lausa öeldud, et pimedale tuleb anda teed...olenemata kust või kus ta sõiduteed ületab. No me seekord siis ületasime teed veidi valetpidi ehk pikkupidi.