Nagu eri pettumus ja nõutus on kallal

Jõudsin eile Saaremaa tripilt tagasi ja kohe, kui ma üle ukseläve astusin ja oma kodinad lahti olin pakkinud, pugesin ma ära tuttu ja magasin kuni tänase keskpäevani. Täna oli plaanis edasi, või õigemini tagasi maale liikuda, aga ma kardan, et jätan selle mineku vahele. Joosepi igatsus on peal küll, aga ega mul pole mõtet lihtsalt sinna niisama tuterdama ja Joosepi püksisääre külge rippuma minna. Eelmisel korral, kui Joosep neljapäeval maale ära sõitis ja mina esmaspäeval järgi läksin, siis olin suht kindel, et oo, raudselt hullult igatseb mind ja muud ei teegi maal, kui vahib öösel igatseval pilgul tähistaevasse ja mõtleb minust... Ilus on ju mõelda sedasi ja eks see vist loomulik ole, et inimene tahab, et teda igatsetaks ja kui ei, siis on väheke pettumust hinges küll.

Ma olen mõnel korral sattunud lugema kuskilt blogist, et näe saatsime lapsed vanavanemate juurde, aga nad üldse ei igatse meid. Või et oleme armsamaga juba üle nädala üksteisest eemal ja no üldse see teine pool ei helista nii palju ja tal on sõpradega nii tore, et mina üldse ei meenu jne. Siis olen mõelnud küll, et miks sellest üldse probleemi tekitada. Tore ju, kui teisel poolel või Sulle olulisel inimesel on mõnus puhkuseaeg, mis viib argipäeva toimetustelt ja muredelt mõtted mujale jne. Ma nagu tõsiselt ei saanud aru, aga nüüd... Ma olen ise samas seisus ja ma vingun, et Joosepil on maal nii tore ja lõbus ja kõike muud teha, kui minuga rääkida.

Eelmisel korral ma solvusin ikka täitsa ära, kui ise tuli korraks minu käest miskit küsima ja siis ma vastasin talle ja kui olin oma jutu lõpetanud, siis avastasin, et einoh, hea mees oli juba minema kõndinud ja tegi juba miskit koos oma sõbraga. Siis olin ma tõsiselt häiritud, kuna esiteks minu jaoks on pimedaga suhtlemisel paar sellist olulist reeglit ja see oli üks nendest, mida rikkus. Sa ei lähe mitte never keset jutuajamist pimeda juurest ilma ütlemata minema, mitte kunagi! Alati annad teada. Isegi siis, kui plaanid ainult sekundiks lahkuda, ikkagi annad teada. Või kui plaanid vahepeal vasakult paremale liikuda, siis ka annad sellest teada, mitte ei lase pimedal vasakule rääkida ja ise seisad samal ajal paremal pool.

Igatahes, kuna Joosep rikkus toda reeglit, siis ma olin juba ainuüksi selle peale kuri ja tundsin end ebamugavalt. Kuigi tavaliselt, kui sõbrad mulle nii teevad (vahest ka niisama nalja pärast), siis lähen naljaga kaasa või pööran ise olukorra naljaks, aga kuna antud olukorrale lisas pinget veel ka see, et tal oli palju huvitavam sõbraga koos olla, siis tuli sellest totaalne solv. Mnjah, ma saan isegi praegu aru, et ma kõlan lapsikult, aga mind ei huvita, sest ma ei hakka siin midagi ilustama, ma olen ka inimene ja mul on emotsioonid ja üldiselt ma oma emotsioone vaka all ei hoia.

Kui ma maale jõudsin, siis ta küll tuli kohe tegi autoukse lahti ja tervitas mind sooja kallistusega ja siis rääkis oma uudiseid ja that was it. Ei mingit huvi minu tegemiste vastu. No näiteks, et kuidas mul reis oli, mis ma vahepeal teinud olen, kuidas peavaluga lood on või öelnud siis vähemalt, et ma näen hea välja, mkm. Selle eest ütles, et ma lõhnan nii hästi, aga einoh, arvata võib, et ma lõhnan hästi, kui tulen pestult ja lõhnastatuna kodust. Kuna ma olin end peaaegu sama päeva hommikul ju 20 mintsaga poes oimetuks jooksnud, siis ma miskipärast oleksin tahtnud kuulda, et olen ilus, aga nohjah.  Ühesõnaga ei läinud see vastuvõtt päris nii nagu olin oodanud. Ühe Aliase mängu suutsin ma maal oldud aja jooksul Joosepilt küll välja pinnida, aga no see oli ka kõik. Ma ei taha ka olla selline, kes käib ja mangub, et kuule teeme seda või kas toda tahad teha. Esiteks mulle ei meeldi manguda ja teiseks mulle ei meeldi, kui Joosep mulle korvi annab.

