Eem, seda et... blogiauhindade hääletus on käimas ja teate nalja? Tegelikult hakkab see ühtlasi ka kohe-kohe läbi saama, noh nii umbes täpselt nädala pärast on asi lukus, finito, kõik, läbi, ei saa enam hääletada, the END!

Mõtlesin siis kõigile uudishimulikele avalikustada, et kellele see pimeblogija ise oma hääled andis:

Aasta uustulnuka, haha, et nagu ongi tulnukas või nii... kas see sõna ei peaks mitte olema uustulnuk? Ühesõnaga, eiljen monsteri kategoorias skooris minu hääled endale rõõmsameelne Brigita Murutar ja blogimaastiku jahmatanud Lihtsalt Linda, kes kirjutas filtrita enda suhetest, depressioonist, seksist, sõltuvustest, enesetapumõtetest jne. Aa, Margit Meikar sai ka minult ühe häälekese. Oma blogi tutvustab järgmiselt: parajalt nurjatu blogi suhetest, seksist ning (40+) naistest ja meestest.

Arvamusblogides olen ma tavaliselt iga aasta valinud Eveliisi, kuid seekord otsustasin hoopis toetust avaldada värsketele arvajatele, kelleks on Millimallikas ja minu uus vaieldamatu lemmik - Piia. Minge visake kindlasti pilk peale! ;) 

Pere- ja beebiblogides oli suht lihtne ja selles kategoorias sai minu hääle koos kallistustega imearmas, paramparamparaa... See Ei Ole Muinasjutt. Aune on lihtsalt üks ääretult armas ja soe inimene ning kui möödunud aasta sügisel BLOGITi üritusel esmakordselt kohtusime, siis istus julgelt minu kõrvale või oli vastupidi... ah, ühesõnaga me istusime kõrvuti ja oma vahetu suhtlusega jättis mulle sooja ja helge tunde sisse. Aitäh! :)

Veel skooris sealt kategooriast minu hääle Kristiina, kellel on kodus vahvad kaksikud ja no näidake mulle üks inimene, kellele ei pakuks mitmikud elevust. Topelt rõõm, topelt mure, kõike topelt. Äge! :)

Haridusblogides sai hääle minu vaieldamatu lemmik Ritsik, kes oskab alati nii kaasahaaravalt ja mõnusalt kirjutada, et lausa lust on, olenemata teemast, igat postitust lugeda. Mõjub oma olemuse ja blogiga kuidagi kosutavalt.

Kultuuriblogidega on veits piinlik lugu. Kuna ma viimased poolteist aastat olen olnud üks kõige kultuurikaugem malakas üldse, kes pole sel perioodil mitte ainsamatki raamatut läbi lugenud, isegi mitte sirvinud, siis minu tänu ja hääl mingu Manjanale, kes päästab mu kultuuritu hinge.

Elulistes blogides olen mina ka kenasti esindatud, aga kellele mina siis oma hääled andsin...

Hmm... tean, et paljud annavad oma hääle Jane blogile
, aga minu jaoks on Jane praegu  pigem pereelu ja laste kasvatamise lainel, mitte et pereelu ja lapsed poleks eluline, aga kuna elulistes on iga aasta meeletu konkurents, siis sooviks pigem teisi seekord tunnustada. Seega minu hääled läksid Merjele ja Mannzule. See viimane on minu teine kõige värskem salaarmastus, kelle juhuslikult googeldades avastasin. Tabasin end lausa mõttelt, et oskaks vaid ise ka nii laadnalt ja tabavalt ja mis peamine - kompaktselt, kõik ära öelda. Mul endal kipuvad postitused sellisteks eepostelaadseteks venima.

