Palatimutid

Mõtlesin, et kirjutan siis selle jätkuloo ära oma nägemise kaotusest. See konkreetne palatitrall juhtus ma ei tea peale mitmendat silmaoppi...igatahes see ilma kohaliku tuimestuseta op oli juba päev varem ära olnud ja need ilusad mälestused olid veel värsked. Nagu ikka opi järgsel päeval talutatakse kõik opil käinud arsti kabinetti kontrolli, et arst saaks oma traageldused üle vaadata. Kõigepealt saadeti mulle järgi koristajamutt, kes võttis minu käevangust kinni ja käis pool sammu minust taga pool (siis kui ma mitte muhvigi ei näinud ja olin võõras koridoris, eksole). Ma olen üpris kindel, et väga paljud ei tea mismoodi on õige pimedat inimest saata ja see on täiesti okei, kuid ma eeldaksin, et silmakliiniku osakonnas oleks töötajad vähe pädevamad. Õnneks jõudsime õnnelikult arsti kabinetti, kus pidin ühele toolikesele istuma ja lõua selle aparaadi peale toetama. Arst näppis siit ja sealt, mina vaikselt kannatasin, kuid mingi hetk tundsin, et krt mul käib pea meeletult ringi. Mõtlesin, et arst tahaks teada seda ja kui olin informatsiooni oma tugevast peapööritusest edastanud, siis teatas doktor mulle nähvates: "Ei ole hullu. Kannatad selle paar minutit veel ära."
Ma ei saa aru, mis vimm Tal minu vastu oli...nagu pidevalt viuviu. Ma ei käinud mööda koridore ja lalisenud, et oioi, mul on nii valus ja oioi, ma ei näe ja oioi ma koperdasin diivani otsa ja kaebust ma ka ei esitanud, et näe oioi Sa alustasid mu silma lahtilõikamist ilma tuimestuseta. Ta oleks pidanud hoopis peale seda kräppi hoidma mind nagu lillekapsast. No järgmine hetk ärkasin ma juba seal samas kabinetis, aga nuuskpiirituse peale, mida mu nina all viibutati :D
Enne, kui selle nõiatohtri juurest pääsesin, teatas Ta mulle, et homme teeme uue opi. Ooo, can't wait!
Palatisse tagasi jõudes ketras mul igasugu hirmumõtteid ja ma läksin ikka suht närvi ära, mille peale jalutas voodikaaslane palatist välja ja naases medõega, kes tõi mulle napsi :D Mingisugust taimset ürdilikööri ja pidu võis alata, muutusin nii rahulikuks, et oleksin juba ise endale operatsioonisärgi selga ja mütsi pähe tõmmanud, kanüülid sisse torganud ning vabatahtlikult opisaali lauale heitnud.
See palatikaaslane oligi kõige toredam ja normaalsem, aga püha risti vägi, kui vaid oleksite seal olnud ja kuulnud / näinud neid teisi. Üks mutike peale igat söögikorda võttis oma klaasi, täitis selle veega, võtis lonksu, loksutas seda suus (hammastevahede puhastamiseks...I guess) ja neelas selle sama vee alla...iuuiuuu. Ma pidin seda 3-4 korda päevas taluma. Järgmine oli selline, kes pani oma taskuraadio kapikesele ja lasi meile mussi. Muidu nagu täitsa okei, eksole, aga probleem oli selles, et Ta polnud lihtsalt nägemispuudega, vaid ka kuulmispuudega ja kuna Tal said kuuldeaparaadil patareid otsa või mingi asi läks rikki, siis tiba valjult mängis see muss.
Ahjaa, mingi ülehoolitsus käis ka minu suhtes. Kui läksin vetsu ja ei naasenud sealt paari minutiga, siis hakati käima mulle uksele koputamas ja uuriti, et kas minuga ikka kõik korras ja ühe korra kutsuti isegi medõde, sest noo, mine Sa tea, äkki ma põgenen kanalisatsioonitorude kaudu, või nüsin suurest hingetraumast veene läbi. Nagu sellele variandile ei mõeldud, et ma pean vetsus ja vannitoas asju käsikaudu otsima, eriti seda potti. Ma ei põruta ju sinna pea ees sisse.  
Kuid minu kõige lemmikum on siiani silmakliiniku söögitädi, kes tõi mulle hommikupudru palatisse ja soovis rõõmsalt head isu. Noo, ma tänan! Hakkasin siis ettevaatlikult kandikult asju katsuma, et kus miski on. Leidsin pudrukausi, võileiva, kohvikruusi, salvrätiku. Kuid ainuke asi, mida ma ei suutnud leida oli lusikas pudru söömiseks. Ma katsusin nagu ümber taldriku serva, et äkki pistis juba lusika kaussi, kuid mkm. Otsinud oma lusikat juba ligi 10 minutit, sirutasin veelkord oma käe üle kandiku, et kõige kaugemast äärest veel kontrollida, kui äkitselt riivas minu käevart lusikas...söögitädi oli selle lihtsalt püstloodis pudru sisse virutanud ja kuna haiglapudru on nagu tapeediliim, siis püsis see kenasti püsti.
Viimasel päeval, kui mu asjad olid kokku pakitud ja palatisse toodi kaks uut prouat, kes ka kohe omavahel sõbraks said, hakkasid rääkima, et kui vähe nad ikka näevad.
Esimene proua: "No vaadake, kui mina praegu siit aknast alla vaatan, siis ma näen, et seal on värvilised lehed, kuid ma ei näe lehtede kontuure ja autosid näen, aga numbrimärki ei suuda tuvastada. Väga raske on nii, ma ei käi üksi enam kuskil." (lihtsalt mainin, et me asusime 4-korrusel)
Teine proua: "Aga kas Te seda seinakella näete? Vot minul on selline lugu, et kella ma näen, aga numbreid ei näe...seierid suudan ka ära tuvastada, aga vot numbrid sulanduvad kuidagi kokku."
Esimene proua: "Oioi, ei ole ikka lihtne. Nägemine on inimese elus nii oluline, aga no mis teha, vanus ka juba kõrge ja igasugu haigused kallal."
Ma siis istusin vaikselt oma voodiserval ja üritasin naeru kinni hoida. Kui nad said oma maailmamured ja raskused üksteisele kurdetud, siis märkasid nad, et näe, üks tütarlaps ka siin palatis ja küsisid, et kui palju mina näen. Naeratasin laialt ja ütlesin: "Mitte midagi ei näe" ja tegin oma valge kepi lahti ning jalutasin eemale ning prouad jätkasid kurtmist.

CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. kui kogu asja traagilisus kahe silma vahele jätta, siis väga muheda lugemisega postitus :)

    VastaKustuta
  2. Kuule ära muutu sentimentaalseks :D

    VastaKustuta
  3. Nii. Ma olen kahe päevaga kogu su blogi otsast lõpuni lugenud (tänud mallukale, kes viidet jagas) ja mul on umbes mustmiljon küsimust :) (mille ma varsti siia ka postitan, kui ma oma tegemised nyyd tagantjärgi tehtud saan..)

    VastaKustuta
  4. Mu küsimused on võibolla liiga isiklikud, kuid oleks väga huvitav lugeda, kuidas su elu korraldus muutus.

    Kuidas tutvusid Joosepiga?
    Sa olid siis veel nägija, kui koos olite?
    Milline oli tema reaktsioon, sinu lähedaste reaktsioon, kui nägemine kadus? Kuidas suhtusid Joosepi vanemad, kui said teada, et minia pime?
    Kuidas said kokku Janetiga, sealjuures ka kuidas ostuks raha said (lugesin, et koer oli ca 6500€).
    Kirjutasid, et kaotasid koos nägemise kaotusega ka sõbrad...

    Kas sa ka töötad?
    Naljakaid juhtumisi seises pimedusega? Nagu mõni postitus oli, et arvasid ise üht, aga tegelikult oli teisiti. Lihtsalt- arvad, et sul seljas kollane kleit, kuid tegelt punane :P :P

    Suurim riietuse prohmakas?

    Oehh.. Kindasti on veel mul küsimusi, mis juba meelest läinud :)

    Aga sa oled väga tore noor naine! Ja ma olen -6 prillidega, nägija. Aga sinu lood koeraga on nii nunnud, et tahaks kaa ühte vahvat juhtkoera :) :P

    VastaKustuta
  5. Nonii, kuna küsimusi on tõesti terve ports ja kui peaksin kõigile neile vastama, siis tuleks sellest kilomeetrine kommentaar. Seega otsustasin, et teen eraldi postituse, võttes aluseks just Sinu küsimused ;)
    Mul on siiralt hea meel, et lugemine meeldis ja loodetavasti meeldib ka edaspidi ;)

    VastaKustuta

Back
to top