Eile nägin ma ühes Facebooki grupis noore naise abipalvet, mis oli sinna 21 minutit tagasi postitatud. Ma hnimesid ei hakka avalikustama, sest teema on tundlik ja pealegi see, mis ma edasi kirjutan ei pruugi ju sada protsenti tõele vastata. Aga ma lihtsalt väga tahaksin teada, mida teie kogu sellest asjast arvate. Lugu siis nimelt järgmine.

Üks neiu oli teinud postituse, kus küsis, kas kellegil oleks ära anda riideid ja hügieenitarbeid ja kui on, siis palun kirjutada postkasti. Kuna mul nii või naa seisab ees kappide revideerimine, siis kirjutasin ilma pikemalt mõtlemata. Saan mina riietest lahti ja keegi teine uutest riietest rõõmu. Niisiis kirjutasin, et mul oleks ära anda riideid, enamus neist S suuruses, kuid leidub ka teisi suuruseid. Neiu vastas suhteliselt kiiresti, umbes minutiga, et tema kannab kahjuks L suurust. Ma sellele rohkem ei reageerinud ja tegin omi toimetusi edasi, kui siis tunnike hiljem meenus, et ahjaa, ta ju küsis hügieenitarbeid ka, et neid saan ju ikka saata. Ja nii ma küsisingi, et mida tal hügieenitarvetest vaja oleks. Sain vastuseks, et šampooni, dušigeeli, hügieenisidemeid, tampoone jt asju.
Tõttasin poodi ja ladusin korvi kolmed sidemed, kaks pakki päevakaid ja ühe suure paki öösidemeid, siis Garnieri šampooni, roosad kolmekordse teraga žiletid (naiste värk, pealegi on need paremad, ei pea peale ühte korda kasutamist kohe minema viskama. Osad on sellised, et kui ühe korra kasutad, siis järgmisel korral on juba veits selline tunne nagu kraabiksid end roostes noaga. Aa, ja dušigeeli võtsin ka. Viimasel hetkel viskasin veel valge šokolaadi mustikatega ka korvi, et raskel ajal natuke suu magusaks saada ja no sõbrapäev ka kohe ukse taga.

Kirjutasin siis neiule, et kuna elame linnast nõks väljas, siis saaksime homseks kogu vajaliku kraami ära tuua, mille peale ta küsis, kas ma pakiautomaati ei saaks saata ja mina taaskord, ilma et oleksin midagigi küsinud, ütlesin „jaa, ikka saan“. Ja kui nüüd päris aus olla, siis see oli see hetk, kus mul hetkeks puges esimest korda väike kahtlus põue, kuid raputasin selle sellega maha, et kui naine peab juba internetist hügieenivahendeid omale paluma, siis võib-olla tõesti ei taha näost näkku kohtuda. Ei saa nagu inimesele seda pahaks ka panna. Ja kahtlus tekkis mul üldsegi sellepärast, kuna ütles, et on Jõgeva kandis tööl, aga grupp, kust abipalus asus üldse teises linnas.
Kui küsisin, et kuhu pakiautomaati ja mis numbrile pakk saata, siis Numbri andis kohe, kuid automaadi kohta vastas, et peab vaatama, et mis see lähim on. Lõpuks saatis pildi pakiautomaadi asukohast (ma ei öelnud talle, et ma pime olen). Lubasin, et panen see nädal paki teele. Neiu viisakalt tänas mind, juba teist korda ning küsis veel, et palju ta võlgneb. Ma ütlesin, et mitte midagi ja et loodan, et on natukenegi abiks.

See on nüüd see kogu meie vestlus ja lugu. Pakk on mul koos ja ootab ära saatmist. Kuna siin on mõningased red flagid, siis jagasin oma lugu ka Whatsapi naisteka grupis, mille ma siin mõned kuud tagasi lõin. Arvamusi oli seinast seina. Üks arvas, et tema oleks eelnevalt ikka uurinud, et kuidas ta sellisesse olukorda on sattunud, et vajab hügieenitarbeid, et kas siis tõesti ei jaksa isegi tüki seepi osta. Ja kui tal raha pole, et selliseid asju endale soetada, siis miks ta toiduraha ei küsinud ja kui käib tööl, siis kuhu see raha kulub jne. Minul aga keerles peas ainult üks mõte, et aga võib-olla on ta sellises väga kontrollivas suhtes, kus kogu raha läheb mehe kätte, mees ostab toidu, aga see teda ei huvita, kuidas naine päevade ajal hakkama saab. On ju selliseid mehi ja suhteid küll ja veel, kus mees ütleb, et see pole tema probleem, et vaadaku naine ise, kuidas hakkama saab. Ma ei tea ju. Aga lihtsalt on ennegi ju loetud ja kuuldud selliseid asju, et käed lihtsalt vajuvad rüppe ja sõnu pole, lihtsalt ei ole. Tunned ainult tohutult valu südames selle naise pärast ja mõtled, et kuidas ta ometigi sellisesse manipuleerivasse suhtesse sattus.

