Ei, see pole järjekordne „suvi kohe kätte jõudmas ja vaja kähku kaalust alla saada“ dieedipostitus, vaid ma räägin Paljast Porgandist ja vee tarbimise vajalikkusest. Olles ise hetkel dialüüsravil ja kogenud igapäevase vee tarbimise olulisust, tundsin, et pean sel teemal sõna võtma. Porgand küll kajastas oma kuivpaastu kogemust juba möödunud aasta novembris, ent suurem aplaava tekkis sellest siis, kui naistearstid ja arstitudengid moodustasid kevade hakul eraldi töörühma, et Porgandi jagatavat väärinfot kummutada.

Esmalt pean ma muidugi tunnistama, et varasemalt polnud minagi tea mis hea veejooja ja põhjuseid ei pea kaugelt otsima – mul nimelt polnud lapsena kombeks  niisama lagedat vett juua ja eks seda ikka sellepärast, et peres lihtsalt polnud sellist harjumust. Aga ma olin seevastu väga suur piimasõber, no kohe ikka selline ehe piimavasikas, kelle jaoks viis liitrit päevas polnud mingi näitaja. Ent suureks saades rauges minu piimajoomarlus ning mingiks vanuseks olin teadlik vee kasulikkusest ja vajalikkusest. Ja sellest tulenevalt võin teise põhjuse vabalt laiskuse arvele kirjutada, sest ega kui veepudelit käe ulatuses pole, siis jumala eest sa ei viitsi ju need kümme sammu teha, et end kraanini loivata ja klaasitäis vett juua, mkm. Surud lihtsalt alla selle tunde, et võiks juua ja lähed päevaga edasi. Ja kolmas põhjus on vale arusaam, mille ma kujundasin ee, ma ei teagi täpselt mille põhjal. Ma miskipärast arvasin, et kui mu neerude töö on langenud, et miks ma hakkan neid siis veel liigse veega kurnama. Ei ole vaja. Ehk sisuliselt oli mu mõttemall see, et mida vähem vett neerud peavad läbi filtreerima, seda lihtsam neil.
Jumal küll, praegu seda kirjutades mõtlen, et kui loll saab üks inimeseloom olla? Noh, tundub, et üsnagi. Ja teades kui paljud meditsiinitöötajad loevad mu blogi, siis päriselt – mul on häbi. Aga õnneks ma ei levitanud seda valearusaama kellegile edasi. Et vähemalt nii palju aruraasukestki mul jagus.

Minu suhtumine veejoomisse muutus kardinaalselt siis, kui ma tänavu aasta jaanuaris läksin haiglasse dialüüsravi ettevalmistus opile. Ma olin nefroloogia osakonnas ja mu palatikaaslaseks oli üks teine diabeetik, juba siirdatud neeruga naine, ja loomulikult me rääkisime kõiksugu asjadest, mis puudutasid neerusid ja ka vee joomist. Mulle jäi väga selgelt meelde lause – neerud tahavad vett, nad tahavad justkui veest läbi vettinud olla. Ja nefroloogias on sul kogu aeg pooleteise liitrine veekann kapi peal. Saab tühjaks, palud jälle ära täita. Hommikul tuleb hooldaja, kes paneb kirja palju oled joonud, palju pissinud. Alguses ma mõtlesin küll, et püha rist, kuidas ma jaksan päeva jooksul juua sellist kogust vett, kui siin haiglas antakse sulle viis korda päevas süüa – kolm põhikorda ja kaks oodet. Aga kõik on harjumuste kujundamises kinni. Pealegi, toidu võin ma ju osaliselt järele jätta, vesi on igal juhul vajalikum.

