Isiksuse lõhestumine või lihtsalt emotsionaalne inimene

Kes ehk mind tiba rohkem teavad ja tunnevad ning on pikema ajalisemad lugejad, siis on vist tähele pannud, et mingisugusel kummalisel moel on minus esindatud nii flegmaatik, pohhuist ja füürermutt. Kuid loomulikult ei pendelda minu emotsioonid ainult nende kolme emotsiooni vahel, nagu mingisugusel poolearulisel, vaid tegelikult olen ma täiesti tavalisel hetkel rahulik, malbe, rõõmsameelne ja siin ühe mehe sõnul ka kirglik. Kuid see kõik võib muutuda sekunditega, olenevalt siis asjaoludest.

Näiteks mul ei saaks rohkem pohhui olla mingisugustest suvalistest külaklatšidest, et kes pettis keda, kellega ja miks. Või kui palju keegi teenib ja mida oma teenitud või võidetud papi eest endale soetab. Nägija ajal lugesin ikka Kroonikat ja sirvisin keskendunult pea kõik kollased uudisnupukesed läbi. Aga nüüd pimedana pole mul mõtet poest kassa kõrvalt Kroonikat, nii möödaminnes endaga kaasa haarata ja selleks, et kuskilt Elu24 lehelt kuulsate ja tuntud inimeste eludel silma peal hoida, no selleks olen ma liiga laisk. Mul parematki oma ajaga teha, kui siin Stalkerit netis mängida. Mis muidugi ei tähenda seda, et kui mul juhuslikult satub uudisnivoo peale mõni kirgi- ja meeliköitev klatšihõnguline pealkiri, et ma seda lahti ei klikkaks. Ikka klikkan ja mitte ainult ei klikka, vaid loen läbi ka ning mõistan taaskord, et no mitte ühtegi emotsiooni või elamust ei andnud mulle selle kõlaka lugemine . Kuid miskipärast ma ikka ja jälle klikkan neid newsfeedile sattuvaid uudislinke, nagu mingisugune sõltlane. Põhimõtteliselt on vist nii, et ma saan mingisuguse infokillu kellegi elust, mis jätab mind täiesti ükskõikseks, kuid talletan selle siiski kuskile mälusügavustesse ja kui peaks kunagi mingisugune eluline olukord tekkima, siis on naljakas mõnda neist infokildudest antud situatsioonis ära kasutada.

Samuti mind absoluutselt ei huvita, kui keegi räägib mulle, et tema lellelehmapoja kaudu olev väike sugulane läheb nüüd see aasta 1. klassi.Mille pärast peaks mind selline asi huvitama? Või veel olulisem küsimus, miks üldse võiks keegi arvata, et see kedagi huvitab? Ma ei tunne seda inimest, pole kunagi näinud, kohanud, suhelnud. Sama hästi võiks inimene mulle öelda, et tead mis, tänavu alustab Hiinas kooliteed enam kui üks väike hiinlane. Ma saan aru, et tolle inimese jaoks on see ehk sündmus, kuna tegu ikkagist sugulasega, aga et sellest näiteks pool tundi pikalt ja laialt leelotada, no ma ei tea. Kui inimene on jõudnud juba sinna kõrgesse ikka, kus enamus oma päevi sisustab sussi sahistamise ja Prillitoosi vaatamisega ning väga ei puutu enam otseselt välisilmaga kokku, et siis soovib oma mälestustest heietada.  Samuti inimestest, keda ma ei tunne ega tea, aga see on kuidagi teistmoodi, kui kasvõi võõras memm või taadu jutustab mulle turu järjekorras seistes õhinal, et tema lapselapselaps alustab tänavu kooliteed. Neid inimesi ma samuti ei tunne, kuid ma mõistan, et vanainimene sai ehk korra nädalas turule ja saab nüüd oma uudiseid kellegagi jagada. Kuid muudel juhtudel ma ei mõista sellist minu jaoks seosetud juttu, kui seal pole just mõnd kasulikku nõuannet, vihjet, õpetussõna vms. Mu näos ei liigu mitte ainuski lihas, Ma võin täiesti surnud kala ilmel talle otsa vaadata ja ma ei vaevu isegi viisakusest naeratama.

