Väike mölapostitus

Mul on tohutult palju armsaid ja toredaid lugejaid, kes mulle vahetevahel ikka kirjutavad. Küll nad kirjutavad niisama, et mind kiita, positiivse sõnaga kostitada, toetust avaldada, pimeduse kohta miskit uurida või siis teevad ka niisama erinevaid ettepanekuid, et millest võiksin kirjutada või arvamust avaldada. Just täna sain ma väikese push up notificationi, kus seisis, et kui ma mahti saan, et siis võiksin midagi positiivset kirjutada ;)
Esimese mõttena kargas mulle pähe küsimus, et huvitav, kas ma polegi siis viimasel ajal mitte kui midagi positiivset kirjutanud või on see dendents liiga madal? Ma nagu omast arust väga negatiivseid teemasid ei propageeri ega kirjuta vinguvaid postitusi. Pigem on mul päevakorras kõiksugu igapäevased tegemised ja juhtumised, küsimusi ja vaidlusi tekitavad teemad, millele ma loodan läbi blogipostituste vastuseid saada või argumenteeritud diskussiooni tekitada. Jah, vahepeal satuvad blogisse ka sellise tundlikuma nivooga teemad ja "what the hekk" postitused, üldse ei eitagi. Lihtsalt vahest jääb silma midagi niivõrd absurdset, et kohe üldse ei saa vakka olla. Ja kindlasti ma ei kirjuta taolisi tundlike teemadega postitusi mingisuguses psühhoosiseisundis, kus mul kirjutamise ajal on julgustuseks ka väike kirveke käe ulatuses, just in case. No ja kindlasti ei puudu minu blogist lugusid minu pimedusega seotud feilidest ja äpardustest, nagu see täna hommikune kohvi tegemise lugu, mis lõppes villidega. Minu meelest tegelikult igati positiivse lõpuga lugu ju, sest ma võin olla rõõmus, et mulle ei jää sellest püsivaid arme. Vähemalt ma arvan, et ei jää. No ja siis ma hakkasin sealt veel edasi mõtlema, et no mida positiivset on mul siia kirjutada: ma olen pime, mul on neerupuudulikus, diabeet, mu vanemad on lahutatud, mul on kõhupekk, mul on poolik haridustee jne. Mille üle ma siin nii väga rõõmustama peaksin, ah?!
Hahaa, võtsin teid praegu vahele, jah?! Tegin naljaa! No mitte selle loeteluga, mis mul viga on ja mis on minu puudused, sest need on mul ausalt ka kõik olemas, aga sellega, et kogu selle loetelu keskel võib-olla mõni inimene tõesti ei oskaks rõõmustada ja elust rõõmu tunda, aga mina oskan. Ma olen õnnelik, et mul on käed-jalad küljes ja et need, erinevalt silmadest, täitsa nagu funktsioneerivad ka. Mul on ülimega ja supertark labraator, kes on minu silmadeks ja teejuhiks. Mul on mees, kes on paras tuslapusla, aga ikkagist oma krutskitest hoolimata tohutult armas. Meil on päris oma kodu (okei, osaliselt veel panga oma, kuna meil on veel umbes viis aastat pangalaenu maksta). Mul on supertoredad õelapsed, kes mind fännavad ja mina fännan neid sajaga vastu. No ja õest endast ma ei hakka üldse rääkimagi, sest no selline õde, kes viitsib ja jaksab oma viie lapse, kodu, mehe ja ettevõtte kõrvalt veel oma pimeda õe garderoobi eest hoolitseda, tuleb maailmas tikutulega taga otsida. Mul on ülihoolitsev ema ja kuigi ta aeg ajalt lämmatab mind oma hoolitsuse ja armastusega, siis tegelikult on ju vahva ja armas, kui Sul on keegi, kes Sind nii väga hoiab ja armastab ja kuna aeg on selline rariteetne asi, mis kipub kiirelt käest kaduma, siis tuleb hoida seda, mis meil on ja talletada palju häid mälestusi endasse. Mul on minu blogi ja mul on minu imearmsad lugejad, kes imekombel on mul ikka veel alles, kuigi ma olen siin blogiveergudel turtsunud ja purtsunud, kiitnud ja laitnud, kildu rebinud ja ebaõnnestunult feilinud (huvitav, milline see õnnestunud feil veel on?). Ja olgugi, et ma aeg ajalt mõtlen, et peeti küll, paneks õige blogi kinni, sest no mul ei õnnestu kunagi nii palju ja häid fotosid oma blogis jagada, nagu seda teevad nägijad. Ma ei saa lähitulevikus ise vloge filmida ja kokku monteerida, ma ei saa iseseisvalt sobivat ja asjakohast gifi või pildikest postituse juurde otsida. Ma ei saa ise blogikujundusega tegeleda. Ma ei saa isegi osadele kommentaaridele, ilma et sellega mingisugune kammajaa ei kaasneks, vastata jne. Aga näed, siis tuleb kasvõi üks lugeja, kes taaskord ütleb miskit positiivset ja ma saan täieliku motivatsiooniboosti ja käin taas suu kõrvuni ringi.Ma isegi ei tea, kuhu ma selle postitusega jõudma pidin. Ma vist pidin positiivsetest asjadest kirjutama, aga ma pole nüüd sugugi kindel, kas see oli positiivne? :D
Ahjaa, ja kuulge, mul sai täna ju blogilehel 300 000 vaatamist täis. Mõne saurusblogija või veel kuulsama blogija (kas minust on üldse veel kuulsamat :D) jaoks pole see ehk mingi näitaja, aga ma olen aktiivsemalt blogimisega tegelenud umbes kaks ja pool aastat ja minu meelest on see selle aja kohta superäge saavutus. Facebooki lehel on mul hetkeseisuga 545 jälgijat, kuigi eile sain kohe kaks disliket, kui avaldasin lehmade seemendamise postituse. Ju ma riivasin siis kellegi tundeid ja maailmavaadet, kuigi see polnud ju minu eesmärk, vaid mul oli soov saada vastuseid. Me kõik ju õpime kogu elu ja ainult küsides ja arvamust avaldades saame laiendada oma silmaringi, sest me anname võimaluse diskussiooniks. Kui me igaüks nokitseksime oma nurgas ja ei jagaks mõtteid ja seisukohti, siis ei leviks kõiksugu erinevad maailmavaated, liikumised jmt. Alles surivoodil saame me öelda oma lõpliku seisukoha ja isegi siis ei pruugi see olla kellegi kolmanda jaoks ainuõige tõde. Muig, ma pidin positiivsetest asjadest kirjutama, aga nüüd juba jõudsin otsapidi oma surivoodile :D
Ühesõnaga see, mida ma öelda tahan on see, et ma olen hoolimata kõigest õnnelik inimene. Isegi siis, kui mõnel päeval varjutab päikest tume äikesepilv, siis see on mööduv ja ega see ei tähenda, et päike oleks kuskile jäädavalt kadunud- seda lihtsalt sellel konkreetsel momendil ei paista, aga see on olemas! :)