Meie naisteka grupis oli ka loomulikult mulle kaasaelajaid ja keegi mind välja ei naernud. Nad lihtsalt väga loodavad, et ma väga ei pettu, kui selgub, et mind siiski kasutati ära. Ma ise mõtlen nii, et isegi kui tegemist on mingi eriti salakavala petuskeemiga (mida minu aju ei suuda praegu välja peilida), siis mina olen siiski teinud head, olnud temaga igati delikaatne ja mõistev, vastu tulnud jne. Et kui tegemist on tõesti salakavala petisega, siis jäägu see puhtalt tema südametunnistusele... Mina ei pea sellega elama. Aga kui inimene päriselt on hädas ja vajab abi, siis läks väike toetuspakk ju õigesse kohta. Pealegi ma arvan, et me ei tohiks kogu aeg sedasi ka ringi käia, et me kõiki ja kõike kahtlustame, sest nii võivad päris hädasolijad ju abist ilma jääda. Muidugi ei tasu kogu aeg heldelt, roosad prillid ees, kõikidele küsijatele „kala“ jagada, kuid vahest ju ikka. Vastavalt sellele, mida süda sees ütleb.  

A seda unustasin mainida, et kui Joosep tema profiili vaatas, siis ütles, et mitte ühtegi pilti pole tal endast, isegi mitte ühtegi postitust. Kuid samas on tal ära märgitud keegi boyfriend ja kuigi noormehe konto on privaatne, siis ühel profiilipildil on ta koos ühe kahekümnendates lihtsa neiuga. Selles mõttes lihtsa, et ei mingeid kulinaid, glämmi ega pepu uppis poosetamist. Joosep ütles, et mitte midagi alarmilöövat selles pildis ei ole. No mine ja võta siis kinni, eks.
Ja no kui ma praegu seda lugu siia teile kirjutan, siis ma ei saa rinnale taguda ja öelda, et ma ei saanud petta, kõik on korras. Ikka on mingi väikene, tibatillukene kahtlus sees närimas, kuid teisalt ma mõtlen, mismoodi peaks keegi mind L suuruses riiete ja hügieenitarvetega lohku tõmbama!?? Kasutab tampoone pliidi alla tule tegemiseks, riided müüb maha (jumala eest müügu) ja  sidemeid kasutab ma ei tea milleks, et ma tunneksin end jõle petetuna.

No ma ei tea, öelge palun teie mulle, kas ma olen aasta Abistaja, aasta Idioot või aasta Sinisilm. Ma tunnen end küll pisut naiivsena, eriti tundsin ma seda siis, kui naisteka grupis naised uurisid, et kas ma tema tausta kohta uurisin ja ma olin nagu ee, ei uurinud. Tõtt öelda ma isegi ei tulnud sellise asja peale, et hakata nii delikaatse teema kohta midagi pärima. Nüüd muidugi mõtlen, et oleks võinud, aga egas ma nüüd enam hakka tagantjärele pärima. See oleks veidi imelik. Mul pakk koos, lubasin selle nädala jooksul posti panna ja kui ma nüüd praegu kirjutaksin ja hakkaksin küsima, et kuule, mida sa nende asjadega ikka teed ja kuidas sa sellisesse olukorda elus oled jõudnud jne jne. See tunduks nagu eriti debiilne ja leim.

Aga olgu, ma lähen googeldan nüüd selle neiu noormeest. Ma enne postituse kirjutamist ei tahtnud seda teha, sest kui ma oleksin välja selgitanud, et tegemist on kriminaaliga, asjaarmastajast vangis istunud petisega, siis poleks ma seda postitust kirjutanud. Siis ma oleksin kirjutanud hoopis nutva ja halava postituse sellest kui naiivne ja sinisilmne võib üks inimeseloom olla ja oleksin teisi omasuguseid hoiatanud.
Aa, ja mul kulus nende hügieenitarvete peale umbes 20 euri. Pole just mingi tappev summa, aga niisama petisele ei annaks. See on juba ühe täitsa arvestatava toidukorvi hind praegu poes. Selle eest saaks juba nii mõndagi.
Kuid olgu, tõmban joone alla ja andke siis teada, kuidas teile kogu see lugu tundub? Kas mind tinistati tampoonipaki ja šampooniga ära või tegin kõigest hoolimata õigesti kuulates oma südant? Mida teie oleksite (minu asemel) sellises olukorras teinud?