Mul ei hüppa kops üle maksa, kui keegi lippab punase tulega üle tee. Mul ei teki sarnastel hetkedel vajadust karjuda või pobiseda vihaselt, näost punasena, silmad punnis ja tatti suust pritsimas, et ta on debiilik. Mul pole tarvidust kellegile selliseid silte külge kleepida, mitte üheski olukorras. Arvan lihtsalt, et kui keegi teeb midagi eriti haiget, siis ilma minu või teiste vaherepliikideta, suudavad teised inimesed ise ka märgata ja hinnanguid anda. Ühesõnaga need on siis need mõned asjad, mis jätavad mind tuimaks ja ei puuduta.

Kuid siis on terve rodu asju, mis tekitavad minus emotsioone: rõõmu, joovastust, ärritust, pahameelt jne.  Üldiselt ei hoia ma oma emotsioone vaka all. Kui mulle miski asi või keegi ikka kohutavalt palju meeldib, siis ma ei sära vaikselt omaette kuskil nurgas, nagu üksik juudipuu, vaid kuulutan seda kõigile. Kui pettun, siis ikka täie raha eest. Loomulikult mitte nii, et kui avastan piimaleti ääres seistes, et minu lemmik maius on otsas, mille järele olen ma nädal aega vesistanud, et siis viskan korvi elupettunult põrandale maha ja kukun jonnima. Kindlasti mitte. Pigem olen natuke õnnetu olemisega ega käi suu kõrvuni, et jess, maius oli otsas. Ma arvan, et mitte ükski inimene ei suuda mitte ainsamagi pettumuse, ärrituseta vms elada. Iseasi lihtsalt, et kui palju me just neid negatiivseid emotsioone teistele välja näitame.

Minus on kübeke seda eestlastlikku jonnakust ja Krimmi tatarlase särtsakust. ja  Keegi tark inimene teadis rääkida, et inimene, kes elab sissepoole ja kogub kõik halva energia endasse, et see põhjustavat sapipõievähki. See on muidugist selline esoteeriline värgindus ja pole minu teada teaduslikult ära tõendatud ja kas alati peakski... Näiteks üleeile suutsin ma Joosepi peale taaskord niivõrd solvuda, kuna mulle tundus, et süüdistab mind ilma põhjuseta ja tõstis minu peale häält. Hiljem muidugi selgus, et meil oli täielik möödarääkimine. Kuid sel konkreetsel hetkel tundsin, et no olgu pealegi, kui me ei saa mõistlikult olukorda lahendada, siis võtsin Janeti, hernekoti ja läksin metsa. Ma olin ikka maru solvunud, et minu peale sedasi häält tõstis ja süüdistas ja otsustasin, et istun metsas pimedani, nosin herneid ja hingan värsket õhku. Las siis saab teada, et teatud tegudel on tagajärjed ja las mõtleb järgmine kord kaks sekundit kauem, enne kui häält minu peale tõstab. Jõudsingi siia meie kodulähedasse männikusse. Sättisin end mõnusasti sambla peale istuma, Janeti lasin jooksma ja ise nosisin värskeid herneid. Väga mõnus ja rahustav oli seal metsas sedasi loodushäälte keskel omi mõtteid mõelda ja enda ja Joosepi käitumist analüüsida. Tunnike läks mööda ja herned olid otsas. Kui kella vaatasin, siis avastasin, et kui ma tahan pimedani männikus kükitada, siis peaksin... No veel üks 7 tundi vastu pidama.
Igatahes, kui olin pea kaks tundi suutnud oma aega mõnusasti sisustada, siis läksin tagasi koju. Koduteel ma muidugi pidasin veel plaani, et ma kohe ei hakka Joosepiga suhtlema, sest mul oli jonn sees ja pidin ju kuidagi oma luhta läinud plaani millegi teisega asendama. Koju jõudes tuli Joosep mulle magamistuppa järgi, et olukord ära klaarida, aga mina üritasin oma nägu tema eest varjata, sest mind ajas nii kohutavalt naerma omaenese jonnakus. Ja ütlesin ka talle, et ma ei saa praegu temaga rääkida ja kui Joosep uuris, et miks mitte, siis purtsatasin laginal naerma ja ütlesin, et ma ei suuda enam tema peale pahane olla ja mu grandioosne plaan pimedani metsas istuda ja herneid terve aja nosida, läks vett vedama. Eks ma sain ise ka aru, et kui totakalt olin reageerinud, aga no need on emotsioonid, minu emotsioonid.

