Üks ootamatu ja armas üllatus
Soovin teiega jagada kahte erilist kingitust, mis on mulle mõeldes tehtud. Nimelt üks viiest, mu õelastest, meisterdas mulle sõbrapäevaks ripatsi ja joonistas pildi, millel siis kujutatud mind, kes jalutab päikeseloojangu poole. Pildiraam on ka kusjuures ise meisterdatud. Pildiraami tagaküljele kirjutas Jaanika ka pühendusega luuletuse. Kuna me üksteist õigel päeval ei näinud, siis andis eile selle mulle üle ja kui ulatas mulle need imearmsad asjakesed, siis olin nii heldinud ja mul võttis silma täitsa märjaks, sest see oli ja on nii eriline. Ma olen veel praegugi sõnatu ja kui sellele mõtlen, siis käivad üle mu kere külmavärinad. Pildi panin magamistuppa kummuti peale, enda ja Janeti ühispildi kõrvale seisma.
Vahest, kui satume õega rääkima lastest, minust ja tervisest, siis õde on öelnud, et lapsed ikka küsivad, et mida saaks või peaks tegema, et tädi Kai saaks päris terveks ja kui öelda, et päris terveks ei saagi, siis muutuvad mõtlikuks. Huvitav on lihtsalt see, mismoodi lapsed seda maailma tajuvad, mida ja millele mõtlevad. Jaanikale siis suur-suur aitäh selle armsa kingituse eest ja kõigile senikauaks üks kalli, kuniks jälle näeme! :)
1 kommentaari:
Postita kommentaar