Hommik täis väikseid seiklusi

Hetk hiljem, kui see info meile teatavaks tehti, ilmus ei tea kust välja üks abivalmis naisterahvas, kes ilma küsimata pakkus meile abi aitamaks meid teisele perroonile. Ta ütles, et Ta vaatas juba varem, et me oleme siin päris pikalt oodanud ja tundus nagu, et ettetulnud rong ei sobinud meile. Ma ütlen, siin maailmas on ikka vähe neid inimesi, kes märkavad, õigemini kes märkavad on palju, aga vot neid on vähe, kes tulevad ilma küsimata appi. Igatahes too tore naisterahvas aitas siis meid majasisesest tunnelist teisele perroonile. Üks paras maraton oli see, et mitte õigelt rongilt maha jääda, kuid jõudsime siiski kenasti…isegi saime paar hingepausi endale lubada. Rong ees ja meie rongis, suundusime endale istekohti otsima. Kuna juhtkoer Mathias on üpriski suur koer, siis soovis Gerli, et võtaksime kuuekohalise istmeplatsi, kuna siis mahub Mathias istmete vahele lamama ja ei ole vahekäigus ees. Mathias leidis kenasti kuuekohalise istmeplatsi, ronis oma suure moluga sinna ja ajas ühe meesterahva oma kohalt ära. Gerli vabandas ja ütles: "Ei-ei, Te ei pea ära minema, me otsime endale uue koha."
Kuid antud meesterahvas ütles, et pole hullu, Ta otsib endale ise uue istekoha. Ma veel naersin ja ütlesin, et Mathias ronis rongi, läks inimeste juurde ja tegi platsi puhtaks.

Rongisõit oli nagu rongisõit ikka, polegi nagu midagi sellest kirjutada, aga vot kui rongilt maha astusime, siis mina andsin Džännule korralduse pöörata vasakule ja hakkasime liikuma, kui äkitselt tuli üks meesterahvas, jällegi ma ei tea kust, minu juurde ja uuris, et kas ma soovin kesklinna minna. Ma vastasin, et soovin küll, mille peale too meesterahvas lausus: "Aga sellisel juhul lähete Te valele poole. Kesklinn jääb Teie selja taha."
Puhkesin naerma ja keerasin siis otsa ringi. Mees veel saatis meid Baltijaama platvormile ja lisas, et siin kõrval on ka taksod. Ma tänasin Teda ja seal läksid meie teed lahku. Kuna meile pidi ka nägija vastu tulema, sest Kiku teadis rääkida, et Kultuurikatel asub sellises kehvas kohas, et puhtalt juhtkoeraga sinna minna on veidi keeruline. Muidu nägijatel on hea endale võtta orientiiriks suur korsten, aga kuna meie kahejalgsete seltskonnas oli nägemisega veidi kehvasti ja juhtkoerad ei suuda suure korstna järgi orienteeruda, siis saigi kohalik vastu kutsutud. Probleem oli aga selles, et toda kohalikku polnud meil veel vastas ja ma siis igaks juhuks mõtlesin helistada ja mainida, et me liikusime perroonilt natuke eemale. Valisin numbri ja kui Anu kõne vastu võttis, siis lausus rõõmsalt: "Noo, kas sõidate juba?"
Nojah, ma ei osanud kohe selle peale midagi muud kosta, kui natuke kogeleda ja kokutada ning lõpuks laususin: „Eii, me ei sõida. Me oleme suisa juba kohal." Siis plahvatas Anul mälus miskit ja ütles:“ Issand Jumal, ma märkisin kellaaja endale valesti!“

Seni kuni Anu ummisjalu takso peale tormas, sest oli ikkagist vaja Lasnamäelt kohale põrutada, uurisin mina BlindSquarest, et kui kaugel see Kultuurikatel siis õigupoolest kah asub. Sain teada, et kõigest 880 meetrit minna ja kuna ma olen veidike hullumeelne, siis mul momentaalselt tekkis kange soov hakata seiklema sinna, aga Gerli kutsus mind kahjuks korrale ja tuletas meelde, et Anu juba liigub taksoga Baltijaama poole. Kurb, väga kurb! :D

