Palun vabandust. Olen lubamatult kaua vaikinud. Lausa nii kaua, et nii mõnigi sõber jõudis juba hakata uurima, kas olen blogimise lõpetanud või millal oleks lootust uut postitust lugeda. Ning on ka neid olnud, kes on väga konkreetselt öelnud „kuule, Kai, mine ja blogi midagi“.
Kusjuures, see viimane toimib minu puhul vist kõige paremini, kuna küsimustele nagu miks, millal või kas, ei ole ma väga hea vastaja kui see puudutab blogimist. Aga kinnitage turvavööd, sest siit tuleb järjekordne mammutpostitus (loe: väikene ülevaade) nelja, ee, heakene küll, viie nädala kohta, mil ma sõnakestki ei poetanud.

1. 23. septembril oli mu sünnipäev, wii. Olen väga rõõmus ning siiralt tänulik kõigile, kes mind sel tähtsal päeval meeles pidasid ja õnne-jaksu-tervist soovisid. Aitäh!

2. 4.-6. oktoobril väisasime Janetiga rahvusvahelist juhtkoerte maavõistlust. Tänavune võistlus toimus Lätis. Tulime VI kohale ja noh, mis ma oskan kosta?! Pean peeglisse vaatama, silmad häbist maha langetama ja ütlema, et ma olen üks paras käkerdis!
Käkerdis olen ma nimelt sellepärast, et Janet tegi suurepärase võistluse, aga mul oli koera usaldamisega probleeme ja ma vist unustasin ära, kes meist pime on ning tahtsin hirmsasti ise koera juhtida-korrigeerida-parandada. Ilma minu käkerdamisteta oleksime ilmselt esikolmikusse  jõudnud.
Ja noh, kasuks ei tulnud ka mu outfit. Ma ei tea, kus mu mõistus oli, aga ma leidsin, et võistlusrajale on hästi mõistlik minna kleidi, mantli ja kontsakingadega. See ei vaja vist rohkemat kommenteerimist. Ma omast arust läksin vist Broadway catwalkile. Aga eks feilimised ongi elus selleks, et õppida ja areneda. Eks püüan järgmine kord paremini. Natuke lohutab see, et see oli ikkagist meie kõige esimene võistlus.

Lisaks oli reis sellepärast ka veel „huvitav“, et kui õhtul hotellituppa jõudsime, siis avastasin õudusega, et mul pole insuliini.
Ma nimelt enne Lätti sõitmist käisin spetsiaalselt apteegist läbi, et osta insuliini, aga apteegileti taga seistes avastasin, et mu pangakaart on kadunud. Olin sellest nii kohutavalt häiritud, et unustasin insuliini ja reisi sootuks ära. Suutsin ainult sellest mõelda, et kuhu ma oma kaardi olen pistnud ja nii ma kõige tähtsama diabeetiku ravimita reisile sõitsingi. Aga õnneks elukaaslane sai Pärnus bussijuhiga kaubale ja Riia buss võttis pakikese kaasa ning elupäästev ravim toimetati õigeaegselt minuni. Sellistel hetkedel mõistad kui abivalmid ja toredad on inimesed.

3. 17. oktoobril kolisime elukaaslasega Tartusse, Toomemäe kanti. See viimane on minu kui pimeda jaoks kõige suurem ja drastilisem muutus elus, sest tuttav turvaline Pärnu linn, millest mul oli päris hea linnakaart peas kokku pandud, jäi minust kaugele maha. Nüüd pidin harjuma ja õppima uue keskkonnaga.
Ma olen üldiselt uute olukordadega päris hea harjuja, kui mulle luuakse selleks vastavad tingimused või kui ma ise saan neid tingimusi luua. Hetke seis peale kahte nädalat on selline, et oskan praegusest kodust minna bussipeatusesse ja sealt sõita kesklinna ning kesklinnast jalutada tipa-tapa Tartu bussijaama ning vajadusel kesklinnas ümberistuda teise bussi peale. Ehk et otsida üleval Riiamäel asetsev bussipeatus üles.