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Kai, sa oled vinge! :) Millal muidu see blogijatest vol 3 postitus tuleb, kus sa neid niimoodi kirjeldad, nagu sina neid oma peas näed? Nii tahaks lugeda :)

    VastaKustuta
  2. Jeeesh, see on valmimisel, aga millal täpselt ilmub, ei oska hetkel lubada ;)
    Ses suhtes, et mul on see mustandites olemas ja siis mul tuleb vahepeal mingisugune tuhin peale ja siis ma taas jätkan täiendamist.
    Kuule, ma tahtsin nagunii Sulle privas kirjutada, aga no pmt võin seda siin ka teha... Ühesõnaga mõtlesin järgmised blogijate kirjeldused teha koos piltidega, et siis lugejatel oleks kohe võrdlusmoment olemas ja siit minu palve Sulle, et äkki oled nii armas ja saadad mulle omal vabal valikul endast ühe pildi? :)

    PS. No ja kui juhtumisi peaks seda kommentaari lugema ka Manjana, Eveliis, Triinu ja teised, et siis võiksite ka mulle Facebookis oma pildi saata... Kui ei saada, siis pole ka hullu, sest siis ma tulen teid privas pommima :D

    VastaKustuta
  3. Pilt saadetud :)

    VastaKustuta
  4. Jutt jummala õige! Kui elu olekski vaid üks suur roosamanna ja positiivsust pungil, siis me ei hindaks seda nii kõrgelt. Ehk siis (laias laastus) selleks, et saada tundma suurt rõõmu, peab olema tunda saanud ka kurbust...

    VastaKustuta

Back
to top