Mõned nädalad tagasi hõiskasin ma oma Facebooki blogilehel, et arvake ära, kes läheb Soomaale tõukekelgutama ning lisasin, et loodetavasti läheb kelgutamisega nats paremini kui suusatamisega. Ja no selles mõttes läkski, et kuhugi vastu puud ma ei kelgutanud ning kraavi ka ei kihutanud. Tõele au andes ei kihutanud ma üldse kuhugi, sest me ei käinudki kelgutamas. Ja takkajärgi olen isegi  natuke rahul, et jätsin minemata, kuna rahvast oli murdu. Mulle meeldiks Joosepiga kahekesi kelgutada või siis väikse sõprade seltskonnaga. Lihtsalt sellepärast, et Soomaa on selline koht, kus on suured lagedad lumme mattunud väljad, mõned üksikud lumised madalad männid ja…vaikus. kui mass korraga rajale läheb, siis kaob minu jaoks osa sellest looduse ümbritsevast võlust ära. See on umbes sama, et miks me tihtipeale käime metsas ja rannas üksi või koos koeraga jalutamas… Ma ei tea, kas saate aru, mida ma silmas pean.
Ent see polnud põhjus, miks jätsime minemata. Aga no ma kohe räägin teile sellest päris põhjusest ka.

Ühesõnaga ma tegelt ka muretsesin ta jala pärast nii väga, et pidasin ainuõigeks mitte kuhugi minna, aga Joosep ei näinud seda asja üldsegi nii roosilisena nagu mina, vaid ta sai mu peale väga kurjaks, et ma sedasi, ilma temaga aru pidamata, otsustasin tema eest ära…ja siis me läksime tülli. Ma siis selgitasin, et see pole ju mõeldav, et ta läheb valuliku ja turses jalaga tõukekelgutama, mispeale tema arvas, et ta võiks ju minu ikka kohale viia. Ja kui ma küsisin, et mida tema siis senikaua teeb, ütles ta, et autos istub. Eino tere hommikust, kas ma olen sellise näoga nagu ma hullult tahaksin kelgutada, samal ajal kui mu kallike istub autos!? See oli minu jaoks lihtsalt nii loll jutt, et ma läksin nii närvi, ja no ega temagi rahuga hiilanud.
Lõpuks hakkasin ma nutma ja olin nii hingepõhjani solvunud, et kuidas ta ometigi aru ei saa, et ma tegin seda kõike suurest armastusest ja hoolivusest tema vastu ja et eelkõige tahan ma just temaga kelgutama minna. Ent kuna me olime mõlemad selleks ajaks juba nii turris ja okkalised, siis ilmselt kostusid meie sõnad teineteisele umbes täpselt sedasi: blaablaablablaablablablablaa.

Kusjuures, tal siiani jalg valutab. Nii et ma endiselt arvan, et tegin ainuõige otsuse. Jaa, okei, ma hiljem tunnistasin talle, et võib-olla olin ennist tõesti pisut liialt impulsiivne ning oleksin võinud enne otsuse tegemist temaga natuke asja arutada. Või siis oleksin pidanud oma otsust talle sedasi pehmelt ja hellalt serveerima, peakest silitama ja lillepärjakese pähe asetama, et seda puhisevat hmöirapulli tema sees vagusi hoida.
Aga no on kuidas on. Kui me lõpuks end tühjaks vahutasime ja karjusime, mina oma solvumisest üle sain ja nutud nutetud sain, leppisime kokku, et lähme teine kord kahekesi koos ja ehk ongi siis pisut rahulikum.

