Lugu sellest kuidas ma peale üheksat aastat jälle diskotama läksin

Mul paar päeva tagasi meenus, et oi ma tahtsin ju blogida sellest, kuidas ma üle pika aja jälle diskotamas käisin ning kui ma kirjutan "üle pika aja", siis ma mõtlen selle all oma nägija aega - no seda aega, kui ma veel noor ja seksikas olin....nüüd olen ma ainult seksikas.
Igatahes (see on minu parasiitsõna) kuulasin raadio Elmari soovisaadet ja seal rääkis saatejuht Lauri Hermann, et Pärnus on tulemas Elmari aastavahetuse disko ja et sinna võita kaks priipääset, ei ole mitte midagi muud vaja teha, kui tervitada ja tervituse juurde lisada märge selle kohta, et soovid loosis osaleda ja nii ma toimisingi ja võitsingi! :D
Alguses olin ma natuke ebalev, kuna mind valdas samaaegselt kaks erinevat emotsiooni. Ühelt poolt olin ma väga õnnelik oma võidu üle ja teisalt olin ma äärmiselt kahtleval seisukohal, et mismoodi ja kellega ma diskotama lähen...
Peale mõningasi läbirääkimisi, palumisi, mangumisi, kokkuleppeid, moosimisi ja kurva kutsika näo tegemisi sain meeskonna kokku:
a. diskokaaslane: Joosep (väga palju mangumist ja palumist)
b. meik ja soeng: Eliis ja Karin
c. stilistika: Eliis, Karin, ema ja otseloomulikult ka mina ise :)
d. autojuht: Sirts ja Kristjan

Kuna minu enamus piduriideid asuvad Kilingi-Nõmmes, siis oli nagu eriti ideaalne variant, et piletite võitmise hetkel kodus viibisin, kuna siis sain endale sobiva outfiti diskotamiseks valida. Tuulasin kõik kapid ja sahtlid läbi ning otsustasin, et panen selga musta värvi korseti, millel on maitsekalt pitsikest ja lindikesi, mustad ja eriti šikid siidpüksid ning varba otsa peenikese ja kõrge kontsaga saapad. Vaimusilmas panin viimse kui detaili paika: juuksed lokitan ja jätan lahtiselt, silmad kergelt suitsused ja huuled sädelevroosad, küüned samuti huultega ühte tooni ja samamoodi hoolikalt valitud ehted, mis annaksid viimase lihvi minu välimusele. Kõik sujus plaanipäraselt ja kõik tundus nagu olemas olevat. Panin oma peoriided tooli peale valmis ja palusin Joosepil need oma kotti pista ning asutasime end teele.
Paari päeva pärast oligi siis käes see õhtupoolik, mil pidime hakkama end valmis sättima meie esimeseks ühiseks tantsuõhtuks. Palusin Joosepil anda oma kotist minu peoriided, mille peale Joosep ulatas esimese asjana mulle musta korseti, siis saapad...võtsin korseti ja saapad vastu ning jäin käsi pikalt välja sirutatult veel midagi ootama...otseloomulikult oma šikke pükse, kuid Joosep päris kulme kergitades, et mis ma veel tahan.
Ma siis veidi kahtlustaval ja selgitaval häälel: "Eee...no mul oleks vaja allapoole ka ju midagi..."
"Mul ei ole kotis rohkem midagi", vastas Joosep.
Ma muutusin juba veidi emotsionaalseks ja tõstsin häält, vuristades ette: "Mismõttes ei ole?! Ma panin ju püksid, korseti ja saapad kotiga tooli peale...need peavad olema kaasas!!!"
Kuid fakt oli see, et minu pükse Joosepi kotis ei olnud. Ma seisin nagu puuga pähe saanu, vaatasin ainiti Joosepi poole, samal ajal mudides korsetti ning seejärel laskusin istukile vaibale, endal pisarad mööda põski alla voolamas ja lalisedes: "Ma ei saagi diskole minna! Ma tahan ühe korra peale üheksat aastat diskole minna ja ikka peab midagi untsu minema. See on lihtsalt nii ebaõiglane!"
Joosep tuli kallistas mind ja ütles: "Kallis, ära nuta. Me mõtleme midagi välja ja Sa saad küll minna diskole!"
"Eiiii saaaa.....mul eiii oleeee pükseee...", rääkisin ma läbi nutu, mille peale ütles Joosep: "Tahad ma lähen küsin oma emalt midagi?!"
"EIII! Ma ei taha Sinu ema riideid. EI-EI-EI!" pahvatasin ma suurest pahameelest.

