Hullumeelne päev, mis lõppes verise rünnakuga

Täiesti crazy päev on täna olnud ja sellele hullumeelsele päevale eelnes ka suht nõme öö. Kõigepealt jõuan ma ikka ja jälle tagasi oma kolimisstressi juurde, mis on mu rutiini ja tervisele arvestava põntsu pannud, kuna ei saa normaalselt toituda, veresuhkruid kontrollida, liikuda jmt ning selle tagajärel on mul öösiti hakanud olema hüposid. Täna oli siis teine öö järjest. Õnneks ärkasin ise üles ja haarasin öökapilt mahlapaki, aga kui Joosep selle peale üles ärkas ja uuris, et kas mul on jälle suhkur madal, siis noh...tema esmane reaktsioon oli muidugist suhteliselt karm ja tegi mulle haiget, kuna ütles, et ta ei saa minuga niimoodi koos elada, kui mul on iga öö hüpod. Nooh, selline igati positiivne algus ju uues kodus :D Aga tegelikult Esmase reaktsioonina oleksin võinud ju mina ka vastu plahvatada, et normaalne oled või?! Ma ei tekita ju endale ise meelega madalaid veresuhkruid ja ausalt, kui mul oleks valida, siis ma ausalt ei lisaks oma wishlisti suhkruhaigust, et oma lähedustele muret valmistada. Kuna ma ise ei nuta taga elu ilma suhkruhaiguseta ja ilma pimeduseta, siis on mul suhteliselt pohlad. Ookei, ma tean, et tema lause kõlas tõesti vastikult ja nõmedalt, aga ma mõistan, et ka tema on sellest kolimisest ja jändamisest väsinud ning kui öösel ka ei saa katkematult magada ja end välja puhata, siis on ikka kehvasti küll. Esimese asjana ma loomulikult solvusin ta peale, et mis mõttes ütleb mulle niimoodi ja et fine siis, lürpisin oma mahla ja keerasin selja. Kuid olles seljaga Joosepi poole, mõtlesin, et ma parem võtan ta kaissu, sest tean, et ta ei mõelnud oma öeldut tõsiselt ja kindlasti tunneb end sellepärast halvasti. Kaissu võtmise plaan oli hea, aga nagu ikka teostus puhas s*tt, sest kui hakkasin end ümber pöörama, siis takerdus mu jalg teki sisse ja Joosep arvas, et nüüd on mul krambid ka veel- halleluuja- suutsin tema uue katse uinuda ära rikkuda. Ühesõnaga siis tuli teine emotsioonilaviin ja mina tundsin end ikka eriti s*tasti, et oma Kallikese und häirin. Lõpuks hakkasin veel nutma, sest kui mul on veresuhkur madal, siis olen ma eriti õrnake- selline lillelapseke, kapsaussike :D Mõtlesin kohe juurde, et Joosep ei armasta mind ja ma segan tema und jmt.
Kuna see öö oli siis nagu oli, siis püüdsin hommikul eriti vaikselt toimetada. Mul oli nimelt kohtumine Pärnu eralasteaia Titutriinu lastega. Vahemärkusena mainin, et Titutriinu lasteaed on ääretult armas ja positiivse atmosfääriga lasteaed. Lastele tehakse ise maitsvat sööki, süüakse palju aed- ja puuvilju, enne ja pärast söömist juuakse puhast vett, lapsed kevadeti teevad koos õpetajatega oma väiksed peenramaad, kuhu istutakse porgandeid, tilli, salatit jmt ning lapsed käivad oma väikeste kastekannukestega ringi ja kastavad. Samas õpetatakse ka ilma jälgima, et kui vihma eile sadas, siis järgmine päev kastma ei pea. Loomulikult ei puudu meisterdamne, üldine loovtegevus ja erinevate asjade õppimine. Titutriinu lasteaed on selline pisike ja rahulik ning neil ongi üks grupp. Täna oli seitse last, üks vahvam kui teine.
Nii, aga kui rääkida lasteaeda minekust ja sealt ära tulekust, siis minek oli selline, et kuna pooled asjad jäid mul magamistuppa, siis ma ei tihanud uuesti Joosepit häirima minna ning nii ma siis läksingi seljas aluspüksid, sukapüksid, seelik ja kampsun. Kas jäi teie meelest miskit puudu? Jep, rinnahoidjaid ei pannudki (väääga ebamugav oli). Mul ei olnud isegi kindaid, ega rahakotti kaasas. Ühesõnaga ma nägin välja täielik untsantsakas. Kui tagasi Nõmme jõudsin, siis käisin poest läbi )rahakotti polnud,aga sulli õnneks oli) ja läksin uut teedpidi koju. Kõik oli hästi ja sujus, kui äkitselt riivas mu kõrva  vasakult poolt lähenev müdin ja lõrin. Äkitselt hüppaski võõras koer meile mõlemale Džännuga peale ja kukkus Džännut purema. Mina selle hüppe tagajärel kaotasin tasakaalu ja lendasin asfaldile külili.. Džännu oli asfaldil külili maas ja kiunus üle tänava. Püüdsin teda teise koera alt välja saada, et ta saaks püsti ja end paremini kaitsta või ära joosta, aga ta oli täiesti selle teise koera haardes. Üritasin ka pikali olles jalaga teist koera ära lükata, aga kuna ma olin seal risti-rästi koertega segamini, siis polnud mul lükkejõudu. Mingi hetk võõras koer lihtsalt lasi Džännu haardest lahti ja jooksis minema. Selle actioni tulemusel oli mu säär katki ja neer sai põrutada, sest kui lõpuks suutsin end püsti ajada ja vapustusest üle saada, siis tundsin, kuidas neerupiirkond valutas. Ma nägin ikka eriti jõhker välja, sukad olid säärelt täiesti puruks ja verised, mantel oli karvatuustakuid täis ja Džännu kael oli ilane ja kodus avastasime, et kergelt veritseb ka.
Kui lõpuks suutsin end püsti ajada, siis seisin ja ootasin keset tänavat tolle koera omanikku, sest ma ei kavatsenudki sealt lahkuda ilma äsja toimunud olukorrast rääkimata. Koeraomanik tuli aiast välja ja esimese asjana uuris, et kas nende koer ehmatas meid, aga kui nägi mu jalga, siis kohkus ikka päris tõsiselt ära. Õnneks ei olnud tegu mingisuguse järjekordse debiilikust koeraomanikuga, kes kukuks ärplema, et mida Sa siis üldse sijn töllerdad ja raudselt ise provotseerisite jne, vaid vabandas siiralt. Kunaomanik oli samuti šokis, siis ma ei hakanud õiendama, vaid naljakal kombel püüdsin teda isegi lohutada. Ütlesin, et pole hullu, ise samal ajal veritsedes ja värisedes...pole hullu :D
Kuigi rünnaku vabanduseks väga sellist arvestavat põhjendust minu jaoks polnud, aga ma ei hakanud nokkima.  Ütles, et varem pole midagi sellist juhtunud, et koer neil muidu aedikus, aga täna panid posti külge ja sealt tõmbas end lahti. Ainuke seletus, mille tõi oli see, et koolilapsed käivad koera kiusamas ja sellepärast ongi koer neil natuke agressiivne (natuke on muidugi leebelt öeldud, aga nagu ma lubasin, siis ma ei hakka nokkima).
Nüüdseks on haav kenasti ära puhastatud ja ära plaasterdatud ning õnneks Džännu tunneb end ka täitsa rahulikuna ja on rõõmsameelne, kuigi hiljem õue minnes oli veits ärev. Kuna peale vahejuhtumit saatis koeraomanik mind koduukseni ja aitas kotte vedada, siis hiljem tõi mulle vabanduseks ka suure kotitäie õunu, kleeprulli, et saaksin oma mantli puhtaks teha, väikese purgi mett ja uute sukapükste tarbeks 5 eurtsi.

CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Vaesekesed :( :( :( Janetile jälle üks halb kogemus juures :( Vähemalt inimene ei olnud mingisugune tropp.
    See lasteaed kõlab küll väga hästi. Miks ei võiks rohkem sellised olla. :)

    VastaKustuta
  2. Mina jagasin kunagi tuba epilepsiaga tüdrukuga ja mõtlesin sama, kui hood tihenesid, et ma ei suuda temaga koos nii elada ja ta oli mu parim sõbranna. Asi on lihtsalt selles, et mina ärkasin hirmu ja ehmatusega üles ja sellise tundega ongi raske magama jääda jälle.

    VastaKustuta
  3. Aga mis sõprusest sai? Kas haigus muutis sõprussuhteid?
    Eks ma mõistan, et hirm on väga tugev emotsioon, mis võib tõesti tugeva põntsu panna. Minul diabeedi tõttu ei ole õnneks sõbrad ära kadunud, aga kui pimedaks jäin, siis kadus nii mõnigi..küllap kartsid, et mismoodi tuleks minu pimedusse suhtuda ja eks sõbrad kindlasti ei osanud aimatagi, et mismoodi mina seda kõike võtan ja läbi elan ja kuna mul polnud ka aega siis sõpradele mõelda ja nendega ühendust võtta, siis jäimegi kuidagi üksteisest kaugeks.

    VastaKustuta

Back
to top