Mulle meeldivad viisakad inimesed

Ma püüan ise alati viisakaks jääda, kuigi esineb ka hetki, kus see võib teisele poolele küsitava väärtusega näida, kuna mul on äärmiselt keeruline oma sarkasmi ja musta huumorit vaka all hoida. Kusjuures ma ei tee seda sugugi halva pärast, vaid selline on minu iseloom. Loomulikult on kohti ja olukordi, kus ma üldse ei tee nalja ja kus mul pole ka end keeruline tagasi hoida (näiteks matustel ma ei hakka ju surnu või leinajate üle musta huumorit viskama või kui inimesel on elusündmus ehk pulmad, diplomitöö kaitsmine vms). 
Põhjus miks ma üldse sellest viisakusest kirjutan, on sellepärast, et täna oli mul au istuda bussis väga sümpaatse ja viisaka vanahärra kõrval. Härra tuli bussi ja uuris minu käest, et kas tohib minu kõrvale istuda. Kuna mul polnud mitte ühtegi mõjuvat põhjust keeldumiseks, siis sättis härra end minu kõrvale, lõi ajalehe lahti, lülitas bussi tule enda pea kohal põlema ja hakkas lehte lugema. Kuid äkitselt, mõne hetke möödudes, pöördus vanahärra minu poole ja küsis: "Ega tuli Teid ei häiri?"
Noh, igati viisakas küsimus ja tähelepanek kaasreisija suhtes, eksole, aga mulle tuli see küsimus niivõrd ootamatult, et ma ei osanud kohe ei ööd ega mütsi vastata. Pärast aga mõtlesin, et oleksin võinud naljaga öelda, et häirib küll, sest ma ei näe seda tuld ja seetõttu tuletab see mulle konstantselt meelde, et ma olen pime :D
Aga õnneks olin ma nii ootamatult tabatud, et seega jäi mu väike nali tegemata (ega see poleks minust vist kõige viisakam ka olnud), kuna olen üpris kindel, et härra ei saanud arugi, et pime olen ja et tema jalge kõrval lamab rakmetes juhtkoer.

CONVERSATION

2 kommentaari:

Back
to top