Joosep ütleb ka mulle tavaliselt, et "Kai, ära tee emotsiooni ajal otsuseid", sest siis ma otsustan mida iganes. Küll ma otsustan, et ma enam mitte kunagi ei korista, ei tee süüa, jagame punktuaalselt kõik kommunaalkulud ja pangalaenu pooleks või otsustan kasvõi selle ülalpool toodud näite põhjal, et ma nosin metsas pimeduse saabumiseni herneid jne, kuid pool tundi hiljem on emotsioonid vaibunud ja ole tervitatud kaine ja ratsionaalne mõistusehääl. Ma tahaks loota, et mul on see veel alles, vähemalt mingilgi kujul.
Aga jah, ma ei teagi, mis see on, mis minu emotsioone juhib. Kas see, et pole päris puhast Eesti tõugu, kodune kasvatus, ära hellitatus, iseloom, kirglikus või olen lihtsalt lapsik. Võib-olla natuke kõike. Mina igal juhul küll ei soovi kogu aeg olla mingisuguse kivistunud ilmega ja koguda kõiki negatiivseid tundeid endasse, sest see on parim toiteallikas kibestumisele. Igal inimesel peab olema keegi, kellega saab oma häid ja halbu emotsioone väljendada, rääkida, jagada jne.
Kuidas teil nende emotsioonidega on, kas püüate iga hinna eest negatiivseid emotsioone mitte välja näidata või laote ka kõik letti?

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Laon kõik letti. Üritan tegelikult äkilisi emotsioone (eriti negatiivseid) varjata, aga väga harva kui ma õnnestun teesklema oma pettumust või rõõmu. Psühhiaater nimetas mind mustlaspüssiks. Võta või jäta :D kõik lohutavad, et vanusega muutun rahulikumaks, ma ka ootan seda...

    VastaKustuta
  2. Hah, päris hea ja tabav väljend inimese kohta, kes paugutab oma emotsioonidega. :D

    VastaKustuta
  3. Ma olen suuteline märatsema ja oma emotsioone välja ütlema ka siis kui olen üksi ja midagi juhtub. Näiteks praegu karjusin telefoni peale, sest terve mu pikk kommentaar kadus ära.. Pigem inimesed võiksid julgeda ennast väljendada. Salaja sahtlis märatsemine ei muuda olukorda sageli üldse. Fänn I. On tagasi ☺

    VastaKustuta
  4. Ma nõustun Sinuga 101%, et inimesed võiksid julgeda väljendada oma emotsioone. Ma purtsatasin üle toa sedasi naerma, kui lugesin "praegu karjusin telefoni peale, sest terve mu pikk kommentaar kadus ära". Isegi Joosep tuli uurima, et mis nii naljakas oli... :D Ma olen ka seda harrastanud, või mis olen, siiani harrastan üksi olles tehnikaga kõnelemist ja õiendamist. Põhiline lause arvutile või telefonile on "Jaa, muidugi jookse kokku!" Ja kui olen eriti kuri-kuri, siis tleb mõni eriti karvane sõna ka sinna lõppu, siis olen ma üle piiri aetud.
    Nii vahva, et tagasi oled! ;) Muutsid mu päeva kohe rõõmsamaks! :)

    VastaKustuta

Back
to top