Ma teeksin ju ise, kui näeksin

Janetil on täna sünnipäev. Ta sai üheksa aastat vanaks. Plaan oli mul teha üks hästi vahva sünnipäevapostitus, kus kõik video ja pildid ja muu kraam koos, kuid paraku see vist ainult üheks ilusaks mõtteks mu peas jääbki. Mina ise ei saa ju filmida ja kui tahan raudpoltkindlalt vähegi normaalseid klõpse, siis oleks mul tarvis nägijat appi. Tavaliselt on selleks abiliseks Joosep või Linda, aga no ma ei saa neid vaeseid inimhingi lõputult ka ju sundida oma blogis jändama ja orjama. Endal on ka ebameeldiv jälle minna ja küsida. Või no niisama küsimine polegi minu jaoks midagi ületamatut või rasket, aga kuna olen nii palju kordi kuulnud seda tülpimust inimeste hääles, siis ega ei kipu niisama kergelt enam midagi küsima. Jah, olen teadlik, et vb on just sel samal momendil inimesel kiire, läks kellegiga riidu või muud jamad, aga siis võikski lihtsalt öelda (normaalse hääletooniga), et kuule, praegu kiire, äkki hiljem vms. Ah, ma ei tea, võib-olla olen lihtsalt juba liiga tundlikuks muutunud ja teen sääsest elevanti ning näen seal tonti, kus seda tegelikult polegi. Hetk tagasi uurisin ka siin ettevaatlikult Joosepi käest, et kas viitsiks jäädvustada videole Janeti sünnipäevakingituse üle andmist ja seda emotsiooni, kui rõõmus see väike kollane karvapall oma uue piiksuva mänguasjaga on. Aga selle asemel, et normaalselt keelduda, hakkas üks paras vingumine pihta. Vingumine selle üle, et kuidas ta viimasel ajal kogu aeg peab minu blogi asjadega tegelema jne. Ja nüüd ma ei taha sootuks üldse temaga videot teha, sest ebameeldiv on, kui tead, et inimene teeb seda vastumeelselt ja ainult mingisugusest nõmedast kohusetundest. Tahaks sellisest tundest üle olla, aga no näed, ei suuda. Kurvaks teeb, eriti veel, kuna täna on üks oluline päev. Kurat küll, ma teeksin ju ise, kui ma näeksin! Selline tunne on, et ma pean ikka kuskilt väljaspoolt leidma oma blogile abilise, kes aitaks mul teha neid asju, mis jääb nägemise taha või mida mu armas ekraanilugemisproge ei suvatse teha. Näiteks postituse joonduse ja kujunduse paika sättimine, videode ja piltide tegemine, lisamine jm. Aga no kust sellist leida. Ma ei saa ju keset tänavat astuda suvalise Vello juurde ja teha juttu, et kuule, selline ettepanek...
Kuna mul värsket kraami pole, siis peate leppima vana kraamiga. Lisan siia lõppu ühe klõpsu, kus Janet tähistas 3. aastaseks saamist ja pildil on ta siis koos oma õe Jasminega, kes on samuti juhtkoer. Janet siis vasakul ja Jasmine paremal :)
 
 

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Palju õnne Janetile!! Mul on temaga tehtud videosid vaadates alati selline magusvalus tunne sees, sest ta meenutab oma miimika ja käitumise poolest nii väga meie kutsat, keda enam pole. Samasugune kollane labradoripreili oli.. Igatahes, nautige seda aega, mis teile antud! Aga tahan veel öelda Kai, et sinu siin kirjeldatud tunded on täiesti mõistetavad, ja samas saan ka nendest teistest aru. Midagi tarka ei oskagi soovitada aga usun, et elu toob ühel hetkel kindlasti mingi lahenduse või muud võimalused. Ja väga õige, et sa oma murest teada annad, mitte ei nukrutse vaikselt kuskil nurgas :)

    VastaKustuta
  2. Aitääh! :)
    Tead väga armas oli lugeda Sinu kommentaari ja mul tekkis ka endal praegu kuidagi äratundmisrõõm, sest meie kutsume ka Janetit labradoripreiliks, sest ta lihtsalt oma käitumise ja olemuselt on seda :) Mul on nii kahju, et teie kollast preilit enam ei ole :(
    Igatahes saime selle videokese suure hädaga tehtud ja katsun kärmelt paar rida juurde kribada ja siis saate juba ise näha, kuidas preili oma kingituse vastu võttis ;)

    VastaKustuta
  3. Palju õnne kollasele preilile!
    Nii kurb on lugeda, et selliste väikeste asjade palumine lähedastelt neile nii palju pahameelt valmistab :( Need videod ja pildid on ju mälestuseks ka, mitte ainult blogisse.

    VastaKustuta
  4. Täitsa kurb oli lugeda, samas ma saan aru teisest poolest ka et vahel võib tunda väsimust, suht loomulik. Aga siis peabki mingi lahenduse välja mõtlema, nt oleks ju väga hea kui leiaksid abilise kes sind selle blogivärgiga aitaks kas või paar korda nädalas? Siis a la Joonasel natuke vähem vaja abistada ja ei tohiks nuriseda kui tuleb mõni hetk kui ikkagi vaja aidata, sest ka see loomulik ju et sul on abi vaja mõndade asjade puhul.

    VastaKustuta
  5. Joosep ära ole nõme!

    VastaKustuta

Back
to top