Nii, ja nüüd te ilmselt küsite, et kuidas see kõik puutub postituse pealkirjas viidatud käeluumurdu? Ma olen ju terve postituse seletanud ainult mingisugusest jala paistetusest ja valust. Aga vot, kallid sõbrad, see puutub täpselt nii palju siia, et kohe järgmisel päeval kukkus mul ema õuetrepist kuidagi nii õnnetult, et murdis käeluu. Viisime ta siis EMOsse, kus selgus, et tal pole mitte lihtsalt murd, vaid nihkega murd. Arstid tegid talle tuimestava süsti ning hakkasid siis kätt paika väänama. Kaks korda väänati, sest esimese korraga ei õnnestunud. Ja kui nüüd tõele au anda, siis ei õnnestunud päris sada protsenti ka teisel korral, mistõttu peab ema täna kirurgi juurde minema ning siis selgub lõplik tõde – kas tuleb lõikusele minna või mitte.

Nii, ja kogu see eelnev jutt oli kõigest sissejuhatus. Loo puänt on see, et mul on siin kaks uskumatult kangekaelset inimest. Üks jalahaige, kes ei pea paljuks tõukekelgutama minna ning teine, kes tuustib oma kipsis käega sedasi ringi nagu homset poleks. Ei päriselt. Endal oli peale kukkumist käsi turses, luust kild väljas, sõrmed sinised ja EI SAANUD (!) oma kätt liigutadagi, aga juba järgmisel päeval ta helistas mulle ja ütles, et tema on töö juures. Kui ma seda kuulsin, siis pidin reaalselt südari saama. „Emaaa! Sa peaks praegu kodus olema ja rahulikult puhkama!“ hurjutasin ma teda dramaatiliselt. Tema aga tõi põhjenduseks, et tal oli vaja uksele silt panna, et on kipsis käega haiguslehel.
Kuna mul oli samal hommikul pediküüri ja kulmudesse-ripsmetesse aeg pandud, siis pärast seda kui Joosep oli minu ära visanud, läks ta emale töö juurde järgi. Ja kui ma kaks tundi hiljem oma kallist kaasat taas nägin, olid tal juuksed maha pügatud. Võite kolm korda arvata, kes pügas!? Jah, minu töömesilasest emake. Ühe käega. Mis see terve käsi ikka sedasi kasutult siin ripub, eks ole.

Ning juba teisel päeval hakkas ta endale suurest igavusest kuurist puid tuppa vedama. Tal ei olnud vaja seda teha, Joosep oli talle mitme  päeva puud juba ette ära vedanud. Nii, ja siis ta keerab endale lokirulle pähe, sest iial ju ei tea, millal keegi ukse taha tuleb ja siis ta peab kena välja nägema. Ma püüdsin selgitada, et ta näeb niisamagi kaunis välja, aga ei pidavat nägema, kui rulle ei keera. Ilma rullitamata nägevat ta nagu lammas oma juustega välja. Ma ei saa aru, mis lammastel viga on. Lambad on ju nii armsad ja pehmed. Aa, ja rulle ta keeras väidetavalt ainult ühe sõrmekesega. Ühe pisikese tillukese sõrmekesega.
No ja siis ta seal veel küpsetab ja koristab ja tuustib niisama ringi. Täna ta näiteks ütles mulle, et ta pesi aknad ära, kuna ta ei võinud enam vaadata, kuidas päike aknast sisse paistab ja siis on kogu seda tolmu näha.
Ja ma olen nagu Issand halasta. Päriselt ka.

Kuidas teil, Kas luud-kondid terved või olete ka õnnetult mõne luu see talv murdnud?

        Kui olime Joosepiga Kliinikumi parklasse jõudnud ning veel viimased minutid vaikuses autos istunud, suundusime hetk hiljem EMO sissepääsu juurde. Kohe kui sisse saime, täitsime paberid, sain endale randmepaela ning üks noor meditsiiniõde viis mu endaga kaasa, et mõõta rõhku, tegi EKG ning toksis midagi arvutisse.
Samal ajal kui ma toolil istusin küsis ta, et ega ma juhuslikult see Kai pole, kes blogi peab, mispeale vastasin, et juhuslikult olen küll. Selle peale muutus ta nii rõõmsaks ja ütles, et jaaa, ta töökaaslane oli just täna hommikul blogist lugenud, et sain kõne siirdamisele ja ta olevat olnud nii elevil ja siiralt rõõmus minu pärast. Ma olin muidugi südamepõhjani liigutatud, et mul on nii palju kaasaelajaid ja seda igast Eestimaa otsast. Hea, et ma sinnasamma ära ei sulanud nagu varakevadine lumememm.