Oskan Toomemäele minna, ent tagasi vist ei oska tulla. Ma pole seda veel üksi katsetanud, sest Janet on super tööstreikija, kui vihma sajab ja no ütleme nii, et viimasel ajal sajab siin päris palju. Kiku küll rääkis, et Tartus on alati ilus ilm ja et kui kolid siia, siis Tartu tervitab alati ilusa ilmaga. Ehk et ma lootsin päikest, lilli,liblikaid ja linnulaulu, aga oh well, see on vist hetkel vale aastaaeg.
Eniveis, siis oskan veel minna peaaegu Kassikaussi. Selle tee õpetas mulle selgeks üle tee elav teine juhtkoerakasutaja Gerli. Pargi lõppsihtmärgiks on pargipink, aga mina eile avastasin, et tegu pole teps mitte pingiga, vaid hoopiski kiigega. Ma pidin end kaamliks ehmatama, kui päris esimest korda proovisin selle peale istuda ja see nn pink minu tundmuse järgi peaaegu et ümber kukkuma pidi. Kargasin nagu tulesäde sellelt püsti ja tutvusin ettevaatlikult olukorraga ning siis taipasin, et see on üks eriti kift kiik. Tagasiteel koju mõtlesin, et huvitav kas see teine pime ka teab, et tegu on kiigega, mitte pingiga…

Veel oskan jalgsi kesklinna minna, aga seda puhtalt teoorias. Aga ma olen üpris kindel, et jõuaksin õigesse kohta välja, sest mul on omad kindlad maamärgid juba väljakujunenud, nagu näiteks liiklusmüra. Pean jõudma lihtsalt Riia tänavale ja ma tean kuhu poole see jääb ning sellest juba piisab.
Ühesõnaga, minu puhul piisab kõrvakuulmisest, maamärkidest  ja aktiivsest praktiseerimisest.

4. Tartu linna bussipeatustesse on hakatud paigaldama kõnelevaid teavitustabloosid, mis räägivad nägemispuudega inimesele vajaliku  info saabuvate busside kohta. Et mis kell saabub, millal väljub ja mis liiniga on tegu.
Seisad rahulikult peatuses ja siis kuuled, kuidas üks bassihäälne onu ütleb "2 minuti pärast tuleb buss number 20, 15 minuti pärast tuleb buss number 5" ja juurde räägib ka selle, et mis marsruudil sõidab.Igati innovaatiline ja tore abivahend! Kui saan nende vahvate aparaatidega natuke rohkem sinasõbraks ja kogemusi juurde, siis kindlasti kirjutan siia ka pikemalt, et mis ja kuidas.

Aga tõmbangi nüüd selleks korraks otsad kokku. Oma tänase blogipostituse lõpuks tahan öelda, et olen endiselt elus ja pole kuhugi kadunud. Ciao!                                                   

Palun vabandust. Olen lubamatult kaua vaikinud. Lausa nii kaua, et nii mõnigi sõber jõudis juba hakata uurima, kas olen blogimise lõpetanud või millal oleks lootust uut postitust lugeda. Ning on ka neid olnud, kes on väga konkreetselt öelnud „kuule, Kai, mine ja blogi midagi“.
Kusjuures, see viimane toimib minu puhul vist kõige paremini, kuna küsimustele nagu miks, millal või kas, ei ole ma väga hea vastaja kui see puudutab blogimist. Aga kinnitage turvavööd, sest siit tuleb järjekordne mammutpostitus (loe: väikene ülevaade) nelja, ee, heakene küll, viie nädala kohta, mil ma sõnakestki ei poetanud.

1. 23. septembril oli mu sünnipäev, wii. Olen väga rõõmus ning siiralt tänulik kõigile, kes mind sel tähtsal päeval meeles pidasid ja õnne-jaksu-tervist soovisid. Aitäh!

2. 4.-6. oktoobril väisasime Janetiga rahvusvahelist juhtkoerte maavõistlust. Tänavune võistlus toimus Lätis. Tulime VI kohale ja noh, mis ma oskan kosta?! Pean peeglisse vaatama, silmad häbist maha langetama ja ütlema, et ma olen üks paras käkerdis!
Käkerdis olen ma nimelt sellepärast, et Janet tegi suurepärase võistluse, aga mul oli koera usaldamisega probleeme ja ma vist unustasin ära, kes meist pime on ning tahtsin hirmsasti ise koera juhtida-korrigeerida-parandada. Ilma minu käkerdamisteta oleksime ilmselt esikolmikusse  jõudnud.
Ja noh, kasuks ei tulnud ka mu outfit. Ma ei tea, kus mu mõistus oli, aga ma leidsin, et võistlusrajale on hästi mõistlik minna kleidi, mantli ja kontsakingadega. See ei vaja vist rohkemat kommenteerimist. Ma omast arust läksin vist Broadway catwalkile. Aga eks feilimised ongi elus selleks, et õppida ja areneda. Eks püüan järgmine kord paremini. Natuke lohutab see, et see oli ikkagist meie kõige esimene võistlus.