*Ei tea kas ma olen ainus blogija, kes endale ka hääle andis või olen ma lihtsalt ainuke otsekohene ja aus blogija, kes ei häbene seda avalikult tunnistada... aga jah, ma andsin endale ka hääle

Spordi- ja trenniblogi kategoorias tahaksin tegelikult ju kõigile hääli laduda. Ei, mitte sellepärast, et ma ise oleks hull spordimutt, aga teades meie ühiskonna kaalu- ja vähese liikumise probleemkohti, siis ausalt, müts maha kõigi ees, kes viitsivad, jaksavad ja leiavad endas piisavalt motti, et end mugavast diivanilohust välja õngitseda ja iga ilmaga sportima minna, olgu selleks rõve sompus ilm, paduvihm või lõõskav päike. Respekt! Ma pole küll spordiblogide püsilugeja, aga rohkem hoian silma peal sellistel blogijatel nagu Mariliis, Kadry-Ly ja Lauriita. Nii et seekord läksid hääled sinna! :)

Digiblogidest ei teaaa üüüühhteeegiii, aiandusblogid... mkm. DIY ja loomeblogid, ilublogid, noorteblogid, remondi- ja sisustusblogid... andke andeks, ma tõesti pole kahjuks kursis.

Ühesõnaga, kui sa tunned, et ma olen normaalne blogija, siis ma ei tea, ole inimene, mine SIIA LINGILE, vali oma lemmikud ja hääleta nii et maa must. Mina olen iga hääle üle õnnelik ja et teistest blogijatest ripakile jäänud hääled endale kahmata, siis lisan siia lõppu pisikese humoorika videoklipi, kus plaan oli kutsuda inimesi meie poolt hääletama, aga Janet otsustas omaalgatuslikult, just hetk enne filmimise algust, põõsasse söösta ja süüa seal maeiteamida, mingit okset. Eks vaadake ise oma ihusilmaga mu reaktsiooni! :D 

Hääletada saavad kõik, kellel on kehtiv e-maili aadress

Igas kategoorias saad valida kolm lemmikut

hääletama ei pea igas kategoorias, kui ei soovi

hääletamine toimub 01.05.2018-31.05.2

 Minu leiate siis Eluliste blogide kategooriast: www.puhtapime.ee/

Näeme siis EBAl ja ärge peljake, tulge astuge julgelt ligi ja öelge tsau, teeme koos selfisid ja lööme fännipatsu! :D
Edu ja teravat sulge kõigile osalejatele!

Kes mind natukenegi rohkem teavad, kas siis blogi või isikliku elu kaudu, siis need teavad, et ma olen parajalt emotsionaalne tegelane ja eilne päev oli kõikide päevade poolt kokku kuhjatud pingete vallandumine, kus mul kaas lendas pauguga pealt ära.

Ma võib-olla peaksin üldse alustama sellest, et Joosep käis meil siin vahepeal USA reisil, ilma minuta, sest kes see tola ikka võtab oma elukaaslase reisule kaasa, eksole. Nali. Lihtsalt asjaolude sunnil läks seekord üksi. Alguses polnud ma sellest sugugi heitunud, pigem just rõõmustasin Jossu üle, sest on juba pikka aega sellest unistanud. Ma ise hakkasin hoopis oma peakeses exceli-tabelit paika sättima, et mida ma mis päeval kõik ära teen. No et koristan ja vastan Õhtulehe intervjuu küsimustele ja blogin ja veel blogin...






Reaalsus: saatsin Joosepi lennujaama ära, jõudsin koju, koristasin, endal mingi nõme kurbus hinges kriipimas ja kui jõudsin oma kraamimisega magamistoani, leidsin oma öökapilt suure kimbu tulpe. Olin südamepõhjani heldinud ja saatsin kohe Joosepile sõnumi, et Joooooosu, leidsin lilled, mingil imelikul põhjusel uurisin isegi, et kas need on mulle, haha, nagu siin oleks veel mingeid variante, eksole. Igatahes, Joosep saatis sõnumi vastu: "Jah, need on tibukollased tulbid. Tahtsin Sind üllatada, et Sa poleks minu äraoleku ajal kurb". Ja peale seda zesti ma lihtsalt kolm järjestikulist päeva tihkusin looteasendis nutta nagu keegi oleks maha surnud ja igaveseks mu elust haihtunud.

Ja vähe sellest, et ma enamuse ajast kassisin ja nutsin end silmist rinnuni märjaks, ei suutnud ma kohustustevaba aega kuidagi konstruktiivselt ära kasutada, sest noh... motti üldse polnud. Hommikul ärkasin üles, istusin voodiserval, kõlgutasin jalgu ja mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen... Joosepile kohvi pole tarvis teha, endal nagu millegi erilise järgi ka ei isuta. Hmm, vaataks netti, võib-olla blogiks... nee, ei viitsi, pole tuju. Äkki loeks blogisid... nee, ei huvita. Tahan ainult, et Joosep koju tuleks.

