Mul on pimedana veel arenguruumi vol. 1

Kui päris aus olla, siis ma ei viitsi mitte kui midagi kirjutada, sest ma tunnen aina enam ja enam kohutavat rammestumist. Viimaste nädalate sündmused on mu energiast tühjaks imenud ja vaimselt ära kurnanud ning seega kuna ma pole hetkel just kõige teravam pliiats, siis on happeningid minuga juhtuma imelihtsad.
See nädal käisin Tartus ja suisa veetsin seal kaks "imetoredat" päeva. Esimesel päeval käisin Džännuga Eesti Maaülikooli Väikelooma Kliinikus, kus ma sinna minnes ja tulles natuke jälle ära eksisin...või noh, ma valetan...tegelikult eksisin ikka päris korralikult ära...ikka kogu täie eest sain seiklust...natuke heinamaad ja kraave jmt. Ja tegelikult, kui päris aus olla, siis ma terve esimese päeva, alates sellest hetkest, mil ma oma jalakesed Tartu pinnale asetasin, algaski üks suur ära eksimiste jada (I tell you- Tartu hates me).
Kõigepealt pidin jõudma Pauluse peatusest Näituse tänavale ja ütleme, et tartlastele on see teekond imelihtne ja mulle ka, kuna just seal kandis ma Tartus elasingi. Tuled bussist maha, ületad Riia tänava ja jalutad rõõmsalt koguaeg otse-otse-otse-otse...kuni jõuad Näituse tänavale, aga vot selle lihtsa tee peale jääb ka kolm ristuvat tänavat ja vot just nende ristuvate tänavatega on meil alates sellest hetkest probleem majas, kui Džännu sai aru, et kõrval tänavas asub park ja mina, lolli ja heatahtliku koeraomanikuna, tahtsin ikka aegajalt lasta oma popsikul seal pargis ringi traavida, aga seda nende hetkedeni, mil tema võttis olukorra üle ja hakkas ise otsustama, et millal me sinna jalutama ja jooksma lähme (loe: iga Jumala kord, kui sealt möödume) ja siis lõpetasin selle pulli ära, vähemalt üritasin. See nädal siis sama jant...mul polnud lootustki, et Džännu oleks võinud selle paari kuuga unustada pargi olemasolu. Tuli siis see sama teerist, kust saab pargi poole pöörata, aga mina lükkasin juba vaistlikult Janetit teise suunda ja olin rõõmus, kui jõudsime kenasti üle probleemsest kohast ja saime jätkata mööda Kastani tänavat. Saabus siis viimane ristmik enne Näituse tänavat, kus Džännu oleks pidanud sebrale keerama, aga mida ei leidnud oli sebra. Muudkui kõndisin edasi ja tagasi ja kamandasin, et otsigu sebra ja üritasin ise aru saada, et kas äkki on sebra juures asfald kuidagi madalam vms, aga mitte jessugi aru ei saanud. Džännu vaatas koguaeg vasakule, sest ma käskisin vasakult sebra otsida, aga no üldse polnud sellist nägugi, et seal sebra oleks. Peale 10 minutilist edasi-tagasi tammumist otsustasin natuke maad tagasi liikuda ja võtsin appi nutifoni ja äpi nimega BlindSquar, mis peaks ütlema, kus ma asun. Nojah, asusin ma jee Kastani tänaval...ikka asusin Tiigi tänaval, aga mitte pargi poolses, vaid Vaksali tänava poolses osas, kuna ma pushisin Džännut nii palju ja nii tugevasti vist, et läks siis juba igaksjuhuks diagonaalis teisele poole teed ära ja jätkas valet tänavatpidi liikumist. No õnneks lahendasin olukorra ja jõudsin bussipeatusesse ja sealt edasi kliinikusse, aga mismoodi seal jätkus minu ära eksimiste jant, sellest kirjutan juba järgnevatel päevadel.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top