Juhtkoer Janet: "Kus kurat see nägija end peidab, mul oleks üks pime üle anda?!"

Käisime (loe: mina ja Janet) eile taaskord Tallinna tripil ja kuna minu ema on maailma suurim muretseja, siis mitmel varasemal korral, ema südamerahuks, on meil bussi vastas käinud üks väga hea peretuttav, kes on meid kullipilgul sihtkohta jõudmisel turvanud. Seekord aga otsustasin, et ma ei anna mitte ühelegi nägijast hingelisele oma Tallinnasse minekust teada, sest kui ma iitsatan sellest kasvõi Peipsi kõige kaugemas nurgas, siis liigub see info minutitega Tallinnani ja voilaa- mulle orgunnitakse salaja keegi nägija vastu. Miskipärast ei taha nad mind või Janetit või Tallinna autojuhte üldse usaldada. Huvitav miks...? Selline mõnusa ja rahuliku liiklusega linn ju ja kõik arvestavad kõigiga. Isegi need trollijuhid, kelle trolliuste vahele ma olen korduvalt koeraga jäänud, isegi nemad tegelikult hoolivad :D
Te võib-olla imestate, et miks ma ometigi ei taha endale nägijat vastu või et kas ma olen veidike suitsiidne, aga tegelikuses on põhjus üpris proosaline. Juhtkoeraga käijale on taoline poputamine pikas perspektiivis halb ja võib isegi lõpuks muutuda eluohtlikuks, sest koer harjub ära, et iga jumala kord on nägija krapsti vastas ja tema ei pea vot alates sellest hetkest enam tööd tegema, kui esimene käpp Tallinna linnamaad puudutab, vaid annab pidulikult oma pimedast peremehe üle ja ise tšillib niisama kõrval ja naudib ilma ja uudistab maailma jne. Kuna ma hakkasin juba eelmistel kordadel neid väikseid ohumärke märkama, kuidas Janet iga kord kohe jäi minust pool sammu taha poole, kui nägija platsi ilmus ja lülitas mõtlemise välja, siis see oligi põhjus, miks tahtsin ainult kahekesi Janetiga sihtkohta jõuda. Kasvõi poolvigasena, longates või roomates ja hullult seigeldes, aga kahekesi. 
See peretuttav, kelle nimi on Kaja, on mind bussijaamas oodanud erinevates kohtades. Küll saabuvates, küll bussijaamahoone sees ja küll peaukse ees jne. Janet on muidu juhtkoerana väga tubli, nutikas ja kahtlemata ka põikpäine (mida ma olen varasematest postitusteski nii poole mokaga maininud), aga eile ma ei saanud enam aru, kas tegu on nutikuse, põikpäisuse, jäärapäisuse või lihtsalt idioodi mängimisega. Igatahes eile hommikul astusin bussi pealt maha ja ma ei jõudnud kahte meetritki liigutud, kui Janet hakkas ükshaaval inimesi läbi nuuskima. Minu juhtkoerast oli vahepealse bussireisi ajal saanud märkamatult pommi- ja narkokoer. Alguses ma mõtlesin, et ju lihtsalt uue keskkonna mõttes kontrollib üle, et kes, mis ja kus ja kui kutsun teda korrale, et küll saab töörütmi lõpuks kätte (nagu auto, millel saab mootor soojaks) ja küll siis kõik läheb juba sujuvalt. No saime inimestest kuidagi edasi ja andsin Janetile korralduse vasakule keerata (et mööduda kioskist ja vetsudest) ehk et liikuda bussijaama ukse suunas, sest mul oli ju vaja kuidagi hoonesse sissepääseda ja uks tundus igati mõistliku lahendusena. Edasine plaan nägi ette, et kui hoonesse sisse saame, siis tuleb hoone läbida ja teiseltpoolt maja, peauksest taas väljuda. No esiteks ei läinud Janet ust otsima, vaid leidis taas uue inimese, keda oli vaja üle nuhkida. Peaaegu kõigil inimestel on alati nii suur elevus ja rõõm, kui selline vahva nähtus nagu juhtkoer, just neid uudistama suvatseb tulla. Paljud tegelikult ei tea seda, et kui juhtkoer tuleb inimese juurde, kas korraks nuusutama või lihtsalt oma nunnut nägu tegema, sest vaadake kõik, kui tubli-nunnu-armas-tore-ilus ma olen, et siis tuleks juhtkoera ignoreerida. Jaah, ma tean, it's hard, aga kui soovite, et pime ei eksiks ära ja juhtkoer ei unustaks talle antud korraldust midagi konkreetset leida, siis lõppkokkuvõttes teete siiski head. Juhtkoer leiab näiteks soovitud ukse ja saab oma peremehe käest kiita, aga vot, kui tilberdame muudkui inimeste juurest inimeste juurde, siis ma ei saa teda kiita. 