Lisaks oli reis sellepärast ka veel „huvitav“, et kui õhtul hotellituppa jõudsime, siis avastasin õudusega, et mul pole insuliini.
Ma nimelt enne Lätti sõitmist käisin spetsiaalselt apteegist läbi, et osta insuliini, aga apteegileti taga seistes avastasin, et mu pangakaart on kadunud. Olin sellest nii kohutavalt häiritud, et unustasin insuliini ja reisi sootuks ära. Suutsin ainult sellest mõelda, et kuhu ma oma kaardi olen pistnud ja nii ma kõige tähtsama diabeetiku ravimita reisile sõitsingi. Aga õnneks elukaaslane sai Pärnus bussijuhiga kaubale ja Riia buss võttis pakikese kaasa ning elupäästev ravim toimetati õigeaegselt minuni. Sellistel hetkedel mõistad kui abivalmid ja toredad on inimesed.

3. 17. oktoobril kolisime elukaaslasega Tartusse, Toomemäe kanti. See viimane on minu kui pimeda jaoks kõige suurem ja drastilisem muutus elus, sest tuttav turvaline Pärnu linn, millest mul oli päris hea linnakaart peas kokku pandud, jäi minust kaugele maha. Nüüd pidin harjuma ja õppima uue keskkonnaga.
Ma olen üldiselt uute olukordadega päris hea harjuja, kui mulle luuakse selleks vastavad tingimused või kui ma ise saan neid tingimusi luua. Hetke seis peale kahte nädalat on selline, et oskan praegusest kodust minna bussipeatusesse ja sealt sõita kesklinna ning kesklinnast jalutada tipa-tapa Tartu bussijaama ning vajadusel kesklinnas ümberistuda teise bussi peale. Ehk et otsida üleval Riiamäel asetsev bussipeatus üles.

Oskan Toomemäele minna, ent tagasi vist ei oska tulla. Ma pole seda veel üksi katsetanud, sest Janet on super tööstreikija, kui vihma sajab ja no ütleme nii, et viimasel ajal sajab siin päris palju. Kiku küll rääkis, et Tartus on alati ilus ilm ja et kui kolid siia, siis Tartu tervitab alati ilusa ilmaga. Ehk et ma lootsin päikest, lilli,liblikaid ja linnulaulu, aga oh well, see on vist hetkel vale aastaaeg.
Eniveis, siis oskan veel minna peaaegu Kassikaussi. Selle tee õpetas mulle selgeks üle tee elav teine juhtkoerakasutaja Gerli. Pargi lõppsihtmärgiks on pargipink, aga mina eile avastasin, et tegu pole teps mitte pingiga, vaid hoopiski kiigega. Ma pidin end kaamliks ehmatama, kui päris esimest korda proovisin selle peale istuda ja see nn pink minu tundmuse järgi peaaegu et ümber kukkuma pidi. Kargasin nagu tulesäde sellelt püsti ja tutvusin ettevaatlikult olukorraga ning siis taipasin, et see on üks eriti kift kiik. Tagasiteel koju mõtlesin, et huvitav kas see teine pime ka teab, et tegu on kiigega, mitte pingiga…

Veel oskan jalgsi kesklinna minna, aga seda puhtalt teoorias. Aga ma olen üpris kindel, et jõuaksin õigesse kohta välja, sest mul on omad kindlad maamärgid juba välja kujunenud, nagu näiteks liiklusmüra. Pean jõudma lihtsalt Riia tänavale ja ma tean kuhu poole see jääb ning sellest juba piisab.
Ühesõnaga, minu puhul piisab kõrvakuulmisest, maamärkidest  ja aktiivsest praktiseerimisest.

4. Tartu linna bussipeatustesse on hakatud paigaldama kõnelevaid teavitustabloosid, mis räägivad nägemispuudega inimesele vajaliku  info saabuvate busside kohta. Et mis kell saabub, millal väljub ja mis liiniga on tegu.
Seisad rahulikult peatuses ja siis kuuled, kuidas üks bassihäälne onu ütleb "2 minuti pärast tuleb buss number 20, 15 minuti pärast tuleb buss number 5" ja juurde räägib ka selle, et mis marsruudil sõidab.Igati innovaatiline ja tore abivahend! Kui saan nende vahvate aparaatidega natuke rohkem sinasõbraks ja kogemusi juurde, siis kindlasti kirjutan siia ka pikemalt, et mis ja kuidas.

Aga tõmbangi nüüd selleks korraks otsad kokku. Oma tänase blogipostituse lõpuks tahan öelda, et olen endiselt elus ja pole kuhugi kadunud. Ciao!