Asjad, milleni me ei küündi

Mirelin kirjutas täna Perekooli teemal ja kuigi ma olen sinna foorumisse oma jalga tõstnud vist ainult paaril korral, siis täna oli ajalooline kolmas kord, mil ma sellele lehele kiikasin. Ma mingit kommentaari või teemat otsima ei läinud, et millele saaks küüned taha haakida ja järjekordne uus skandaal välja imeda, kuid lugesin puhtast uudishimust siiski kommentaarid läbi ning seal jäi mulle kõrvu hoopis Blog TR statistika. Mina olin muidugi sellise pisikese asjakese juba suutnud ära unustada, et olen minagi endale ammustel aegadel Blog TRi konto teinud. Igatahes läksin ja kiikasin ka siis oma ihusilmaga selle Eesti blogide väidetava TOP100 üle. Ma ei tea, mille järgi kogu see statistika seal kokku pannakse, aga mina platseerun hetke seisuga 45. kohal. Kui see asetus ei peaks mitte halligi teile ütlema, siis näiteks üks Eesti tuntumaid blogijaid - Mallukas, on selle statistika kohaselt 65. kohal. Nagu kust kapsaaiast see võetud on? No see selleks, tegelikult mu jutul on üldse teine point.

Ma logisin Blog TRis oma kontole sisse, kuna avastasin, et mul seal suht vanad andmed. No näiteks blogi tutvustav tekst või kirjeldus on ajast ja arust ning kuna Blog TR pakub lahkelt ka nende logo lisamist oma blogilehele, et siis inimesed saaksid vist läbi selle hõlpsamini Su blogi üles leida, siis mõtlesin ka sellest võimalusest kinni haarata. Minu kahjuks ja õnnetuseks tuli selleks valida erinevate logovariantide seast välja visuaalselt sobivaim, no mis näeks Sinu blogis ilus ja esteetiline välja. Ilmselgelt jäi minu tegevus siinkohal katki. Ma vist ei pea hakkama massidele seletama, et mis põhjustel see katki jäi...

Tavaliselt ma sellistes olukordades, kus teele ilmub takistus, risti ette ei löö ega poe kuskile nurka nutma, vaid hakkan otsima silmanägemist omavat inimest. Võttes arvesse, et enamus minu tutvusringkonnast omavad toimivaid silmamunasid, siis ei tohiks see ju olla mission impossible. Kuid praeguseks hetkeks olen ma saanud reaalselt kolm korvi. Jaah, tunnistan, et need pole olnud täielikud üle laskmised. No ühesõnaga mitte sellised, et tahan ma jee Sind aidata, kao minema, fuh, vaid pigem sellised, et täna ei saa, vaatame kunagi hiljem seda asja või et tule mulle külla ja siis teeme. Eks ma saan aru ka, et ega see polegi kellegi prioriteet teha enda aja arvelt teise inimese asju, eriti veel, kui enda tegemata asjade nimekiri ulatub kosmosesse. Aga pekki küll, ma olen väsinud kogu aeg millegi või kellegi järgi ootamisest. See on nii vastik tunne, kui inimene ei saa sada prossa olla iseenda peremees. Ma tahan ka paari klikivajutusega leida endale e-poodidest ägedaid kodusisustuselemente, sõpradele ja pereliikmetele kingitusi, ise otsida ja valida pilte oma postituste juurde, lihvida ja kujundada oma blogipostitusi viimse detailini, serveerida toitu nii, et see oleks esteetiline. Ma tahan ka!

Viimases lootuses pugesin Joosepile külje alla küsimusega, et kas tahab mind rõõmustada. Mõtlesin, et kui sedasi lähenen, siis ta ei saa ju keelduda. Ta esiti oli küll skeptiline ja vihjas, et vastus sõltub sellest, et mida tegema peab. Mul oli nagu mis mõttes?! Sellist vastusevarianti pole olemaski, sest teise poolena on meil ju kohustus teineteist rõõmsa ja rõõsana hoida. Elu eesmärk või nii. Vähemalt võiks ju olla :D Igatahes ma tegin talle selgeks, et see vastus ei tule kõne allagi ja nii jäigi ta äraootavale seisukohale, et mis ma edasi ütlen. Ma jõudsin siis lausuda ainult "blog", kui ta oma pea kukutas mulle sülle... Sain kohe aru, et see vist ei tähendanud head... Polnud just sellise olemisega, kus temast oleks õhkunud teotahet mulle appi tormata.Kuid ma ei lasknud sellest end häirida ja ladusin siiski ilma ühegi hingetõmbeta kõik letti, mida oleks tarvis teha. Kuid ainus, mis ma vastuseks sain oli: "Ega Su maailm sellepärast ju kokku kuku, kui Sa täna seda Blog TR logo blogisse ei saa". Võib-olla kokku just ei kuku, aga vastik piiratuse tunne tekib küll. Umbes, et Sa näed miskit, see on Sul haardeulatuses, aga ei ulatu selleni, et haarata. Nagu halvatud inimene, kes näeb kapil veekannu ja tunneb joogijanu, tahaks janu leevendada, aga peab ootama kuniks keegi märkab ja pakub joogipoolist.

CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Selle logoga pole mõtet maadelda, see ei muuda midagi. Blog.tr on iseseisvalt töötav lehekülg, millega ei tegele juba aastaid keegi, aga kõik kasutavad ja ta toimib. Omade piirangutega. Ma olen seal alati topis heal kohal olnud, sest ma tean, kuidas sinna saab.

    Esiteks peab blogimistihedus olema normaalne ehk umbes 1 postitus päevas õigel kellaajal. Õige on kellaaeg, mil kõige rohkem klikitakse.

    Teiseks tuleb seal vajutada ühte nuppu, et su postitus lehele samal päeval kohale jõuaks. Mallukas seda kunagi ei tee, nii jõuavad ta postitused kohale liiga hilja ja ei saa ühe päevaga piisavalt klikke, et sinna toppi pääseda.

    No ja siis on veel võimalus end ise sinna toppi klikkida, kui tegelikke lugejaid ei leidu, paarist klikist täitsa piisab :)

    Blog.tril on päris palju lugejaid, kuid siiski palju vähem kui mallukal, võin ma sissetulevate klikkide järgi öelda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nojah, aga mida see annab, kui top 100s heal kohal olla? Rohkem sponsorpakkumisi? Egobuusti?
      Mu meelest mõned seal tipus on küll sellised blogijad, kes ilmselt ise midagi ei tee, et tipus püsida ja blogivad ka suht harva. Müstika, kuidas see "edetabel" tekib.

      Kustuta
    2. Ookei, ma pole üldse nende asjadega kursis, et tuleks miskit klikkida või mida iganes veel. Ma olen lihtsalt siit ja sealt kuulnud, et tehnika ja kogu internet on vahepeal totaalselt muutunud ja inimeste elu muudetud lihtsamaks ja selleks tuleb kõiksugu vidinaid lisada, et blogilugejate elu hõlpsustada ja et siis neil mugavam kohe otse kuskilt lugeda uusi postitusi ja ei pea selleks blogisse üldse ronimagi vms. Ühesõnaga ma olen totaalne võhik sel alal :D

      Kustuta

Back
to top