Lõpuks helistas Anu ja lausus: "Me oleme taksoga juba kaks ringi Baltijaamale peale teinud, aga Teid pole kuskil. Kus olete?"
Noo, see oli igati hea küsimus ja seda tegelikult sooviksime me isegi teada, et kus me täpselt oleme ning armas Anu, me ausõna ei varja oma kohalolekut, me lihtsalt ei tea., Ühesõnaga me ei osanud uut infot Anule anda, sest me polnud liikunud ja kordasin sama juttu, mida too abivalmis noormees meile ütles "Baltijaama platvormil ja taksod on ka siin kõrval". Väikse infokilluna mainisin ka seda, et kust poolt tuleb liiklusmüra ja dadaaa, lõpuks leitigi meid üles. Kui tegelikkuses oli plaan jalutada Kultuurikatlasse, aga see plaan kehtis vaid sellisel juhul, kui Anu oleks õigeaegselt tulnud, aga kuna jõudis ligi 40 minutit hiljem, siis läksime rõõmsalt taksoga. Mina naersin, et Anu sõidab teisest linnaotsast kohale, et meid kahte pimedat Kultuurikatlasse eskortida ja pidulikult üle anda, kui sama hästi oleksime võinud juba ise Baltijaamast takso võtta ja see alla kilomeetrine lõik läbida, aga parem ja kallim on ikka läbi Lasnamäe käia.

 Konverents, kus käisime oli teemal „Sõbralik Universaalne Disain Kõigile“, mis rääkis sellest, et igasugu uudsed ja universaalsed lahendused muudavad keskkonna ligipääsetavamaks ja seda eelkõige puuetega inimeste seas, kuid mugavamaks ka tavalistele inimestele. Ettekande tegid norrakad, kes on selle universaalse disaini edendamisega palju aastaid tegelenud ja andsid ülevaate edulugudest ja selle vajadusest jmt. Islandi esindaja rääkis Islandi ettevõtmistest ja kitsaskohtadest, mis on universaalse disaini edendamise ja juurutamise käigus ettetulnud. Juttu tuli loomulikult ka Eestist. Eks me teame isegi, mis on meie tänapäeva kitsaskohad, vähemalt lihtsurelikud teavad. Mõni koht on kitsam kui teine, aga igal juhul vajavad nii paljud asjad kohendamist, ümbertegemist ja uudseid lahendusi. Ma tegelikult pikemalt ei räägiks tollest konverentsist, aga igati vajalik üritus ja hea korralduslik pool.

 Peale pikka ja väsitavat päeva suhtlesin tagasiteel Kikuga ja niisama pildusime teineteisele sarkasmi. Mingi hetk hakkas Kiku seletama: "Tead, kui hea on näha ja kui ilusad on värvid...kusjuures ma näen kõiki värve. Loodus on ilus ja kõik on ikka nii ilus, tõesti on hea näha..."
"Mis Sa oled nüüd kohe eriti uhke oma silmanägemise üle või?!"
Kiku ei saanud väga pikalt oma sarkasmimantrat jätkata, sest äkki kostus telefonis tasane oie ja Kiku ütles: „Krt, mulle tuli just Karma külla…“
„Jalakramp või?“ uurisin lõbusalt.
„Jaaah!“ vastas Kiku hädiselt.
"Mmm, tead kui hea on olla ilma jalakrambita?!" vastasin irooniliselt.

 Tartusse jõudes astus ligi päeva viimane kangelane, veel üks noorhärra, kes pakkus mulle küüti, kuid ma keeldusin, vastates: „Ei, aitäh, ma elan siin samas lähedal, aga tänan!“