Much happy

Joosep pakkis reedel oma kodinad kokku ja sõitis nädalavahetuseks ära ühele üritusele. Algselt plaanisime koos sinna minna, aga kuna üks meist pidi koeravalvesse jääma, siis seekord jäin mina koju.

Mina ei tea, kas see teeb minust teiste silmis mingisuguse saamatu hädise olevuse või kuidas teistel sellega on, aga mina ei oska pikalt olla ilma oma teise pooleta rõõmus. Tahaks kogu aeg suhelda, muljetada ja niisama vahepeal kudrutada.Päeval pole nagu hullu miskit, sest siis saab tähelepanu kõik muu, aga vot õhtud on need kõige nukramad, sest igatsus poeb hinge. Pole ju kedagi, keda kaissu võtta või kelle kaissu ise pugeda. Hommikud on ka kuidagi liiga vaiksed ja kui ma käe Joosepi voodi poolele välja sirutan, siis on nii kurb enda kõrvalt leida, ee, Janetit :D
Ei, tegelikult on armas, et poobik kasutab kohe mugavust ära, aga ma EI saa seda tegelinskit hommikul kaissu võtta, vastupidi, ma pean hoopis oma näitleja meisterlikkuse mängu panema ja teesklema sügavat und. Vastasel juhul, kui ma ei maga, manab Janet endale ette sellise ilme, et mis lulli löömine siin praegu käib ja kukub elu eest käpaga vehkima ning sügamist nõudma. Kui ma julgen ignoreerida kõrgeaulise preili juhtkoera soovi, siis kukub kõrva ääres etteheitvalt jorisema. Katsu siis sellise kõrval hommikusi unelemisi nautida.

Täna siis Joosep helistas ja uuris, et kuidas mul päevake läinud on ja millega tegelen, aga kuna mul oli mingi räme kass kallal, siis vastasin igale küsimusele mingi erilise laibamatja häälega. Alles pärast hakkasin mõtlema, et tubli naine - mees on koju tulemas ja siis kas see ongi see, mis meest koju tulles ees ootab? Ma ei tea, aga kui ma oleksin mees ja oleksin teisel pool toru kuulnud to the max masendunud häält, siis ma poleks vist koju läinudki. Seega saatsin Joosepile ruttu sõnumi ja palusin vabandust, et ma sellise plässi häälega olin, ma lihtsalt veits juba suren siin igatsuse kätte ära.

Kui kuulsin, et Joosep on umbes 15 mintsa pärast kodus, siis ma ülehelikiirusel vahetasin riided, viskasin värskendavat kreemi näkku, kammisin juuksed ja pihustasin lõhna peale, et varjata oma veits kudenud olekut. Ma polnud ju peale Joosepi lahkumist kordagi riideid vahetanud ega pesemas käinud, silkasin kõik päevad ringi nagu võidunud tuustik.

Mulle praegu meenus Joosepi koju tulemise ja koerte rõõmustamisega see, et meil hiljaaegu käis külaline. Python tervitab tavaliselt külalisi ülevoolavate saltodega, aga Janet käitub palju väärikamalt ja vaoshoitumalt. Ta tavaliselt viib külalistele tervituseks: sussi, mänga, soki,ahju kõrvalt tulehakatuseks mõeldud vana ajalehe, no ühesõnaga selle, mis parasjagu silma ja hamba ulatusse jääb. Aga viimane kord jalutas Janet saba liputades külalisele vastu minu aluspükstega. Ärge küsige, ma ei tea kust need sai. Võimalik, et mul kummuti pesusahtlist kukkusid need põrandale ja no ma lihtsalt ei märganud. Ma ei taha mõeldagi sellele, mida see külaline võis mõelda. Ma tean, mida ma ise oleksin taolises olukorras mõelnud, kui kellegi koer oleks mulle trussikutega vastu jalutanud. Ma oleks mõelnud, et näe, koer korjas voodi alt alukad üles, mis arvatavasti peale seksi sinna kukkusid. Ühesõnaga ma ei tea, mida külaline mõtles ja ma ei hakanud uurima ka, veits akward oleks olnud küsida: "Aa kuule, no räägi, mis mõtlesid, kui mu koer Sind minu trussikutega tervitama tuli?"Igatahes tänks Janet, et tegid mul sajandi margi! :D