Ma ei tea, mida teha...

Eile oli suhteliselt katastroofiline päev ja päev enne eilset oli veel hullem kui katastroofiline...lausa nii hull oli, et pole isegi selle iseloomustamiseks sõnagi välja mõeldud. Eilseks õhtuks suutsin juba mõelda, et tahaksin olla (ei...mitte kodus), vaid tavaline lammas mõne tavalise mätta peal ja rahulikult oma murututti näksida ning kui tuleb suurem ja ülbem lammas, siis jalutan järgmisele künkale...ilmselgelt on toimumas minus mingisugune identiteedikriis ja lammas nagu ma siis sel hetkel olin või olen, siis tekkis mõte, et tühja see blogi ja kõik muu ja et lõpetaks selle blogimise ka üleüldse ära ning nimetaksin selle ühe aasta blogiprojektiks...
Kuni tänase hommikuni...
...sest kui hommikul vannitoas olles hambaid pesin, siis tekkis mul küsimus, et miks ma  hambaid pestes kraanikausi kohale kummardun, miks ma ei seisa sirge seljaga  püsti ja vaata peeglisse (isegi pimedana mulle meeldib enda peegelpilti ettekujutada....eriti hommikust, kui mu juuksed on turris ja silmad unisusest seksikalt paistes...muhaha). Igatahes mind jäi see painama ja sättisingi end püsti, endal hambahari suunurgast välja tolgendamas ja hetk hiljem sain aru küll miks nägupidi kraanikausis peab kükitama...sest siis väldite hambapastalörakaid endale rinna peale tilgutamast.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top