Vahepeal tegin oma töinamisse pausi, sest muidu oleksid silmad niimoodi üles paistetanud nagu ma oleks kaks päeva jutti pidu pannud ja terve viinapudeli endale sisse valanud, nii et ma poleks enam mitte muhvigi oma turses laugude vahelt välja näinud, mitte et ma tavaolekuski midagi näeks, aga you get my point.

Ahjaa, kolmanda päeva õhtul tuli Maaru külla ja tegime naisteka, kus mekkisime jaapanlaste lemmik ploomiveini, mille üks tore lugeja mulle kinkis. Järgmisel päeval, kui olin taas üksi,  saatis Joosep mulle messengeri häälsõnumi ja võite 3x arvata, et mida tegin mina? Hakkasin töinama.Saatsin siis koheselt enda poolt ka häälsõnumi vastu, või no ennem üritasin ikka nats maha rahuneda ja siis sellise poolvesise häälega hakkasin häälsõnumit salvestama ja loomulikult poole peal ma murdusin ja kukkusin nuuksuma nagu titt, ise samal ajal Joosepile korrutades, et ärgu pangu mind tähele, mul kõik yolo, ma siin niisama vaikselt heidan igatsusest ja üksindusest hinge. Mis muidu teoksil ja kuidas reis ja loodan, et naudid olemist ja ausalt, minuga alles klaar. Sajandi piripiiga ma ütlen. See ongi mu uus hüüdnimi. Lihtsalt ulun mõõdutundetult inimesele kõrvaauku. #midarohkemnutadsedavähempissid

Joosep muidugi oli üliarmas, püüdes mind omamoodi lohutada, saates mulle lollakalt naljakaid häälsõnumeid. Ühesõnaga, esmalt saatis mitu naljasõnumit ja siis paar normaalset sõnumit ka sekka, kus ütles, et ma poleks kurb (oookei, enam ei ole :D), varsti näeme, armas oled jne. Lisaks kirjeldas mulle sealset loodust: mäed ja orud, tammid, armsad majakesed,  ja sõbralikud inimesed.







Loomulikult see aeg, kui Joosep oli reisil, olin mina enamuse ajast koeravalves. Python, Joosepi koer, see hullumeelne elukas, no teate ju küll. Oi kui suurepäraselt saab see koer aru, kui peremees on lännu ja oi kui filigraanselt kasutab see koer minu pimedust ära. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga ütleme nii, et ma olen praeguseks emotsionaalselt ja vaimselt nii kurnatud sellest Pythoni kantseldamisest ja minu sisse on kogunenud mingi nõme kontrollimatu äng, mis põhjustab jõuetust ja ma EI taha selliseid emotsioone tunda.



Nüüd, kus Joosep on reisilt tagasi, on olukord palju rahulikum ja Python tõmbas ka nahaalse käitumise kohapealt kõvasti tagasi, aga kuna väljas on kevad täie hooga käimas, siis Pythonil ka hormoonid möllavad ja lihtsalt kogu aeg üritab seda Janetit karata. Lakub kõrvu ja ähib ta kõrval ja nügib ja hängib saba all ja lakutakse põrand ka sealt kohast üle, kus Janet ennist lamas. Vaene poobik käib ja otsib kohta kus rahus olla.



Eile oli ausalt selline päev, et oleks keegi mulle esimese hullumaja suuna kätte andnud, ma oleks sinna poole punuma pistnud. Ma ei jaksa seda koera keelata, kamandada, kantseldada, sest see kõik on nagu hane selga vesi. Ainult Joosep on autoriteet. Mina olen mingi mõttetu kirp, kelle sõna ei maksa mitte kui midagi. Mind tasub alles siis kuulata, kui olen endale kargu alla ajanud ja liigun sündmuspaigale, aga enne... mkm, pole mõtteiski. kas teate ka mitu korda ma pean enda häälepaelu kulutama ja mitu korda ma pean püsti tõusma või oma pooleli oleva tegevuse katkestama, et seda paskaaki keelata? Tagasihoidlikud 7493 korda! Muidu oleks mul suht savi, aga ma ei lase ju oma poobikut kiimasel isasel, kes on suuteline ainult munadega mõtlema, ära vägistada.




