Eile õhtul vurasin taas Kilingi-Nõmmest Tartusse ja nagu viimasel ajal tavapäraseks on saanud, siis lisaks vasaku käe otsas olnud juhtkoerale, olin ma taaskord ülekoormatud kodust kaasa pandud kompsudega (loe: läpakas, triiki täis seljakott ja kilekott koos hää ja parema koduaia kraamiga).
Bussi sisenedes maandusin kohe esimesele pingireale, no et oleks ikka hea esiaknast välja vahtida ja imelist Eestimaa loodust nautida (ma ei ole vahepeal nägijaks saanud, lihtsalt sarcasm is my 2nd language).
Viljandisse või tegelikult ükskõik, millisesse linna sisse sõites on alati tunda, et oleme suuremasse asulasse jõudnud, sest need augud on lihtsalt meeletud. Kuid bussijuhtidel on vist juba kõikide linnade suuremad augud pähe õpitud, aga vot maandteeremontidega on keerulisem lugu. Enne Tartut, Puhja kandis, saime ka natuke järjekorras seista, kuna umbes paari kilomeetrine asfaldriba oli üles kakutud. Järjekorras oodates pistsin käe kilekotti ja otsisin endale ajaviiteks Kiku jaoks korjatud hapuoblikaid.Krõmpsutasin siis isukalt oblikaid ja mõtlesin endamisi, et küll bussijuhtidel on ikka närvesööv amet.
Linnadesse sisse sõites muutuvad teed üüber auklikeks, tänavad on bussiga manööverdamiseks liigagi kitsad, talvel ja varakevadel on teed lume-lörtsi-soola-jää massist libedad. Sügisel on asfalt taas märg ja seetõttu ka libe. Tunduks nagu suvi oleks bussijuhtidele kõige mõnusam aeg, kuid... Kohe, kui maandteed saavad kuivaks, hakatakse pikemalt aega kulutamata vana asfalti üles kakkuma ja auke paikama. Kui hea õnne läbi leiab suvisel maandteel mõne remondi- ja auguvaba sõidutee jupikese, kus oleks täitsa mõnus ja rahulik reisijaid sõidutada, ilma, et buss koguaeg krigiseks ja logiseks , siis on garanteeritud, et sel hetkel kallab taevast paduvihma või sirab päike bussijuhile otse silmaauku...mmmõnus!
Või siis aastaringne probleem on ka purjutanud, pahurad ja õigustnõudvad reisijad, pissipausi nõudvad, imelikult lõhnavad või haisevad reisijad. Viimastele peab veel üritama selgeks teha, et kui Sa haised nagu oleksid nädalaid endale püksi sirtsutanud, koormate viisi higistanud ja tiba vägijoogiga liialdanud, et pidades silmas teiste reisijate heaolu ja huve, siis ei saa Sind bussi lubada. Selle peale muidugi kodanik ei vasta aa okei, pole hullu, yolo, vaid siis saab bussijuht rämeda verbaalse sõimu osaks, et milline südametu lurjus ta on.
Mnjah, vahepeal pistsin veel päris mitu oblikat suhu ja muudkui mõtlesin ning mõistsin, et mul just tõusis austus veelgi rohkem nende bussijuhtide vastu, kes alati reipal ja rõõmsal häälel tervitavad igat reisijat, on abivalmid ja sõbralikud.
Kahjuks pole aga kõik bussijuhid sellised rõõmsameelsed ja vastutulelikud, vaid esineb arvestav hulk ka pahuraid, tigedaid ja õiendavaid bussijuhte. Kuigi kirjutasin eespool nende rasketest tööülesannetest, siis minu arvates ei õigusta mitte miski seda, kui korralik ja viisakas reisija palub näiteks Pauluses peatust, siis bussijuht vastab tülpinul häälel: "Jaajaah, saate-saate oma peatuse", mis kõlab nagu, et jätke mu koormatud hing ükskord ometigi rahule, ärge tülitage mind oma nõmedate küsimustega ja veel parem, ärge üldse sõitke bussiga.
Kui mina lähen bussi, siis minu jaoks on äärmiselt oluline, et bussijuht minu tervitusele reageeriks, sest see on ainus märguanne mulle, et bussijuht on ikka olemas. Mul oleks nagu imelik edasi kõneleda, kui ma pole kindel, et ma õhuga ei suhtle. Ükskord oli eriti akward olukord. Läksin mina bussi, tervitasin, kuid vastust ei tulnud, mille peale ma pöördusin bussis olnud reisijate poole, et teada saada, kus bussijuht on. Selgus, et bussijuht oli täitsa sealsamas, ma mõtlesin, et okei, ma siis küsin oma 0-pileti ära. Hetk hiljem kuulsin kuidas mulle aparaadist pilet välja suristati, rebiti ja sirutasin käe välja, et bussijuht saaks selle mulle pihku pista, aga mitte midagi ei juhtunud. Kusjuures, ma mainisin juhile, et olen pime ja et ulataks pileti mulle otse kätte. Kuid sain aru, et bussijuht ei suvatsegi piletit mulle ise ulatada ehk vastu kätt panna ja seega üritasin siis ise kobamisi bussijuhi kätt riivata. Õnneks see ka mul õnnestus. Läksin veidi hämmeldunult, kuid rõõmsa ja õnnelikuna istuma, sest sain ikkagist pileti kätte. Kuid, kui tuli järgmine reisija, siis ohoo, mis ma kuulsin...bussijuht täitsa oskas sulaselges eesti keeles kõneleda. Seda lausa viisakalt ja sõbralikult, kuid ilmselgelt mitte minuga. Aga noh never mind, pimedatega polegi tarvis suhelda, sest ega vähe sellest, et pimedad ei näe, ega nad siis ei kuule ka ju. Neid juhtumisi on nii palju erinevaid, et pimedad võiksid lausa raamatu välja anda pealkirjaga "Juhtumisi bussis".
PS. Kiku sai ka ikka mõned oblikad :D
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2015
(258)
-
▼
mai
(14)
- Matkapäev Vapramäel või Peedul või ühesõnaga lihts...
- Pea põõsas, põõsas peas
- Draamaqueen
- Mõtisklusi bussijuhiametist
- Blogimisvõistluse kuuteema - kõige kallim
- Ebameeldiv intsident pargis
- Nii ülisuperhüüber nunnu
- Täitsa sassis
- Lapsepõlvetrauma
- Soovitus ämmaga suhtlemiseks - võta vabalt!
- Isiklik kirjeldustõlge ja 12 põhjust miks mitte võ...
- Ma olen oma elu võlgu
- Kas koertel on aju?
- Appi, keegi jälitab mind!
-
▼
mai
(14)
Lucky you, Kai! Esmaspäeval lauta minnes tabas mind sama üllatus. Nii tore, nii tore, nii vahva! :)
VastaKustutaVahest on bussijuhid ikka väga toredad :)
VastaKustutaJust lugesin, et see suvi pole üldse mõtet Tallinnasse oma närve kulutama minna, sest Narva mnt, Järvevana üks teeots on suletud ja veel mingi üks peamisi tsooni on remondis ning Tallinna LV hoiatab suurte ummikute eest. Minu kaastunne linnaelanikele!
VastaKustuta