Mutikesed bussipeatuses

Tegelikult tahaksin ma oma vahvaid ja naljakaid juhtumisi blogisse kirjutada kohe nende toimumise päeval, aga nojah...võib-olla tulevikus saab see nii olema, aga hetkel igatahes kirjutan 2-päevase hilinemisega, muldvana juhtumise.
Kiirustasin esmaspäeval bussipeatusesse, et sõita Maci töö juurde ja kui järele mõelda, siis see pole tegelikult antud loo juures sugugi oluline fakt, aga kuna mina juba oskan neid mitteolulisi detaile loost välja noppida, siis mnjah...(endal kunagi hea, mäluhäirete korral, lugeda).
Endiselt siis bussipeatuses...seistes seal, tajun nagistamisest, et ma pole päris üksi...mingi aja möödudes tuleb järgmine mutike (esimene oli juba bussipeatuse pingil platsis(, kes ähib ja ohib, et Tal on nii rasked kotid ja kas tohib ka need pingile toetada. Esimene mutikene rõõmsatujuliselt:"Muidugi tohid...me pole nii kaua näinud."
Teine mutike pobiseb moka otsast miskit vastu ja peale väikest pausi küsib esimene mutike imestunud häälel:"Kas Sina oled Endla?!"
Ma ise mõtlesin, et huvitav, kui mutike alles praegu tabas ära, et millise sõbranjega vestleb ja enne just ütles, et pole ammu näinud, et kuidas teadis üldse seda öelda...eks pean ka sinna vanuseni elama, et taolisest müsteeriumist aru saada.
Mingi hetke pärast kargas esimene mutike üles ja seisatas peaaegu minu kõrvale ja hakkas elavaloomuliselt rääkima, peale neid kõiki uudiseid, et kes on surnud, kes on veel elus ja kes ei teadnudki, et see ja too on surnud. Ja kas teadsite, et Arvo on nii kõhnaks ja kondiseks jäänud (huvitav milline kõhn inimene ei ole kondine...lihtsalt minu vahemärkus) ja kas teadsite, et kui Arvo noorem oli, siis käis tolle esimese mutikesega tantsimas ning jaksas lausa toda mutikest üles tõsta ja puha...kui ei teadnud, siis nüüd teate ja kogu ülejäänud bussipeatuses olnud rahvas teab nüüd ka...
Esimene mutike:"Pimedus on üks jube asi ja tead mina olen ka täitsa pime. Mul see kollatähni kärbumine ja ongi kõik. Õnneks olen ikka maailma näinud ja see on ikka hea...aga vaat need inimesed, kes kunagi ei näe...see on raske."
Teine mutike:"Jajah, mul on ainult kaeoperatsiooni tehtud ja eks nägemine ole vajalik meel jah."
Esimene mutike:"Oi muidugi, tead kui raske on , kui mitte midagi ei näe! Ma räägin, mina ju puhta pime..." ja seni kuni seletas, et kui pime Ta ikka on, ühines seltskonnaga kolmas proua, kes tasasel häälel uuris tollelt esimeselt mutikeselt, et kas tohib oma koti pingi servale toetada, aga kuna mutike ei kuulnud, siis otsustas too vaikne proua ise natuke tolle mutikese kotte nihutada, aga ohsa säde...tundub, et mutike sai nägijaks ja käratas:"Mis õigusega Te minu kotte omavoliliselt nihutate? Milline labane käitumine!"
Vaikne proua selgitas siis tasasel häälel:"Ma küsisin, et kas tohib oma kotikese siia pinginurgale toetada, aga Te vestlesite ja ei kuulnud."
Mutike:"Kuulge, loomulikult ma vestlen siin ja Teil ei ole õigust ilma luba küsimata mu kotte liigutada."
Vaikne proua:"Ma ju küsisin, aga Te ei kuulnud."
Mutike teisele mutikesele:"Issand, milline jultumus ja labasus ja nii õel käitumine...ise nii vana, aga nii kibestunud!"

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Kuuldavasti pidavat pime mutike suisa NII pime olema, et ainult puulehti ja bussinumbreid veel näeb... vaeseke

    VastaKustuta

Back
to top