Üle on visanud see pidev lakkumine ja lutsimine ja kargamisüritused. Panin just pool tundi tagasi selle kiimakoti vannituppa natukeseks jahtuma. Ausalt, munad paras pakule panna ja kirvega maha raiuda. Pardon, aga nii lihtsalt on, kui ei saa endaga hakkama. Koeral ju ka piin sedasi olla. Mõlemil. Sõbrad ka juba naljatades uurisid, kas ma sooviksin endale sünnipäevaks veterinaarkliiniku kinkekaarti isase koera kastreerimiseks. Jaaaa, PALUN!



No ja eile läksime õue grillima. Joosep hullult tahtis. Jõi kaks õllet ka grilli kõrvale ja kuna joob üliharva, siis täna on nagu kudenud rääbis oma rämeda peavaluga. Reisiväsimus ka otsa ja nüüd siin sureb mul vaikselt. Mind ajab närvi. Oleks tahtnud midagi toredat koos teha, ei tea ju kauaks meile neid ilusaid ilmasid on antud. Joosep ütles, et kui pea nii hullusti ei valutaks, siis läheks tandemiga sõitma. No hea teada, millest ma ilma jäin.

Tahaks tõesti jalutada või miskit, aga mida ma siin jalutan, kui üks valutab peakest (loe: on pohmakaga siruli) ja Janetist pole palava ilmaga enam väga jalutajat. Meie viimase aja liikumiskiirus on pöördvõrdeline sellega, kui tigu kurvis pidurdab.
Ela siis sellistega koos!:D

Ühesõnaga nüüd vahutasin end tühjaks. Aa ei, mul on täna veel seiklusi olnud...
Tahtsin ju värskest kapsast hautist teha. Tänavusest kapsapeast. Et jääks natuke krõmpsuv jne. No kartuli keerasin kinni, aga kapsa unustasin  väiksele tulele ja siis läksin diivani juurde, et Joosepi valutavale peakesele pai teha ja siis palus, et ma ei läheks kohe tagasi kööki ja teeksin veel pai... no ma siis tegin, endal täiesti kindlalt meeles, et kapsas kinni pandud, aga oli-oli, sada korda oli. EI OLNUD! Tuli sajandi kapsahautis, mõnusalt ja kergelt krõmpsuv - not!

Persse :D

Janet sõi tagatipuks veel kassisitta ka. Mõtlesin, et lähen õue rahunema, ammutan päikesest energiat, hingan värsket õhku, olen niisama zen ja lasen Janetil ka natuke ringi luusida, aga see koonlane otsustas, et minu täiuslikust päevast on puudu veel kassisita söömine. Peategelane ise oli enesega vägagi rahulolev, kui oma lehkava suuga minu poole silkas ja oma "imelist" dog-breathi mulle otse ninna ähkis.



Mis järgmiseks...

Ühesõnaga nii me siin elame. Ei, tegelikult esineb selliseid ekstreemselt vertikaalidiootlike päevi aruharva, aga kui esineb, siis laksab ikka haledalt.

Nonii. Ma olen täpselt nii ülbe ja savinist (hehe, ma leiutasin just praegu uue sõna), et kujutage pilti ette, hakkangi praegu lagedalt veebruari- ja märtsikuu tegemistest pajatama, nii et silm ka ei pilgu. Head lugemist! :D

Eem, tegelikult on nats veider hakata vastu suve kirjutama talvistest tähtpäevadest ja tegemistest, aga noh... eluke on kord juba selline. 

Esimese kohta võin kohe ära öelda, et me ei plaaninud selleks päevaks mitte midagi erilist ja meil polnud isegi juttu sellest, et kingiks üksteisele miskit vms. Sõbrapäevast siis jutt, eksole. Just saying! :D

Ma muidu ise olen hullem üllatuste planeerija ja armastan lähedasi rõõmustada, aga kuna mulle ei koitnud ühtegi samaväärselt personaalset ja ainulaadset kingiideed, mis ma möödunud aastal Joosepile hankisin, siis ei hakanud niisama mingi mõttetu träna peale ka raha kulutama . See on see häda, kui lati enesele liiga kõrgele sead.

