Möödunud nädalal, kui Joosep käis Pärnu Kaubamajaka apteegis mulle retseptiravimit tellimas, siis juba järgmisel päeval ehk laupäeval võisime sellele rõõmsalt järgi kalpsata. Ma otsustasin ka siis koduseinte vahelt välja tulla, et end veidi tuulutada ja tolm maha raputada. Nii me siis rõõmsalt käsikäes, Janet minu vasaku käe otsas, sisenesime Kaubamajaka Benu apteeki. Me polnud päris kassani veel jõudnudki, kui proviisor tervitas meid rõõmsalt ja küsis sedasi pool kinnitades, et meil oli retseptiravim tellitud jah?! Mina olin veits hämmingus, sest ma ei suuda siiani loogilist seletust sellele leida, et kust teadis, et meil oli tellitud ravim... Või no ühe seletuse ma suutsin suht momentaalselt leida, ma olin ja olen peaaegu sada prossa kindel, et tegu oli või on mu blogilugejaga, muig. Nagu päriselt ka, sest kui Joosep käis ravimit tellimas, siis mind ei olnud kaasas ja teiseks oli tol päeval üldse teine vahetus tööl. Seega ainuke ja loogiline seletus, kuidas minu nimi ja nägu ja juhtkoer ja blogis ilmunud väike vihje, et milline väikene intsident oli Joosepil ühe teise kliendiga apteegis olnud, siis kõik justkui viitab just sellele. Ja kuigi Joosepil on nägude peale hüüber saast mälu, siis selles olime täiesti veendunud, et tegu ei olnud selle sama apteekriga. Nimelt, kuna Joosepile meeldib mind norida ja tögada minu armukadeduse pärast, siis sel päeval, kui oli käinud linnas ja tellinud mulle toda ravimit, siis koju jõudes kirjeldas mulle väga elavaloomuliselt, mismoodi ta valis just selle kassa, kus oli kõige ilusam apteeker (ise samal ajal kusjuures pinksalt jälgis minu näoilmet). Loomulikult, kui me ravimile järgi läksime, siis ma kohe uurisin, et noh, et kumb silmarõõm see siis oli ja siis selguski tõsiasi, et tööl on teine vahetus. Niuniu.
Aga jaah, see apteeker, kes sel päeval tööl oli, kui ravimil järgi käisime, oli mega sõbralik ja tore. Küsis veel, et täna sõbrake ka kaasas (vihjas siis minu poobikule) ja kui saime oma nodi kätte, siis tuli veel kassa tagant välja ja uuris, kas Janetile tohib pai teha. No mis mul selle vastu olla saab, eriti kui inimene on nii sõbralik ja soe.
Ega see polegi nüüd mingisugune awesome story, aga omamoodi elevust pakkus küll ja pani mind taaskord mõtlema, et tegelikult olen mina koos oma juhtkoeraga kohe eriti silmatorkav. Kui ma oleksin lihtsalt suvaline blogija, siis vaevalt keegi mind ära tunneks, kui seisaksin halli näolapi, sorgus juuste ja väljavenind dressides järjekordse piimariiuli ees. Muidu ma sellistele asjadele ei mõtle ega pööra tähelepanu, et appike, kes ja kui paljud mind ära tunnevad, sest ma lihtsalt kulgen omas mullis. Ja kuna ma ei näe inimeste piidlevaid nägusid ka, siis pole nagu miskit, mis seda meelde ka tuletaks (v.a. just sellised olukorrad nagu apteegis oli).
Oli ikkagi sama müüa, kes eelminegi päev. Huumori ja muu jutu jäi lõppseis nii, et Sinu teada oli ta teine inimene, kes Sinuga siiski väga soojalt suhtles.
VastaKustutaAh, mine Sa ka....!
VastaKustutaSina ja Sinu huumor- ma ei usu enam mitte ühtegi asja, mida mulle räägid! Ma olen väääääga kuri!