No ja siis ma mõtlengi, et ma ei hakka täna uuesti maale sõitma. Puhkan kodus ja naudin endiselt seda idüllilist vaikust ja rahu, kui vaid seda nõmedat igatsust Joosepi järgi ei oleks. Ma olen talle selle nädala jooksul paar sõnumit saatnud ja helistanud, aga nüüd mõtlen, et jätan need sõnumid ja üksikud telefonikõned ka ära. Muidu ju võiks toda igatsust sõnumitega leevendada, aga no ma ei taha olla nagu mingi psühh, kes ei saa endaga hakkama. Kui ma ei eksi, siis homsest algab Joosepi viimane puhkusenädal ja no mina ausalt öeldes ei kujuta ette, millal tema plaanib siis minuga selle matka ära teha, mille lubas ja kokku leppisime, sest tuleval reedel sõidan mina ju kolmeks päevaks Haapsallu ja tulen Joosepi viimaseks puhkusepäeva õhtuks tagasi. Noh, halleluuja! Ja kui algab jälle igapäevane töörutiin, siis ei saa me niisama oma kvaliteetaega, siis sõltuvad kõik jutuajamised, tegemised ja ettevõtmised ainult Joosepi töögraafikust ja ajast. Ma ei tea, ma tunnen praegu tõsiselt, et ma olen tema prioriteedilistis kuskil eriti viimasel kohal. Ma olen ju tema puhkust nii pikalt oodanud, et saaksime koos hommikuti nii kaua voodis lebotada, kui süda lustib, koos ühise laua taga hommikukohvi juua,keset päeva jalutama või kinno minna jne. Aga kunagi juuli alguses ütles Joosep mulle üldse, et talvel ta arvatavasti puhkust välja ei võta, nii et ma olen hetkel kohe eriti nõutu. Ja isegi, kui näpistab tööajast mulle selle matkapäeva, siis pole see see, sest siis peab ikka olema valmisolekus, et peab vahepeal tööle keskenduma ja kõnedele vastama ja sada muud asja. Jälle meie arvelt, kõik meie arvelt.

Kõige kurvem selle olukorra juures on see, et Joosep ise antud asjas probleemi ei näe. Ah, ma parem lõpetan, sest muidu ma kütan end niisama üles ja siis sellest head nahka ei saa.
Ahjaa, Saaremaa tripist tuleb loodetavasti lähiajal pikem pildipostitus, aga see seisab hetkel selle taga, kuna Kiku tegi üle 400 klõpsu, siis ilmselgelt on tarvis veidi valikuid teha, mida võtta ja mida jätta. Aga muidu etteruttavalt võin öelda, et reis oli superlahe, kuigi väsitav ja üpris kulukas, aga ei kahetse miskit. :)

CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Mulle tundub, et meeste puhul ei saa eeldada ja loota, et nad mäletavad kõiki plaane, mis naised teinud on. Seega haara härjal sarvist ja kutsu Joosep varem koju ja ütle otse, et vot nüüd lähme sinna ja teeme seda jne. Ma tean, et tunduvalt romantilisem oleks, kui mehed loeks naise vihjetest ise vajaliku välja, kuid reaalselt kõik seda ei oska. Ja et oleks hiljem tore puhkust meenutada, ära kuluta seda aega nördimusele ja ära ole uhke (oo ma tean kui raske on seda mitte teha) vaid astugi konkreetne samm ja ütlegi täiesti otse, et kle tule nüüd a´la teisipäeval koju, lähme matkama, naudime su viimaseid puhkusepäevi koos.

    VastaKustuta
  2. Ma ütleks ka et mehed on mehed, nad ei mõtle nii nagu meie,naised,neile peab ütlema kui probleem on

    VastaKustuta
  3. No nüüd uusim teave on see, et homme on Joosepil viimane puhkusepäev ja pidavat täna õhtuks koju tulema, aga noh...koos kasuisaga. Püüdsin võimalikult rahulikuks jääda, aga hommikul kees ikka kõik üle ja siis saatsin talle eriti tigeda füürerist naise sõnumi, et minugi poolest tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul koju ja alates sellest hetkest on kõik täna mind närvi ajanud. Suutsin isegi poes müüja peale ärrituda...

    VastaKustuta

Back
to top