Joosep oli seevastu minust väheke armsam ja kinkis mulle karbi Rafaellosid ja ostis mulle tumelilladest tulpidest kimbu ja kollased pikad roosid. Ütles, et kuna mõlemad olid sama ilusad kui mina, siis ei raatsinud valida ja nii otsustas mõlemad tuua. Meelitaja selline. Midagi oli veel, aga no kes see enam mäletab mis see oli.

Naistepäeva hommikul seadsin ma oma sammud Belissima ilusalongi, aga endale aega bronnides ei sidunud ma absull ära, et panen aja just 8. märtsiks. Nii et see polnud ka selles stiilis mindud, et läheks ja laseks end õige pisut tähtpäeva puhul poputada, vaid kuna need kuramuse kulmukarvad kippusid juba vaikselt silmaauku ronima, siis oli lihtsalt tarvis minna. Okei, päris nii hull see asi ka polnud, aga mu puhma kasvanud kulmud vajasid keemilist värvimist + korrigeerimist küll, et ma taas inimese moodi välja näeksin.

Koju jõudes kinkis Joosep mulle punased roosid, aga see oli pigem selline ootamatu üllatus, sest meil on kokkulepe, et kommertslikel tähtpäevadel lillede toomine pole kohustuslik, vaid lilled tulgu pigem spontaanselt ja õige tundega - otse südamest, mitte nii, et kui kell kukub, siis lennatakse lillede, koogi ja hommikukohviga laivi, nagu mingi protseduuriline tegevus, mis on kohustuslik ja nõmedalt tüütu. Seega, hommikul ärgates ma mingeid erilisi lootusi lillede peale ei pannud. Kuidas oleksin saanudki, mul polnud endalgi ju meeles :D

Igaks juhuks mainin, et see mitte tähistamine pole protestimise pärast, sest see oleks sama jabur, kui protestitakse protestimise pärast. Möödunud aastal ei toonud Joosep mulle lilli, tänavu tõi ja nii ongi.

Lihtsalt meie jaoks pole need päevad kuidagi erilisemad ja pigem lähtume ikka sellest, et kui romantikatuhin tuleb kallale või tekib mingi äge mõte kuskile minna  spaatama, restosse, teatrisse vms, siis ei jäta plaani kuskile õhku tiksuma ja ootama, et õige kuupäev kukuks. Sama ka lilledega.

Ema ka uuris nii muuseas, et mis meil õhtul plaanis on ja siis Joosep ütles, et ei tea veel, võib-olla vaatame KOOS telekat. Jap, nii romantilised olemegi :D Tegelikult pole point üldse telekas, vaid ühiselt koosveedetud ajas. Tore on lihtsalt koos olla. Üksteisele aja pühendamine, abistamine, toeks olemine, kvaliteetajaks eraldi aja võtmine, lilled, küünlad, romantilised õhtusöögid, väljasõidud jne, need võiksid ikka olla otse südamest, siirad ja protseduurivabad. Oma armsamat võiks ju niisama ka märgata ja premeerida ning mitte, et me seda ainult oma meestelt ootaksime ja eeldaksime, vaid et me ise õpiks ka vastu andma ja ei unustaks neid üllatada.

Ega mehed tahavad samamoodi poputamist, hoidmist, innustamist, hoolitsemist, kuulda aeg-ajalt head sõna, mitte ainult nääksumist ja irisemist, et mis kõik on halvasti ja ei sobi jne. Nad ei pruugi küll kohe kaela langeda ja silmist ei hakka ka südameid purskama, aga ma garanteerin, et see teeb nende tahumatule ja kinnisele hingele sooja pehme pai ja paneb neid tundma väärtuslikena. See on oluline - tunda end väärtuslikuna! :)

Siit tulebki nüüd kohe ehe ja illustreeriv näide minu eelnevale tähtpäevajutule, sest järgmisel kahel päeval peale naistepäeva käisime me Supelsakstes õhtustamas, pärast seda rannapargis jalutamas ja sellest järgmisel päeval käisime samuti einestamas ja kinos.




Rääkides Supelsakstest, siis seltskonna peale võtsime suupistevaagna, mis maitses suurepäraselt. Kõike ma sealt muidugi ei söönud. Näiteks veise keelt. Lihtsalt psühholoogiliselt ei suuda ja ega maitse ja struktuur on sellel samuti üpris rõve.