Olukord lahenes järgmiselt: Joosep ja Sirts (loe: ämm) sõidutasid mu õe juurde ja Joosep koos oma emaga sõitsid Nõmme minu pükstele järgi...vaat selline ämm ja boyfriend on mul! Seni kuni minu püksid saabusid, tehti mulle lokid ja meik ning kõik muu d särgid-värgid ja kui Joosep mind nägi, siis suutis ainult öelda: "Vauu!"

Jõudes ööklubi Kassa ukse taha, avastasime, et see avatakse alles kell 23:00. Vaadates kella, selgus, et meil tuleb ligi 15 minutit ukse taga kükitada....jeeiii! Muidu nagu polegi mingi pikk aeg ootamiseks, aga kui on talv, lumi, jää, tuul ja veel natuke lund, jääd ja tuult ning Sul pole just vativammust ümber, siis tiba-tiba võib hakata jahe...nii ka läks.
Seisime seal, kui äkki tuli üks veidi purjutanud venelanna: "Njo, tjere njoored! Tje oljete jesimjesed!"
Kinnitasime, et oleme vist tõesti esimesed ja siis too venelanna soovis meile veel häid pühi, mille peale ma teavitasin, et tegelikult on pühad juba möödas, kuid see toda venelannat ei morjendanud. Otsustasime, et jätame venelanna üksi ukse taha ootama ja jalutame soojenduseks ühe tänavapikkuse ära. Mingi hetk hakkas Joosep mulle kapuutsi kergelt pähe kergitama, ise samal ajal lausudes: "Paneme Sulle kapuutsi pähe, siis on Sul soojem..."
"Eiii!" tõrjusin mina ja selgitasin: "Mul ei püsi lokid väga hästi ja kapuuts kiirendaks lokide ära vajumist." Joosep õnneks mõistis mind ja ei hakanud suruma, sest on endale selle selgeks saanud, kui oluline on mulle minu välimus.
Olime oma väikeselt soojendusringilt peaaegu tagasi jõudnud, kui too sama venelanna hõikas meile: "Njo davaitje njoored, tjulge siia! Tjeie olitje jesimjesjed."
Vahepeal oli ukse taha tõepoolest rohkem rahvast tekkinud ja too napsutanud venelanna üritas nende kõigiga sõprust luua. Küll üritas endale diskokaaslast sebida, siis uuris ühelt teiselt naistegrupilt, et kust nad tulevad ja siis uuris Joosepilt, et miks mütsi pole peas ning lõpuks teatas: "Mje pjeame kjallistama njagu pjingviinid!" ja kukkuski inimesi kallistama. Kui jõudis oma kallistamistega minu juurde, siis tajusin, et minu privaattsoon on täielikult okupeeritud, kuid mis parata...nii ma seal seisin, käed tuimalt küljel rippumas. Kui kallistus läbi sai, siis vaatas mulle hetke otsa, tõmbas ootamatult kapuutsi pähe, haaras mu pea oma käte vahele ja ütles: "Nii njunnu!"
Sel momendil lõi mu silmist keevalisi sädemeid välja ja kõik minu sees kisendas: "Minu lokid, minu lokid!!!" Ma pöörasin pilgu Joosepi poole, justkui tahtes Talle karjuda: "Päästa mind!"

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Hahahahaha, kuidas sinuga sellised asju küll juhtub. Mul ei ole rohkem sõnu :D

    VastaKustuta
  2. Well, that's just me! ;) Happenings find me all the time :D

    VastaKustuta

Back
to top