Andmed sisestatud ja muljed vahetatud, liikusime käsikäes naerdes ja rõõmsalt lobisedes röntgenisse, sest enne kui mind lahti lõigati oli vaja teha kõhuõõnsusest ja vaagnast pilt. No et oleks ikka päris selge, kuhu need organid mahutada. Olin end juba poolest kerest paljaks koorinud, kui sain ehmatusega teada, et radioloogiks on noor meesarst. Ja ma olin seal nagu issand jumal küll, palun halasta mu peale ja pane mulle palun silmapilkselt kohe kõik riided selga tagasi! Ma tean-ma tean, nende jaoks pole hsee ilmselt midagi erakordset, et järjekordne poolpaljas naine seisab nende ees, usual day as always, aga see ei lohuta mind sugugi, sest imelik on mul ikkagi. Tunnen end alati nii kohmetult, et tahaks end iga kord sündsalt lina või kätega kinni katta.
Kui röntgenist tagasi tulin ja uuesti Joosepi kõrvale maandusin, siis küsis ta esimese asjana, et kuidas ma seda teen? Ma ei saanud esiti aru, et millest ta räägib, mida ma kuidas teen. Ta siis selgitas, et lähen mina võhivõõra inimesega teise ruumi, viis minutit hiljem tuleme koos naerdes ja juttu puhudes tagasi, nagu vanad sõbrannad muiste, et kuidas ma seda teen? Ma vaatasin talle nõutult otsa, sest ma ei tee ju mitte midagi erilist, ma lihtsalt olen mina ise. „No just, Kai. Sinus on midagi, mis mõjub inimestele vabastavalt, pannes neid tundma nagu te oleksite juba ammusest ajast parimad sõbrad. Ma ei tea mitte kedagi teist, kes suudaks nii ruttu võita inimeste südameid ja usaldust,“ selgitas Joosep. Minu jaoks aga täiesti tavaline.

Edasi tuli kuskilt osakonnast keegi hooldaja ning saatis meid uroloogia ja siirdamis osakonna intensiivpalatisse. Seal anti mulle pidžaama ja mõni tund hiljem ka esimesed immunosupressandid, et hakata vaikselt juba mu immuunsust alla suruma. Siis tuli hooldaja ning aitas mul trombisukad jalga venitada. Ma küll ei näinud, kuidas nad mul jalas istusid, aga sellest hoolimata tundsin ma end nendes väga kauni ja seksikana. Ja kui ma sain teada, et need on veel valge-lilla triibulised, kaks minu lemmik värvi lisaks roosale, no siis olin ma lõplikult müüdud. Olin päris kindel, et ma pakin need koju kaasa ja hakkan neid seeliku või kleidiga kuidagi sedasi kandma, et lõppude lõpuks ei saa mitte keegi aru, et mul on trombisukad jalas, haha. Aga võin juba etteruttavalt teid maha rahustada ja öelda, et need paraku jäid minust haiglasse maha, kuna pärast oppi olid neil vereplekid ja joodiplekid ja sada muud „võluvat“ plekki, mistõttu ei tundunud nad enam peale selliseid katsumusi sugugi nii ilusad. Nii et võite rahuliku südamega hingata, ma vaene pime inimene ei silka trombisukkades mööda linna ringi.

Oodata tuli tegelikult väga kaua. Haiglasse kutsuti meid kella kaheksaks ning vahepeal oli kell tiksunud üheteist peale. Joosepil oli selle aja peale kõht tühjaks läinud ning talle toodi putru ja võileiba. Mina ei saanud paraku midagi. Olin eelmisest õhtust saati söömata ning enne oppi sain vaid mõned lonksud vett, et hiiglaslikud tabletid alla neelata.
Aa, ja enne sellist pikka operatsiooni antakse patsientidele ka lahtistit ja ütleme nii, et seda ei manustata suukaudselt. See oli vast kõige ebameeldivam protseduur kogu selle ettevalmistuse eel. Ei midagi valusat, kõigest mõni sekund sealsamas voodis, aga lihtsalt ääretult ebamugav, kui keegi seal tagaotsas oma pastatuubi ja kummikindaga sudib. Üritasin seda nüüd võimalikult siivsalt seletada. Ehk õnnestus.