Ema kunagi üritas mulle seda salaja sisse sööta. Tahtis nii väga, et ma vähemalt prooviksingi, aga ma ei suutnud. Nii otsustas, et on kaval ja pistab selle veise keele koos teise lihaga supi sisse, aga ma sain KOHE aru, kui esimene tükk suhu sattus, et midagi on mäda. Esmalt manasin endale ette sellise näo nagu keegi oleks mulle lusikatäis sitta suhu pistnud ja siis öökisin selle välja ja küsisin, et mis jälkus see veel on!?? Trauma eluks ajaks ma ütlen, fuh! Mul jooksevad iga kord judinad üle selja, kui mõtlen sellele tagasi või kui keegi pakub või ise sööb veise keelt.

Pearoaks võtsin, mis tegelikult oli eelroog, Niša-Niša soe salat ja maitses hästi, aga ei midagi erilist. Oleksin pidanud ikka oma selle teise valikule truuks jääma ja võtma seene-sidrunheina risotto. See maitses imeliselt. Sain sõbra taldrikust natuke näpata.


Joosep sõi ka miskit, aga enam ei mäleta mida. Pildilt saate võib-olla aimu...


Sooviks meie teenindaja ka eraldi esile tõsta, kuna oli selline vahetu ja rõõmsameelne. Minu jaoks on oluline, et omavaheline suhtlus oleks selline mõnusalt pingevaba ja tšill, et saaks natuke nalja visata ja naerda ja teenindaja suhtleks vabalt kaasa ja seda meie teenindaja kõike oli .Nimeks oli Merilin või Merlin. Kumbki kuttidest ei suutnud kahepeale nime välja lugeda. Peab ikka ise järgmine kord selle nime lugemise enda peale võtma :D

Mul pole kunagi erilisi probleeme nahaga olnud, aga kõik see muutus, kui umbes viis aastat tagasi külastasin solli. Vähemalt ma ise arvan, et minu praeguse naha kammajaa algpõhjus peitub just selles, või no oli üheks aktivaatoriks. 

Tahtsin ju ka, nagu kõik teised, suveks kerget krunti alla saada, sest väidetavalt pidavat siis hakkama päike paremini peale. Arvatavasti mingi linnalegend. Kuid paar kuud hiljem märkasime mu nahal pisikesi heledaid laigukesi. Kui alguses oli ainult neli-viis pisikest täpikest õla tagaküljel, siis aja möödudes hakkasid need levima üle kogu selja.  

Esiti arvasime, et tegu on pigmendilaikudega ja mulle endale tundus see igati loogiline, sest kunagi, aastaid tagasi, jäin rannas päevitades magama ja põlesin villideni ära. Nii ma siis mõtlesingi, et nüüd vanas eas maksab see hooletus mulle kätte. Nii elasin, ma ei tea kui kaua, nende heledate laigukestega seni, kuni Joosep ühel hetkel teatas, et mul on neid laike juurde tekkinud ja olemasolevad suuremaks ja kontrastsemaks muutunud.

Mõistagi seadsin ma otsemaid sammud dermatoloogi vastuvõtule. Seal öeldi mulle kohe, et tegu on värvilise kliiketendustõvega ehk pituriaasiga, mis ei ole nakkav, aga olevat diabeetikute puhul tavapärane, kuna naha pH minevat kergemini paigast ära ning see siis erinevate ekseemide ja seenhaiguste tekkepõhjuseks. Dermatoloogi sõnul on tegu kroonilise haigusega, mille tekitajaks on inimese normaalse mikrofloora hulka kuuluv Malassezia ovale. Arst soovitas apteegist osta ravišampooni (näiteks Nizorali), mis aitab hoida naha pH referentsis. Lisaks kirjutas veel mingi vedeliku välja, mille proviisor kokku segas.



Kõik oli seni ilus ja tore ning paar nädalat ravimi kasutamist ja nahk oli taas ilus puhas. Kuid mu rõõmu ei jagunud kauaks...

Juba möödunud aasta alguses hakkasid uuesti needsamad laigud endast märku andma. Eks ma nats kirusin end maapõhja, sest kui nahk korda sai, siis ausalt öeldes ega ma enam seda ravišampooni kasutada ei viitsinud. Kuigi dermatoloog luges mulle esimesel korral sõnad peale, et kasutaksin regulaarselt. Mina ja regulaarne... no ütleme nii, et pole just kõige etem kooslus. Omad vitsad peksavad.

