Telefoniterroristid

Ma ei tea, kas teid on ka õnnistatud selliste sõprade ja tuttavatega nagu mind. Mulle helistavad tavaliselt kolme tüüpi inimesed ja kolmest tüübist kahte võin ma vabalt paigutada telefoniterroristite nimistusse, kelle helistamisstiili tõttu on mul tekkinud paaniline hirm kõnede vastamisele.
Esimene tüüp sõpru on minu lemmikud...nad helistavad alati konkreetse põhjusega, selleks võib olla kasvõi lihtsalt ajaviiteks lobisemine või mingi kindla infi edastamine. Räägime oma jutud ära ja voilaa- kõne lõppeb (isegi poole lause pealt võin öelda, et ou kuule, pean lõpetama ja juba kostub tuuttuuttuut...ma räägin , sellised on arusaajad inimesed). Isegi, kui ma ei vasta kõnele, või ei saa / ei taha sel konkreetsel momendil suhelda, siis ei hakka mulle tonnide viisi saatma SMSe, ei hakka mind feissi kaudu taga ajama ega lakkamatult helistama.
Teine tüüp sõpru on sellised, kes helistavad ja kellega suhelda on maru tore ja lõbus ja teemad ei kordu, aga kõne lõppu ei paista mitte kuskilt otsast tulevat...isegi siis mitte, kui ma juba olen korduvalt ja korduvalt vihjanud, et võiiks-kõnee-äraa-lõpetada või suisa otse ja konkreetselt öelnud, et ma pean nüüd lõpetama, aga mkm ja kuna ma olen veel viisakas ka, siis minus pole piisavalt seda südikust, südant ja ükskõiksust, et öelda lihtsalt pakaa ja kõne tuimalt kinni vajutada.  Selliseid tüüphelistajaid on Linda ja eriti nõme on see sellepärast, et Linduška teab väga hästi, et ma ei suuda kõnet ilma korraliku tsau-tsau värgita lõpetada ja siis veel erilise mõnuga kiusab mind sellega ja konkreetselt naerab mulle näkku.
Kolmas tüüp inimesi on kõige hullemad. Need on pigem tuttavad, kelle unelmsooviks oleks see, et ma oleksin nende seltsikoer, kes kuulaks ja kuulaks ja kuulaks nende kõiksugu jutte. Neile piisab täiesti sellest, kui ma annan neile vahepeal endast lihtsalt elumärku, vastates nende lakkamatule jutuvadale "mhmh". Ma võiksin vabalt panna nad, koos telefoniga, pooleks tunniks riiulisse, ilma, et nad märkaksid, et teisel pool pole enam kuulajat.  nad on niivõrd oma jutu kütkeis, et neil ei tule isegi pähe uurida või jälgida, et kas ma ikka kuulan silmad punnis ja kõrvad kikkis nende juttu, mida nad tegelikuses räägivad mulle juba seitsmendat korda. Üks kõne kesta vähemalt tunni ja selle aja jooksul räägitakse mulle põhimõtteliselt ühte ja sama teemat, aga kolme erineva nurga pealt ja lõpuks ma ei saa enam isegi aru, kust mu kõrv lõppeb ja kust algab telefon, sest see sulab mu näo külge kinni.
Ükskord oli olukord, kus ma olin just oma imemaitsva supi valmis saanud, serveerinud ja olin lusikat suhu tõstmas, kui telefon helises. Kui kuulsin telefoni tolle tuttava nime ütlemas, käis minus võbin üle kere, aga kuna mitmed sõbrad ja tuttavad levitavadki juba minu kohta kuuldusi, et no Kai ei võta peaaegu üldse telefoni vastu, siis otsustasin, et fine, ega mul otseselt kiire pole ja ma saan ju inimesele mainida, et hakkasin just sööma. Võtsin kõne vastu ja minu rõõmuks uuris tuttav ka viisakalt, et ega ta ei sega. Vastasin, et just olin suppi suhu tõstmas, mille peale lubas, et ei hoia mind kaua kinni, et üks kiire jutt. Yeah right! Või, et kiire jutt?! Kui kõnest oli 20 minutit möödas, siis ütles tuttav paljulubava lause: "Aga olgu, ma lasen Su sööma ära, muidu jahtub Su supp täitsa ära..." (väike vahemärkus...mu supp oli juba jahtunud....see oli nii jahtunud, et pingviinid uisutasid seal peal juba ringi) ja kõne kestis peale seda lauset 24 minutit veel edasi.
Vot sellepärast ma ei tahagi teiega telefoni teel suhelda, armsad sõbrad ja tuttavad, sest te kurat ei oska kõnet ära lõpetada ega saa aru, kui teisel pool toru oleval inimesel oleks ehk oluliseimaid asju teha, kui kuulata heietusi selle kohta, et miks Su vanaema raadiot ei soovi sünnipäevaks, sest too kardab, et kui hakkab FM sagedusi otsima, siis lõhub raadio ära. Pealegi kolmanda tüüp helistajate tõttu kannatavad väga tugevasti ka minu esimest ja teist tüüpi helistajad, sest kui mul peaks olema paari päeva jooksul kasvõi üks kõne telefoniterroristiga, siis ma ei jaksa rohkem suhelda, isegi lühikesi kõnesid ei taha. Ühesõnaga ärge tehke end ise ebameeldivaks ja arvestage natuke ka teise inimese aja ja tegemistega.

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Ma võin vabalt 3 tundi ka telefoniga rääkida iga päev, aga õnneks mul on samasugused sõbrad ka :D

    VastaKustuta
  2. Kolmas ofcourse :D
    Ei, tegelikult Sina oled täiega esimene tüüp ;)

    VastaKustuta
  3. Mina helistasin Sulle täna ja mu viimane kõne Sulle oli ikka mitu kuud tagasi, seega ma ei ole mingi telefoniterrorist, kuid vastu Sa ikka ei võtnud. Polnud plaanis pikalt heietada ka, tahtsin vaid homsest rääkida. Kuid nagu aastatepikkused kogemused tõestavad, siis enamasti Sa tõesti kõnedele ei vasta ja haruharva helistad ise tagasi. :)

    VastaKustuta
  4. Su kommentaar kõlas praegu täpselt nii nagu ma oleksin isiklikult Sulle öelnud, et oled telefoniterrorist ja heietad kõne ajal, kuigi Sind ma pean samuti esimese tüübi helistajaks (aga ju Sa siis mingil omal põhjusel tundsid end puudutatuna).

    Aitäh, et oma kommentaariga mulle meelde tuletasid, et peale koosolekut oleks mõistlik telefon hääle peale tagasi lülitada :D

    VastaKustuta

Back
to top