Ohkimisest, ähkimisest ja vingumisest

Siit tuleb järjekordne vinguv ja etteheidetega postitus, mis tekitab nii mõnelegi lugejale kibedat meelt...see on kõigest minu tagasihoidlik ja pahatahtlik oletus. See pole mingine saladus, et ma olen Eesti esimene pime blogija, kellel on nii palju jälgijaid ja vaatamisi. Iga kord, kui ma alustan uue postitusega, kus kirjutan oma mõtteid ja arvamusi ja just sellisel kujul nagu ma heaks arvan ja tunnen, siis kukutakse pimedate ringkonnas ohkima, et nii ei ole sobilik kirjutada, sellest ei tohiks rääkida ja Sinu asemel mina end nii ei väljendaks jne. Kuid siin ongi see tibatillukene aga...mina EI ole Sina ja mu eesmärk pole ka seda olla ning kui mulle tullakse isalikul moel seletama, et nii- või naamoodi pole sobilik, siis see pole mitte mingisugunegi motivaator mulle väljendamaks end teisiti, sest mind väga ei koti, milline peaksin mina teie ideaalses maailmas olema ja millisena sinna mahtuma. Kuidagi inimesed eeldavad, et kui saad nii vanaks ja esindad mingis valdkonnas miskit, siis pead end mingitesse lollakatesse käitumismudeli raamidesse suruma ja suht talitsema ja taltsutama oma isiksust. Paljud püüavad olla need, kes nad tegelikult ei ole ja see on kurb. Mina ei püüa, ma ei näe sellel mõtet. Loomulikult ma ei arva, et peaks kõike välja ütlema, mida sülg suhu toob ja tegema kõike,  mis parasjagu pähe kargab. Noo näiteks, kui mul peaks tekkima soov sõbra vesivoodile vardad sisse lüüa, et näha, kui kiiresti vesivoodi tühjaks jookseb või näha sõbra reaktsiooni, siis paraku jääb see vist nägemata, sest
- mitte ühelgi mu sõbral pole vesivoodit...seda esiteks
- ja teiseks ma annan endale aru, et see poleks mõistlik...kuigi maru naljakas.
Samamoodi ka suuvärgiga, et mingis seltskonnas saavad inimesed aru, mis on lubatud ja mis mitte- selle asja nimi on intuitsioon. Kuid blogi on iga inimese enda asi, kus tal on kirjutamis- ja väljendamisvabadus ning kes tahab see loeb ja kes ei taha...no siis nägemist! ;)
Oluline on minu arvates ikkagi see, et inimene tunneks elust rõõmu ja ei otsiks igast sõnast või teost mingisugust sobimatut kildu, mille kallal nokkima hakata. Ehh, mida ma ka ise just praegu tegin, aga vähemalt ma ütlen selle otse ja avalikult välja, mitte ei lajata nurga tagant kaikaga lagipähe...nii teevad ainult arad inimesed ja anonüümsed kommentaatorid, kes on ka inimesed :D

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Just, ma olen ise ka tegelikult mõelnud sellest kirjutada. Pidevalt ohitakse ka minu blogi kallal, et "Linda sellisest asjast ei ole sobilik kirjutada", "Liiga palju negatiivseid postitusi", "Linda, Sa kasutad liiga palju ebakorrektseid sõnu" jne... Mina arvan samamoodi, et isiklik blogi on koht, kuhu võib kirjutada kõike millest mõtled, ei pea jälgima mingeid kindlaid ühiskonna raame, kust ühe varbagagi ei tohi välja astuda.
    Minu soovitus blogi lugejatele on alati olnud: "Keegi ei ole kohustatud mu blogi lugema..Seega kui ma olen niivõrd halb, siis jumala eest, head aega!"

    VastaKustuta
  2. Exacly! :)
    Ja, kui on tõesti miskit öelda, siis julgegu oma arvamus otse postituse alla jätta, kus võib-olla saab vajadusel teistele oma mõtteid selgitada, sest inimestel on väga palju erinevaid seisukohti ja eks vastukaaluks kuluks ka mõni positiivne tagasiside ka ära ning siis on motivatsiooni ikka samas vaimus jätkata, kui on näha, et positiivset tuleb rohkem tagasi :)

    VastaKustuta
  3. Kai, Sa oled väga tubli, et sedasi kirjutad. Ja sellele ei tasu tähelepanu pöörata, mida teised ütlevad ja aravad. Alati on inimesi, kes nurisevad ja leiavad alati millegi kallal norida. Kui ma 3 aastat tagasi alustasin haiguse teemas blogimisi, siis peeti mind veidrikuks, et milleks peaks millestki sellisest kirjutama. Nüüd on kokku 3 blogi ja eks ikka ja jälle keegi leiab, et yks või teine asi ei sobi või on valesti või äkki nii ei peaks. See on paratamatus, millele ei tasu tähelepanu pöörata. Samas on ka oluline, kellele on suunatud need kirjutised. Tänapäeval on tegelikult kohutavalt palju blogisid ja osad on väga sisutühjad ja raskesti loetavad. Kai, sina jätka samas vaimus, väga huvitav on lugeda ja müts maha selle julguse eest. Nii on tõesti nägijatel parem mõista seda pimedusega maailma.

    VastaKustuta
  4. Aitäh, Ly! :)
    Mina kirjutan kõigile, kellele pakub huvi ühe naisterahva, kes kaotas nägemise noores eas ehk minust ja minu mõtetest, tegemistest ja hakkama saamistest ning seda läbi pisukese sarkasmi- ja huumoriprisma. Sai nüüd veits segane lause, aga usun, et said aru :D
    Kindlasti tahan ära märkida, et ma pole pimedate eeskõneleja ja nii palju, kui on nägemispuudega inimesi on ka mõtteid, seisukohti jmt. Mina jutustan lihtsalt oma lugu. Eks mõned reeglid ja mõtted on tõesti need, mida enamik pimedaid pooldavad,aga mulle vist pannakse ülimat positiivsust pahaks ja et võtan elu lihtsamini, kuigi see pole vist seda...vähemalt nii mulle püüdakse seda selgitada. Ma muidugi ei väidagi, et see, mis on minu jaoks lihtne, peaks automaatselt teiste jaoks ka lihtne olema...siit tulevadkiinimeste erinevused vja ellu suhtumised välja. Nonii, jäin laterdama :D
    Aga andke ikka märku, kui ma ikka päris segi lähen ja hullu hakkan panema :D

    VastaKustuta

Back
to top