Nii helistasin perearstile, et too kirjutaks mulle retsepti sellele samale imerohule. Mõtlesin, et seekord kaovad ka need laigud nagu imeväel, aga võta näpust... määrisin ühe pudelijagu sisse, teisegi, aga Laigud püsisid jäärapäiselt mu nahal edasi.

Kuna varasemalt toiminud ravi soovitud tulemusi ei andnud, siis googeldasin endale ise erinevaid diagnoose. Klassika. Paar korda isegi nahavähi ja see oli hetk, kus Joosep võttis ohjad üle ja hakkas nagu uni mulle peale käima ja söögi alla ja söögi peale seletama, et mingu ma nahaarstile ja mingu ma nahaarstile. No eile, peale neljakuist ooteaega, sain lõpuks nahaarstil käidud.

Nahaarst vaatas mu laigukesed üle ja ütles, et kui muidu kliiketenduse raviks kasutatakse antibiootikume, siis minu puhul prooviks esialgu ainult salviga hakkama saada, kuna mu vereanalüüsid pole nii lillelised, et hakata organismi järjekordsete tablettidega kurnama. Nii väljastas mulle retsepti Travocordile ja Travogenile, mida pean 30-päeva kasutama ning siis end uuesti näitama minema. Ma siiralt loodan, et salv ja šampooni kooslus aitavad, sest esiteks tahaks suveks ilusa ja terve naha saada, et saaks kleite kanda, ilma, et kõik jõllitaksid ja teiseks, ma tõesti ei soovi antibiootikumikuuri läbi teha. Seega pöidlad pihku!

Ühtlasi lasin ka sünnimärgid üle vaadata. Kui juba, siis juba, eksole. Nendega oli õnneks enam-vähem kõik jokk. Ainult üks sünnimärk võeti jälgimise alla. Minu jaoks naljakas, kuna tegu on imepisikese tasapinnalise sünnimärgiga, aga no, arsti sõnul kahtlane. Samas need kaks sünnimärki, mis on mulle endale pikalt muret valmistanud, ei pidanud arst imelikeks ega vajalikuks kirurgiliselt sekkuda, kuigi on sõrmega täiesti tuntavad. Aga ma kukkusin seletama, et ma ikka eelistaksin kirurgilist eemaldamist ja nii saingi ilma probleemideta saatekirja kirurgi konsultatsioonile. Whoop-whoop, much happy! :)p

Värviline kliiketendus tõbi – On kellelgi selline tõbi kallal olnud? Milliseid kreeme/rohte kasutasite / kasutate? Kuidas hoiate uuesti tekkimast kliiketenduse laigukesi?

Minu selle miljoniaasta pikkuse blogipausi sisse mahtus mitmeid sündmusi ja juhtumisi. Nats on imelik hakata kirjutama keset lagedat maikuud veebruari- ja märtsikuu sündmustest koos lumiste pildikestega, aga mis parata, järgnevate postitustega just seda saama hakkategi. Alustuseks üks soojenduslugu Joosepi sünnipäevaeelsest päevast, mis seisis mul draftides. See siis mingi kolme nädala tagune juhtum.

Käisin täna linnas ja võtsin oma kaks pakki Smardist välja. Enne seda käisin ka Anu Fotost läbi ja lasin reisifotod välja printida ja siis ostsin Joosepile sünnipäeva hommikuks kohvi kõrvale Britta kooki. See üks Jossu lemmikuid. Lõpuks oli aeg hakata tagasi bussi peale liikuma ja kuna Janetil on praegu kevadine karvavahetus teoksil, kus viskab usinasti talvekasukat maha, siis no see on lihtsalt täiesti haige mismoodi see koer hargneb. Kammid, ei kammi, eriti vahet pole.

Igatahes... polnud võib-olla just kõige kirkam mõte panna jalga mustad sukad, aga no kuna need sobisid mu ülejäänud outfitiga perfektselt, siis tuli lihtsalt ilu nimel ohvreid tuua. Mul oli nimelt Desiguali värviline lilleline kootud kleit ja must nahktagi ja must nahast õlakott ja jalas olid madalad mustad nahkpapud ning juuksed olid hobusesabas. #imeilusagapiltieimõiganudteha

Rullisin siis enne bussi minekut end veelkord üle, sest sellistel perioodidel ma alati püüan anda endast maksimumi, et võimalikult vähe lahtiseid karvu siseruumidesse vedada.

