Te vist ei taha teada, millega ma olen siin viimased kaks päeva tegelenud. Aga ma ütlen ikkagi. Ma nimelt hakkasin oma vanade postituste tekste liigendama. Nii et jaa. Ma saan aru, et nii mõnigi teist väga ootab mu uusi postitusi, aga mul hetkel ei ole seda va kirjutamistuhinat peal. Vahepeal oli lausa selline periood, kus ma mõtlesin, et lõpetan üldse blogimise. Et see mis on juba kirjas, et see jääb netiavarustesse alles, vähemalt mõneks ajaks, ent juurde ei kirjuta. Ja ei, mitte midagi halba või drastilist pole juhtunud, lihtsalt viskas üle see pidev oma elu eksponeerimine. Vajasin natuke omaette olemise aega, et jõuda selgusele.
Nii et siis teate, et ma olen pisut vaiksem.

Aga muidu nokitsen oma igapäeva asjade kallal ehk kirjeldustõlke töö kallal. Me hetkel oleme valmis saamas Tartu Rahvusarhiivi maja ligipääsetava ekskursiooni. See on olnud üks väga põnev projekt. Ja enne seda sai vabariigipäeva kontsertetendust konsulteeritud ja veel üht koma teist. Lisaks on peagi oodata kirjeldustõlkega muusikavideoid. Üks väga lahe Eesti bänd otsustas, et nemad tahaksid küll enda musavideodele tõlget pimedate heaks ja nii see kõik alguse sai. Tõlked on valmis, stuudios on käidud ja nüüd on vaid oodata esitlusüritust, kus neid tõlkeid esmakordselt esitatakse. Nii et toimetamist jagub.

Vahepeal sain kahekordseks vanatädiks ka. Mitte, et ma oleks muldvana. Mu väike õde on näiteks 13 ja ta on ka juba vanatädi, haha. Ja vaat see on küll omamoodi naljakas.
Ning mõned päevad tagasi saingi õetütre pisikest beebit süles hoida. Oh, ta oli lihtsalt maailma armsaim väike inimene. Tükk aega sain teda süles hoida, aga kuna olin lummatud sellest pambust, siis ei tulnud pähegi pilti teha. Nii et peate ootama järgmist kohtumist.

Mis siis veel…
Vaikselt edeneme ehitus asjadega. Me pole midagi reaalset veel ehitanud, ajame endiselt paberimajandusega seotud asju, aga enam ei peaks kaua minema. Noh, selles mõttes kaua, et kuni midagi ehitama hakkame. Ent sinnani läheb ikka oma mitu aastat, loodetavasti mitte aastakümneid, enne kui elumaja valmis saab. Ja muruplats hooldatud ja terrass valmis ja kaev ja ilus kaevumajake ja lillepeenar või kaks. Võib-olla võrkkiik puude vahele ja plaaditud teerajad, et ma hoovi peal ära ei eksiks jne. Ühesõnaga plaane on palju ja teha veel rohkem.
Ja loomulikult saaks kiiremini, kui tellida moodulmaja vms, aga Joosep tahab algusest lõpuni kõik ise ehitada.

Janetil, mu väikesel pensionäril, läheb samuti kenasti. Vähem kui kahe kuu pärast saab proua juba 15. Ja ma peaks ütlema, et ta on väga kõbus. Silkab õues ringi, keerutab endiselt oma nunnut karvast tagumikku ja lehvitab sabaga nagu Karlssoni propeller. Välimuselt on ta muidugi nagu vana koer. Karv on veidi tuhmunud ja kõrvaotsad, mis nooruspõlves olid karamellikarva, on nüüdseks valged. Isegi sabaots on valge, nagu rebasel.
Aa, ja vahepeal sai see suslik ühe krutskiga ka hakkama, ta nimelt läks keset südaööd uitama.  Aga ma peaks sellest eraldi postituse kirjutama, kuna see veidi pikem jutt. Aga jaa, selle ümber oli palju draamat, muret ja pisaraid.

Aga olgu, ma hetkel tõmban otsad kokku ja jätkan oma tekstide liigendamisega, hihi. Ma korra mõtlesin, et kuna mul on vahepeal jälle mitmeid uusi lugejaid juurde tulnud, et võib-olla peaksin tegema ühe Q ja A. Et mis arvate? Kui on küsimusi, siis jätke alla kommentaariumisse ja eks paistab, kas tuleb postituse jagu materjali kokku või mitte.
Aga seniks, olge mõnusad, nautige kevadet ja tsau-pakaa.

Jäin täna endamisi mõtisklema, et kui palju on meie ümber õelust ja üksteisele ära panemist, näpuga näitamist ja kurjust. Et miks on nii lihtne öelda halvasti? Miks me, inimesed, reostame oma hinge kibeduse ja eneseimetlusega? Küsimusi on palju, vastuseid vähe. Aga nendele teemadele mõeldes hakkasid mu peas keerlema read, mis tahtsid saada nii-öelda virtuaalsele paberile. Võib-olla kõnetab kedagi teist ka minu tagasihoidlikud luuleread. Ning nagu aimata võite, siis postituse pealkiri on ühtlasi ka minu uue luuletuse pealkiri.

Puude varjus, sinililleõites
Kaetud pehme rohetava samblaga, oksaraoga
Tühjad ilusad sõnad, nendega künnan enda ümber päiksesoojust
Kerglaselt löön pea kuklasse, naeran
Keegi ei näe mu palet puude varjus, sinililleõites
Päiksepaistes, sambla vahel oksaraos
Kes küll pühiks pealt pehkind sambla, kolletunud kuivand lehed
Kes küll julgeks astuda välja puude varjust, Valguse kätte
 Süda puhas ja plekitu
Kes küll julgeks öelda, endamisi mõelda, et on veatu
Ilma süüta, ehk hetkeks peatud?
Pühid maha kuivand sambla, pehkind oksarao
Sinililleõites uhke rüü
ja ütled – mina oma hinge kurjusele ei müü.