Kolimisstress

Ma vihkan kolimist või oleks õigem öelda, et ma vihkan sellega seonduvaid protsesse ehk pakkimist. Kuna mina ööbisin eile viimast korda selles Tartu üürikas, siis pidin täna vähemalt oma isiklikud esemed kokku pakkima. Ma absull ei viitsinud, sest mul tekib alati segadus, et kuhu ma mingid asjad panema pean. Jaah, kõiksugu targad käsiraamatud õpetavad, et paki sarnased asjad pappkasti ja kleebi silt peale, et mis rämps seal sees on, aga...

Okei, tegelikult need kõik on idiootsed vabandused, sest ma olen pinges ja siis ma üritan leida mingisuguseid häid vabandusi, miks mitte asju pakkida ja lihtsalt tõmmelda. Mind ärritabki see, et ma ei saa korrektselt asju teha- nii nagu need kolimise käsiraamatud ütlevad (kui üldse on selliseid raamatuid olemas...aga ma arvan, et no kindlasti on, sest tänapäeval on ju igasugu käsiraamatuid). Mul on täielik stress, sest eile õhtul läks mul veresuhkur selle kolimisjama peale madalaks ja siis ma sõin kommi ja no ikka peaaegu terve paki sõin ära. Hommikuks oli loomulikult mu veresuhkur kuskil kosmoses. Ega midagi, siis pidin intsu süstima, et suhkrutase saada normaalseks, kuid siis poole pakkimise ajal tundsin, et raisk, jälle läheb madalaks (nagu paremat aega ei tahtnud need veresuhkrud leida oma trikitamisteks või?).

Igatahes selle kolimisega oleme me mõlemad Joosepiga nagu kaks närvihaiget, kes on kuskilt psühhiaatriakliinikust jalga lasknud. Täna näiteks, enne pakkima asumist, rääkis Joosep mulle mingisugust tähtsat juttu ja siis kukkus minu nutifon vahele seletama, sest keegi saatis samal ajal mulle Messengeri teate. Loomulikult segas see Joosepil mõttekäigu ära, mida tahtis rääkida ja kukkus õiendama, et koguaeg, kui tema tahab minuga suhelda, siis muliseb minu telefon vahele. Jah, okei, ma saan aru, et tegelikult see ongi häiriv, kui mingisugune kõnesünt möliseb vahele, aga mina...ega mina ei võtnud seda Joosepi lauset niimoodi, et kuule, äkki paneks telefoni hääletuks vms. Mina plahvatasin, sest ma võtsin seda ikka väga isiklikult ja ütlesin, et no sorry, et ma olen pime ja et mu abivahend kõneleb. See oli selline esimene ärritus. Teine ärritus tuli veits hiljem...pakkimise käigus. Nimelt, kui pakkimise ajal läks taas mul suhkur madalaks, siis ütles Joosep, et ma tegeleksin selle probleemiga, sest muidu peab tema kiirabiga tegelema. Mulle kõlas see muidugist nii, et vaene mees, näe ta peab mingi mõttetu lisakohustusega tegelema. Mina tundsin sel hetkel, et vägev, nüüd olen ma süüdi, et olen diabeetik ja pime ja põhjustan sellega lisakohustusi ja siis ma vihastasin ja olin täielik tulehark. Joosep muidugi nii ei mõelnud, sest pärast klaarisime ära, aga no mulle kõlas see täpselt nii, et viuviu, pean mingite mõttetute asjadega tegelema...ma oleks tahtnud kuulda, et ütleb a la: "Kallis, ma ei soovi, et Sul hakkaks nii halb, et peame Sulle kiirabi kutsuma."

No, et ma ei tunneks, et kiirabi kutsumine on tülikas, vaid et muretseb ikka minu pärast. Ma olen veendunud, et oleks saanud paremini seda mulle öelda. Igatahes Joosep sai mu käest paar litakat ka kirja, kui tuli mind rahustama...lihtsalt liiga vara tuli (ma muidu ei ole nii vägivaldne, ausõna). Pärast maksahaakide jagamist hakkasin ma veel nutma ka suurest pingest, aga pärast hakkas natuke kergem. Ei, ma tean, et ma kõlan ebanormaalselt, AGA ma lihtsalt ei suuda sellele kõigele mõelda. Tahan, et see õudus oleks juba möödas, kõik asjad lahti pakitud ja omal kohal ning ebavajalik kola koos muu rämpsuga prügimäel.