Kuna bussijaamauks oli endiselt leidmata, siis ma korrutasin uuesti oma käsku, et otsigu õige tee ja siis sealt edasi see soovitud uks. No saime juba peaaegu trajektoorile ja mulle tundus, et liigumegi bussijaamaukse suunas, aga... Järsku sain aru, et kuramus küll, see paskaak oli läinud tiba rohkem vasakule ja sisenenud kohvikusse. Kui muidu Janet kohvikus hoiab silmad lahti, et möödaminnes ühtlasi ka lauaalused puhtaks tõmmata, siis nüüd teda igasugune rämps jättis tuimaks, sest tema otsis Kaja. Kõik lauad...ma vähemalt arvan, et kõik lauad...käis läbi ja nuhkis inimesi. Ja mina võisin niisama leelotada seal oma käsklusi, nendest oli tal poogen. Vähe puudus, et ta ei läinud Kajat kohviku leti taha riiulist otsima...ma ei tea...äkki peitis end suhkrutoosi sisse ära. Lõpuks saime siiski bussijaama ooteruumi ja seal muidugi vahtis ka Janet pea laiali otsas, et no kust nurga tagant see Kaja võiks küll välja karata. Umbes sellise olekuga oli, et kauuaaa maa peaan sedaa pimedaat veeel endaa järgii lohistamaaa?! See oli nagu see peitusmäng. Kuna mul oli vaja trammipeatusesse jõuda, siis kamandasin nüüd teist ust otsida, et hoonest taaskord väljuda. Muig, kuigi hetk enne oli häda sinna sisse saamisega. No võite pool korda arvata, kas otsis ust välja. Muidugi mitte, sest meil oli veel infolett, suveniirikauplus, kassajärjekord ja rahaautomaadi nurgatagused üle vaatamata, sest oli ju kõrgendatud oht, et äkki Kaja on end kuskile sinna ära peitnud. Ma olin nagu lollakas seal ja mõtlesin, et ei no mul on muidugist häästi sõnakuulekas ja tark, väga tark juhtkoer. Vaadake, vaadake kõik. Jällegi lõpuks...sain ta suure kamandamise peale õue ja kuna uksest väljudes jäi kohe paremale inimene, siis Janet rebis suurest elevusest selle inimese juurde, lootuses muidugi, et see on Kaja. Aga vaat sai tillika ja te oleks pidanud selle lontruse nägu nägema, kui pettunud ta oli.
Trammipeatusesse loivasime nagu paksud hülged muiste kuival maal (meil ju aega küll...trammid sõidavad ju südaööni), aga kohale me jõudsime, kuigi algselt valele poole. Või no me läksime esmalt suure hurraaga kesmisele platvormile. Kui te vaid teaksite, kui ebakindel tunne see on, kui seisad keset teed, autod vuhisevad mõlemalt poolt suurel kiirusel mööda ja siis Sul on hinges tibatillukene kahtlus, et kas ikka oled ohutul alal. 
Sihtkohta jõudes tekkis meil Janetiga uus vaidlus, kuna Kaja elab koolituspaigast kõigest paari maja kaugusel, siis otsustas Janet, et me lähme otse kaja ukse taha. Aga kui ma ära tabasin, et kuhu tema oma targa aruga suundub, siis kamandasin ta 180 kraadisele pöördele ja oii kui pettunud see loom oli. Jälle kadusid kõik käigud ära ja me venisime ja venisime. Tavaliselt juhtkoer hakkab siis venima, kui liigume vales suunas või õigest kohast mööda. No vales suunas tegelikult liikusimegi, aga ainult tema plaanikohaselt, aga kuna oli nii ebalev, siis hakkasin mina ka juba kahtlema oma asukohas. Käisin Tallinn Väikse peatuses siis korra edasi-tagasi ja sain selle tulemusel n-ö kaardi oma peas taas paika ja juba isegi õige teelõigu kätte ja suundusimegi koolituspaiga ukse poole, aga vot selle hoone kõrval on suur prügikonteiner ja kuna teatavasti lootus sureb viimasena, siis nägi Janet prügikonteineri juures tohkendavat inimest ja ka see inimene oli vaja ju identifitseerida, et äkki see on Kaja, kes parasjagu niisama hängib vabast ajast prügikasti kõrval, aga ei. Ka see polnud Kaja ja lõpuks ei jäänud Janetil muud üle, kui maailma suurima õnnetusehunnikuna hoone uksest sisse venida ja mulle istumine leida ja raske ohkega lamama heita. Ei ole see eluke ka lihtne :D

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Nii vahva kirjeldus :) Mulle on alati sellist tõugu koerad meeldinud. Ülinunnud.

    VastaKustuta
  2. Jaah, nad kohe kuidagi oskavad sellised numpsikud olla :)
    Ma võin vahel ta peale no nii kurjaks saada, aga kui koju jõuame ja ta mõmisedes mulle sussid toob, no siis ma olen nagu sulavõi ja endalegi märkamatult juba kudrutan temaga põrandal :)

    VastaKustuta
  3. Haahaaha, you made my day :D Kindlasti oli Sulle see seik pingeline, aga nii naljakas oli lugeda :D

    VastaKustuta
  4. :D :D :D
    Sel momendil oli pinge tõesti laes ja veidi laest isegi kõrgemal, aga kui olukord möödas ja ma juba olen sihtkohas või teiste inimestega koos, siis naeran selliste olukordade üle :D

    VastaKustuta

Back
to top