Kui kõik protseduurid ja ettevalmistused tehtud, siis pikutasin niisama voodis, mängisime kordamööda elektrivoodi puldiga, unelesime ja rääkisime Joosepiga niisama juttu. Kui siis üks hetk astus palatisse kirurg. Ütles, et usub, et saan umbes kell kaks opile, et hetkel võetakse organeid välja ja et sellega läheb veel pisut aega. Peale mida ta lahkus. Ma olin hetkeks sõnatu, lebasin liikumatult voodis ja seedisin äsja kuuldut. „Nad siinsamas lõikavad praegu kellegi seest organeid välja, siin samas,“ sosistasin ma šokeeritult Joosepile. Ma polnud arvestanud sellega, et mu doonor tuleb siit samast Eestist, sest variant oli, et tuleb ka mujalt. Kuid hiljem tõesti selgus, et minu doonoriks oli keegi nooremapoolsem naine Eestist. Ma vahel siiani mõtlen selle inimese peale ning sellele, et kusagil on keegi, kes kaotas endale väga kalli ja armsa inimese. Kellegi, kes võeti ootamatult nende eludest ära. Seda enam tunnen ma kohustust hoida oma uusi sõpru veelgi hoolikamalt, suhtuda lugupidamisega nii siirikutesse kui oma kehasse, sest need on saadud kingituseks kellegi elu hinnaga. Ning kuskil sügaval südamesopis kannan ma seda peret endaga alati kaasas.

Lõpuks hakkas kell liginema kolmele ning intensiivpalatisse tuli kõne opisaalist, et mind oodatakse. Hooldajad panid mulle krõpsudega õhukese ürbi selga ja mütsikese pähe ning sussid jalga ning heitsin voodisse teki alla ning mind viidi mööda pikki koridore, liftiga kuhugi (ma ei saanud aru, kas üles või alla) ning peagi ütles keegi Joosepile, et siit tema kahjuks enam edasi tulla ei saa. Ta oli terve selle aja koos minuga kaasa liikunud, hoidis mul käest kinni ja kinnitas igal sammul, et on minu kõrval ja et kõik läheb hästi. Mu silmad olid veekalkvel, noogutasin talle, endal süda sees värisemas. Püüdsin isegi natuke naeratada, kuid ei suutnud.
Enne, kui Joosep maha jäi, kallistas ta mind korra veel tugevasti ja andis põsemusi ning seejärel libiseski mu käsi tema soojast peost välja. Püüdsin kõigest väest oma mõtteid mujale saada, sest teadsin, et kui nii edasi läheb, siis hakkan sealsamas lihtsalt südantlõhestavalt nutma. Kuid ükskõik kui väga ma ka ei püüdnud argiseid mõtteid mõelda, ma ei suutnud, klomp oli kurgus. Ja siis see juhtus. „MA ARMASTAN SIND, KAI!“ hõikas Joosep läbi uste mulle järele ning ma oleksin nii väga sel hetkel tahtnud tema juurde joosta, teda veelkord kallistada ja paluda, et ta tuleks minuga opisaali kaasa. Tean, naeruväärne, kuid nii ma tundsin.
Õde, kes oli tulnud operatsiooniruumi ustele vastu, märkas, et mul pisarad silmas, lohutas mind ning sõnas lahkelt naeratades, et kõik läheb hästi.

Opisaali jõudes heitsin lauale pikali, anesteesiaõde hakkas minuga koheselt tegelema, küsis küsimusi ja oli kuidagi hästi sõbraliku ja sooja olemisega. Sain talle ära räägitud, et milline ebameeldiv ja hirmutav kogemus oli mul dialüüsitoru paigaldamisel. Et kuidas ma ei suutnud peale narkoosist ärkamist arstidele ja õdedele märku anda, et olen ärkvel, kuna keha oli halvatud. Ja nii nad seal toimetasid mu kallal, vasaku käe küljes oli vererõhumõõdik, kehale pandi klemmid ja parema käe küljes oli juba esimene kanüülgi sees. Nad olid nii professionaalsed. Teate nagu oleks varemgi seda teinud.
Olin juba täitsa rahulik, suutsin isegi juba naeratada, sest pinge oli maas, kui opisaali sisenes keegi tehnik ja ütles „ma tõin neeru, panen kasti siia maha“ ja ma olin seal nagu ee, ookei, ma olen nüüd valmis tuttu jääma.

No vot, selline oli siis siirdamisele eelnenud ettevalmistus. Eks ma pisut lühendasin, sest muidu tuleks sellest ilmatu pikk postitus, kuid kõik oluline sai kirja ning juba järgmises postituses räägin sellest, mis olid minu esimesed tunded peale kahe organi siirdamist, palju mul juhtmeid küljes oli, kuidas ma füsio abil esimest korda voodist püsti tõusin ja miks ma tema peale oksendasin ning kõigest muust põnevast.
Kui jätsin midagi rääkimata, siis küsige julgelt kõike, mis teile huvi pakub.