Tassike teed

Enne postituse lugemist soovitan:
a. valmista endale meelepärane tassike teed;
b. säti end mugavalt ja mõnusasti kuskile istuma või lebotama;
c. võta ette lõputult pikk ja mitte nii meelepärane teejutuke ja loe läbi (loodetavasti lisasid oma tee sisse midagi rahustavat, sest arvatavasti läheb Sul seda vaja);
Alates selle aasta juunikuust otsustasin ma osa võtta mingite imelike inimestega blogimisvõistlusest...ja olge mureta, ma ise olen ka sama imelik ja imelikud oleme me sellepärast, et me vabatahtlikult kirjutame kindlateks tähtaegadeks lisapostitusi oma tavapärasele blogimisele. Praegu siis kehtib reegel, et iga 10-päeva tagant peab vähemalt 1500 tähemärgiga postitus üles tulema, aga kui raisad (loe: vihased konkurendid) varsti välja kukkuma ei hakka, siis vähendatakse 10-päevane reegel seitsmele, viiele jne. Aga miks ma seda kirjutan?! Põhjus väga lihtne...nimelt võistluse seltskonnast kolm on ekstreemselt imelikud (mina olen siis üks kolmest), kes otsustasid, blogimisvõistluse sees, teha veel eraldi LISAKS väikest lisablogimist, andes teineteisele teemasid ja nüüd ma siis istungi oma tassikese tee otsas...

Ei, ma ei hakka Teid kiusama sellega, et kirjutaksin kui suur teejoodik ma olen ega hakka ka teesoovitusi vasakule-paremale jagama. Tegelikult ju kasutatakse sõnapaari "tassike teed" millegi sellise kohta, kui inimesele on miski väga meelepärane või miskit just Tema hingele. Minu hingele mõjuvad loomad väga teraapiliselt, aga kuna ma niigi palju kirjutan loomadest, siis jätan seekord loomad rahule ja kirjutan hoopiski ajakirjast "Psühholoogia Sinule".

Mulle üldiselt meeldib lapata ja otsida huvitavaid artikleid inimsuhete kohta, sest neis on alati mingit toredat äratundmisrõõmu "Oi, näe nad kaklevad täpselt samamoodi  nagu meiegi..." HAHAHA!
Eile sattusin järjekordse artikli otsa, mis rääkis sellest kuidas üksteist võtta isiksustena ja läbi selle säilitada vastastikune lugupidamine ja mõistmine.
  Kui seal järjekordselt soovitati teha nimekiri asjadest mida tahad teha ja mida ei taha teha, võttis see mu natuke nõutuks. Mismõttes koguaeg jagatakse iga probleemi ja mure lahendamiseks nõuannet:TEE SEDEL! Emotsioonide kohta, mida Sa ei soovi tunda või eesmärgid, mille poole just püüdled ja püüa neid vältida / järgida: tee lugupidamis- ja viisakussedel,tööotsimissedel, tee toitumissedel, tee koristussedel, tee voodielu kirgastav sedel ja kindlasti ära unusta sedelit, mis tuletab meelde kuidas kõiki sedeleid kasutada (loe: manual) ning siis kanna neid sedeleid taskus ning kui näiteks juhtub, et lähed kaaslasega tülli, siis kuskil ajusopis terendab "võta end kokku, võta end kokku....sedel-sedel-sedel...Sul on kuskil sedel!" ja siis võib juhtuda järgmiseid asju:
a. surud ruttu käe taskusse, et haarata oma päästerõnga järele (loe: kuidaskäitudarahulikultjaviisakaltkuioledmaruvihaneomakaaslasepeale), kuid kurb küll, aga täna jäid sedelid teise jaki taskusse;
b. saad oma sedeli kätte ja loed seda, samal ajal karjud kaaslasele:"Timeout!" ja kui leiad õige koha üles, seadistad end emotsionaalselt normaalsesse olekusse ja võite rahulikult ja harmooniliselt edasi kakelda;
c. võtad taskust sedelid, mida armastad rahulikus ja üksinduses lugeda ning millega nõustud 100%, aga tülikäigus võtad oma sedelid, rebid tükkideks ja viskad need kaaslasele näkku ning trambid ust prõmmutades minema;
Ühesõnaga mida tahan öelda on see, et inimesed ei saa elada kümnete ja kümnete sedelite järgi, sest lõpuks see sedelimajandus ajab inimese hulluks ja ei suudagi enam ilma sedeliteta ise hakkama saada. Siis mõeldakse, et miks inimesed istuvad looteasendis, pea põlvede vahel,sonides:"Sedel, sedel...kus on mu sedel?!" Inimene peab ikka ise suutma analüüsida ja olla vaba igasugustest "teoorias hea, praktikas sakib" sedelitest.
Tean-tean, see postitus on ületanud igasugused mõõtmed, aga pean siiski veel siin Teiega jagama teadlaste avastusi:

"Sotsioloog Constance Gager leidis oma uurimustes samuti, et majapidamistööde jagamine aitab paaridel seksuaalset sidet hoida. Tuhandetelt inimestelt saadud andmetele tuginedes sai temagi väita, et mida rohkem kodutöid mehed tegid, seda sagedamini nad seksisid. Sama kehtis naiste kohta. Tegelik erinevus paaride vahel ei seisnenud selles, millist tööd nad konkreetselt tegid, vaid kui palju energiat neil selleks jagus."

Mida me siis siit järeldada saame...? Kui soovite, et suhtes oleks selles valdkonnas üksmeel, siis koristagem koos ja sama energiakulu väärtuses või?
Ma pean veel ühe lõigu ajakirjast "Psühholoogia Sinule" kopeerima, aga see on viimane...ausõna:

"Vahekordade arv oli suurem siis, kui mees kulutas rohkem aega traditsioonilistele, n-ö maskuliinsetele asjadele, nagu maksude maksmine ja aiatööd, võrreldes meestega, kes tegid n-ö feminiinseid töid, nagu toiduvalmistamine ja koristamine."

Hmm...ma ei teadnudki, et maksude maksmine on maskuliine tegevus...jälle targem. Nii see elutarkus kogunebki:D

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Järgmine lisapostituse teema oleks "Ebatavaline nähtus" ;)

    VastaKustuta
  2. Mingi uurimus väitis jälle, et paarid, kus mehed teevad rohkem kodutöid, on ebastabiilsemad ja lähevad kergemini lahku. Põhjuseks see, et selliseid mei himustavad rohkemad naised ja neil on kõrgem enesehinnang. Kodus loru mees peab leppima naisega, kes tal on. Lisaks pakuti põhjuseks, et nn traditsioonilist tööjaotust eelistavad paarid on ka muusosas traditsioonilisemad. Nii vähemalt seal väideti

    VastaKustuta
  3. Kõlab loogiliselt!
    Kuid kui mõlemad oleksid suhtes hästi tublid ja panustaksid võrdselt energiat kodutöödesse, siis saaksid üksteist kordamööda imetleda ja ihaldada, et vaat kui tubli mees / naine mul ikka on...ja siis võib-olla ei hooliks nii palju nendest väljaspool suhet seisvatest himustajatest.

    VastaKustuta
  4. Ma ei näe tassitäit teed enda ees ja seetõttu on postituse edasine lugemine takistatud. Ma palun teed ja siis saab tegevus jätkuda.

    VastaKustuta

Back
to top