Hakkasime siis naabrinnaga võidu kaanima ja kuna mina olen hästi võistlushimuline, siis see oli hea motivaator ja harjutus harjutamaks endale veejoomise kommet sisse. Hommikul ärkasin – jõin tassi vett. Tunnike peale sööki jõin vett. Naabrinna jõi vett – jõin minagi vett. Käisin põiel – jõin vett. Sisuliselt kogu aeg kui vähegi tundsin, et kõhus on ruumi jõin ma vett. Ja mis oli tulemus? Kahe esimese päevaga tõmbas korraks jalad natuke rohkem turse kui muidu. Ei midagi hullu neeruhaige kohta, kes on maakeeli oma neerusid kuival hoidnud, aga siiski oli tunda ja märgata. Ent kolmandal päeval juhtus midagi enneolematut – mu jalgade turse vähenes ja mu analüüsid, eeskätt kreatiniin, mis oli haiglasse tulles 600 ringis, oli langenud poole võrra ehk 352 peale. Ja seda lihtsalt lageda vee tarbimisega. Nii et see peab sajaprotsendiliselt paika, et ainuke asi, mis kehast toksiine ja muud välja viib, on vesi. Kui inimesel ei teki uriini, jäävad liigsed mürgid, elektrolüüdid ja muu, mida keha ei vaja, organismi.

Minul oli kreatiniin tõusnud diabeedist tingitud neerutüsistuse tõttu, aga ma väidan, et kui ma oleksin igapäevaselt rohkem vett joonud, oleks mu kreatiniini tase oluliselt madalam olnud ja ehk ka dialüüsi kaugemasse tulevikku edasi lükanud.

Kui Porgand rääkis, mismoodi tema uriin muutus kuivpaastu ajal tumepruuniks ja väitis veel sedagi, et need kõik on aastatega kogunenud mürgid, mis nüüd temast väljuvad, siis ma tahaksin lihtsalt facepalmida.  See on lausrumalus ja näitab vaid seda kui vähe inimene teab anatoomiast ja füsioloogiast. Ma saan aru, et Porgandi meelt ei muuda ilmselt miski, kui siis võib-olla see, kui ta oma neerud pekki keerab ja vajab halvimal juhul aastate pärast ise dialüüsi, sest kõik arstid ja meditsiinis töötavad inimesed on ju ravimiameti poolt ära ostetud ja mida iganes. Ega minul pole ka tegelt vaja neid lahuseid ja insuliini ja verevedeldajat ja teisi ravimeid. Ma tegelikult kujutan kõike seda üldse ette, et mul on diabeet ja neerukahjustus ja sada muud häda. Võeh..
Ja kui siin kevade hakul tuli Reporteris uudis selle kohta, mismoodi suure jälgijaskonnaga Palja Porgandina tuntud Merilin Taimre propageerib eluohtlikke soovitusi ja seda veel eriti tundlikus eas noortele, ise sealjuures vastutust võtmata, siis mul vajusid käed lihtsalt jõuetusest rüppe.

Mina enam ei joo vett siis, kui meelde tuleb või siis kui janu tekib. Veejoomine on saanud minu uueks heaks harjumuseks. Hommikul vesi, peale sööki vesi, vahepealsetel aegadel vesi ja loomulikult ka sportimise ajal. Kannan nüüdsest veepudelit igal pool endaga kaasas ja lisaks aitab mul vee joomist meeles pidada ka selline äp nagu Water Your Body.
Vesi on oluline mitmel põhjusel. See aitab reguleerida kehatemperatuuri, vee abil jõuavad toitained organiteni, vesi transpordib rakkudesse hapnikku ja aitab kehast välja viia mürkaineid. Samuti on vesi naha niisutamise jaoks oluline komponent. Kui me ei joo piisavalt vett, võib see tekitada mitmeid terviseprobleeme: kuiv nahk, väsimus, nõrkus, peavalud jne. Teisisõnu – vesi on elu alus!

Ma ei saa küll inimesi sundida järgima emma-kumma nõuandeid, sest kõik on kinni uskumuste taga, ent võib-olla minu isiklik kogemus vee tarbimisest pani asjad natuke teise perspektiivi ning pani kedagi ümber hindama vee olulisust.
Vahel on nii, et inimesed, kellel on tervisega kõik liigagi hästi hakkavad kõiksugu lollusi välja mõtlema ja ei tea, mida ära katsetada. Need, kelle elu päriselt sõltub meditsiinist, et kasvõi üks päevki rahulikult mööda saata, nii naljalt enda tervisega ei eksperimenteeri. Meil on ainult üks keha, ainult üks tervis. See on see kõikse hinnalisem, sest kui seda pole, siis.. noh, mõelge ise edasi.