Kuna ma ei läinud bussikast bussi peale, vaid Papiniidust, siis bussi astudes vabastas üks lahke proua esimese rea istekohad. No et ma ei peaks pimedana kuhugile taha otsa ronima. Kui kaasreisija oli lahke ja sõbralik, siis bussijuhiks oli seevastu üks toriseva moega juht, kes peaaegu alati jätab natuke sellise mulje, kui ma bussi astun, et ma võiks lausa kuulda mismoodi mõtleb valjusti "Jälle see pime oma karvase koeraga...".

Seega püüdsin eriti hoolas oma hargneva koeraga olla. Naeratasin malbelt ja pugesin vaikselt istuma, kuid enne seda pressis Janet end mu jalgade eest läbi, et end mõnusasti istmete alla sirgu tõmmata. Võite kolm korda arvata millised mu jalad peale seda eestvaates välja nägid.

Enne Nõmme jõudmist mõtlesin, et ookei, ma katsun viimase hetkeni istuda ja kui buss uksed lahti teeb, siis hüppan püsti ja lähen sirgjooneliselt treppideni ja surun Janetit tagumikust, et too väljuks esimesena, et siis saan oma karvaseid jäsemeid varjata ja Janet saab kähku õue edasi hargnema minna.

Plaan võis ju mul hea olla, aga kui kõik tundub minevat plaanipäraselt, siis kargab alati kuskilt onu Murphy välja ja naksab mind kannikast. Selle asemel, et Janet teeks minuga koostööd ja astuks rõõmsalt õue värske õhu kätte, kukkus see koon jonnima: eiii, ma ei taha esimesena minna, mine iseee! Aga no mina ka ei tahtnud esimesena minna, mul oli ju oma karvaste jalgade varjamiseks master plan välja mõeldud, mida järgida ja seni kuni ma seal taidlesin ja läbirääkimisi pidasin... omast arust koeraga, siis otsustas see paskaak mind ja mu master plani ignoreerida ning raputas kõik oma miljon lahtist karva sinna samma, otse bussijuhi kõrvale, maha. Jess. Ole sa tänatud! Ma arvan, et see bussijuht armastab meid eilsest veelgi palavamalt... NOT!

Aa, tulles korra tagasi Joosepi bezeekoogi juurde...
Kuna mul oli kook eraldi riidest poekotikeses, mille viskasin, või no õigemini asetasin hellalt ja õrnalt bussi kõrvalistmele, et säilitada kvaliteetne välimus, siis ega erilist vahet polnud, põhimõtteliselt oleksin võinud selle ka visata sinna istmele, sest ma istusin sõna otseses mõttes koogile peale. Jep, thats me. #miksminugapeabalatijuhtuma

Kui koju jõudsin, siis asetasin koogisäilmed külmikusse, kõige kõrgemale, sest ma ei tahtnud, et Joosep näeks ja loeks, et mis koogi ma ostsin. Ta küll nurus, et ma annaks kohe koogi kätte, aga ma olen veendunud, et sünnipäevaks mõeldud kook maitseb alati kõige paremini ikka õigel päeval ja nii jäi karp suletuks. See eest üritasin Joosepit võikudega lohutada ja kui hakkasin külmikust tomatit välja õngitsema, ise samal ajal hoides telefoni pea ja õla vahel, sest mul oli ju hirmus vajadus samal ajal õega lobiseda ja siis see juhtuski... järsku karjatasin Karinile: "EIIII! Lõpeta kõne ära, ma EI SAA enam rääkida!"

Mul nimelt kukkus kook külmiku kõige kõrgemalt riiulilt põrandale. Neetud tomat! Ma sain minuti jooksul 76 minisüdarit. Nagu ei ole võimalik, et ühe koogiga saab nii lühikese aja jooksul nii palju äpardusi juhtuda. Ma ei julge karbi sisse piiludagi, ei tea milline vapustav koogelmoogel seal karbis end peidab, aga noh, vähemalt on see siiski Joosepi lemmik kook, või noh... oli. Koostisosad on ju endiselt samad :D