Öö trepikojas

Tänane hommik algas meil tasase koputusega välisuksel, mille peale Python koheselt reageeris ja moka otsast möhatuse välja lasi. Enne seda ma magasin õndsat und hambad laiali ja nägin just sel samal momendil mingisugust ilusat unenägu ja nagu Murphyle kohane, siis koputus tuli just kõige valemal hetkel üldse. Avasin unesegaselt silmad, kuulatasin ja pärisin Joosepilt aru, et kas see oli tõesti koputus, mida ma kuulsin. Joosep kinnitas, et jep, see oli täitsa päris ja et ma ei näe praegu und.
Selle asemel, et minna ja vaadata nagu normaalsed inimesed muiste, et kes see seal "varajastel" hommikutundidel ukse taga koputab, meie lihtsalt pikutasime liikumatult voodis edasi. Ju meist keegi ikka oleks ust avama läinud, kui see oleks olnud paaniline koputus, mille järgi võiks koheselt oletada, et kuskil on tuli lahti või kuskilt kellegi keldrist on laip leitud, kuid see oli selline vaikne ja rahulik koputus, mis ei motiveerinud meid kummatki riideid selga ajama ja ukseni loivama.

Peale paari koputust ja ootamist, saabus vaikus ja oli kuulda, et keegi lahkus trepikojast. Kuna ukse taga käimisega oli Joosepi uni nagu peoga pühitud, siis haaras öökapilt oma tahvli ja hakkas hommikusi uudiseid läbi sirvima, kui äkki küsib minult: "Kas Sa kuuled koera niuksumist?"
Ma kergitasin selle küsimuse peale väheke oma pead padjalt üles ja jäin kuulatama ning  ütlesin, et mina ei kuule midagi. Joosep ikka, et kuidas ma ei kuule?! No ma siis kikitasin uuesti kõrvu, kuid samal ajal tõusis Joosep juba voodist püsti ja liikus esiku suunas. Ma ütlesin siis uuesti, et minu meelest on see lapsenutt, sest see kostus ju väljaspoolt meie korterit.
Ma pikutasin voodis edasi, kui äkitselt kuulsin, et Joosep avas meie korteri välisukse ja esiti ma mõtlesin, et kontrollis minu väidet, et kas tõesti naabrilastest keegi nutab, kuid pani ukse uuesti kinni, kuna trepikojas valitses haudvaikus.

Joosep tuli magamistuppa ja ütles: "Näe, oligi ju Sinu koer, kes nuttis..."
"Ei olnud ju! See nutt tuli korterist väljaspoolt" raiusin ma põikpäiselt vastu, mille peale Joosep ütles: "Janet oligi trepikojas!"
"Misasja?! Satahad mulle praegu öelda, et Janet just praegu tuligi trepikojast korterisse või?" küsisin ma täiesti segaduses olles.
"Jah!" vastas Joosep. "Sa tahad öelda mulle, et ta oli terve öö seal või?"
"Ma arvan, et me lihtsalt esimest koputust ei kuulnud..." mõtiskles Joosep valjult.
"Et naabrilastest keegi tuli, koputas, me ei reageerinud ja siis tuli ise korterisse ja võttis Janeti? See ei kõla ju üldse loogiliselt, sest siis oleksid koerad lärmi teinud, kui keegi oleks korteriukse avanud ja pealegi vaata Janetit, tal pole kaelarihma ja naabrilapsed ei võta Janetit kunagi ilma rihmata..." seletasin ma. Peale seda jäime mõlemad nõutult voodi servale istuma ja vaatasime üksteisele ja Janetile kordamööda nõutu näoga otsa. Janet säras suurest rõõmust nagu juudipuu, ähkis ja keerutas, pistis oma koonu mulle pihku ja lunis paisid ja siis läks Joosepi juurde ja lõpuks hüppas voodisse ja viskas end täpselt keset voodit külili.

Kogu see lugu on nii imelik ja täielik müstika, sest kui Joosep koertele öösel viimase pissiringi ära tegi ja me veidi hiljem magama läksime, siis ma kuulsin, mismoodi Python oma pessa magama puges ja ma veel imestasin, et Janet polnud tema kohta ära hõivanud.Samal ajal mõtlesin isegi veel, et huvitav, kus siis Janet on, sest tema tavaliselt hõivabki nahaalselt Pythoni pesa või siis poeb voodi alla magama, aga ma ei tundnud voodisse pugedes varvastega Janeti karvast tagumikku, mis tavaliselt minu voodi poole alt välja ulatub. Mul oli hinges see küsimus ja natuke nagu painas, et kus on Janet, aga no ma rahustasin end maha, et ju ta siis magab köögis laua all või elutoas või no kus iganes, kuid mitte trepikojas, nagu vaene väike vanemateta laps.

Imelik on ka see, et Janet tavaliselt annab vägagi häälekalt märku, kui on kuskile üksi või maha jäetud, kuid öösel ei teinud trepikojas piuksugi. Alles siis, kui kuulis Pythoni möhatust ja aimas vist, et äkki me oleme nüüd ärkvel, hakkas endast vaiksete ja tagasihoidlike niuksatustega märku andma. Ja mina, hea armastav ja hooliv koeraomanik (lubage mul siinkohal köhatada), kes on kordumatu kord kuulnud Janeti mõminat, näutsumist, niuksumist, kiunumist, hädakisa, ei tundnud oma pisikese popsiku vaikset kutset ära, vaid Joosep oli see, kes juhtis mu tähelepanu sellele, sest ma ise oleksin täielikus südamerahus edasi hambad laiali maganud, sest no mina ausõna ei kuulnud. Öelge veel, et pimedal on hea kõrvakuulmine, muig :D

Janet igatahes pole täna minust sammugi maha jäänud. Isegi vetsu minnes, oli ta juba enne sees, kui mina jõudsin üldse oma varvastki üle lävepaku tõsta. Istus entusiastliku ilme ja olekuga nurgas ja liputas mulle rõõmsalt sabaotsa ja nii ma siis pidingi hommikuse pissil käimise koos karvase kaaslasega ära toimetama. Mul lihtsalt polnud südant teda välja ajada. Vaene hing, keegi võiks mulle nüüd loomakaitse kutsuda.
Keda teie olete maha või ära unustanud?
Pildil siis Janet peale, loodetavasti mitte väga ränka, ööd trepikojas. Leidis endale kohe väheke parema küljealuse:

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top