Ühesõnaga, mõned päevad tagasi, hommikul vara, siis kui olin veel üsnagi unelaksune ja järjekordsed poolmagamata ööd olid selja taga, helises telefon. Viisakas inimene nagu ma olen, võtsin kõne vastu. Okei, tegelt pole viisakusega siin midagi pistmist. Hoopis tibatilluke-iiimepisike-väike lootuskiireke süttis mu sees, et ohoo, kas tõesti, kas tõesti on tutikas neer juba kandikul mind opisaalis ootamas. Aga ei. Sest kohe kui olin kõne vastu võtnud ja „hallo“-gi jõudnud ära öelda, algas järgmine vestlus. „tere, helistame teile blablabla firmast ja oleme siin läbi viimas väikest küsitlust ja kas oleksite valmis paarile küsimusele vastama?“

„Nooo eks ma ikka olen,“ vastasin pisut kõhklevalt.

„Suurepärane!“ rõõmustas naine teisel pool telefoni ning jätkas „mida te riideid ostes kõige olulisemaks peate?“

„Eee, seda et ee.. „ kokutasin ma teisel pool toru. Tundsin end nagu mingi täisdebiilik, kes on ära eksinud ja nüüd ei suuda oma kodust aadressigi meelde tuletada. Pea oli lihtsalt nii tühi, tühi nagu munakoor.

„Kas seda, et materjal oleks katsudes pehme?„abistas näitsik.

„Jaa, just. Et materjal oleks katsudes hea ja mitte mingi kilekas või selline ebameeldiv sünteetika,“ vastasin mina.

„Kas te pigem ostate uusi riideid või teise ringi riideid?“

„Mul on enamus riided teise ringi riided, uusi ostan väga harva,“

„Jaa, väga hea!“ kiitis näitsik, tekitades tunde nagu ma oleksin just õiget sihtmärki tabanud, ja siis küsis edasi „kas te tegelete aeg-ajalt ka heategevusega?“

„Jaa, iga kuiselt,“ vastasin mina.

Kokku oli mingi neli-viis küsimust ja siis kui neile olin ära vastanud, siis tänas mind südamlikult ning ütles, et kuna ma olin nii kenasti nõus vastama, siis tahavad nad saata mulle 4 paari bambussokke ja viienda paari saadavad vaesust kannatavale perele ja tatata, räägis seal muudkui edasi. Ma olin seal teispool toru nagu wohoo, ma sain praegu KINGITUSE. *fanfaarid ja lillesülemid ja aplaus* Ma pole telefoni teel kunagi midagi tasuta saanud, jeee!!!, Ja mõelda kui armas, nad saadavad vaestele ka sokke. Külmal ja märjal ajal kulub ju iga lisapaar kuivi sokke alati marjaks ära. Ja nii ma siis seal juubeldasin oma väikeses unises peakeses. Kuid mu rõõm oli üürike, sest äkitselt hakkas näitsik vuristama ja hästi rõhutatult rääkima: „…ja praegu on need sokid teile tutvumishinnaga 19,90 eurot ja kuidas siis on, kas soovite pika säärega või madala säärega, selliseid moodsaid, mis praegu on… „

„„Kas teil on kõrge säärega meeste sokke ka?“ küsis mu suu, ilma et oleks mu ajuga eelnevalt midagi läbi rääkinud. Ja mis te arvate, kas neil oli pika säärega meeste sokke? Muidugi oli. Ja samal ajal kui mina juba tellimust vormistasin ja edastasin vabatahtlikult oma koduaadressi, kisendas mu mõistus, et „mida sa teed?“, aga teine pool minust ütles, et „ole vait!“. See 20 euri ei tee sind vaesemaks ja pealegi – keegi puuduse all kannatavatest peredest saab ka endale paari sokke. kui tore ja armas. Tõepoolest, kui tore ja armas, et keegi saab terve pere peale ühe paari sokke.
Pärast kõnet, kui olin end kaineks maganud ja unekoomast välja tulnud,  siis sain ise ka aru kui idiootse diili ma tegin. Ma oleksin võinud ju selle 20 eurtsi eest osta vaestele neid sokke rohkem kui ühe näruse paari. Või kaks-kolm paari sokke ja väike toiduabi juurde. Aga no mis sest enam. Tellimus oli vormistatud ja nüüd ma jäin oma kaheksat sokki ootama…

Ja üleeile oligi see kaunis päev, kus ma sain oma bambussokid kätte, koos arvega. Arvega, kus seisab mustvalgelt kirjas, et see on jätkutellimus ja et nemad, auväärt bambuse sokivabrik, hakkavad nüüd mulle iga kuu 4 paari pika säärega meeste sokke saatma, hinnaks 39,90 euri. Vot nii hea diili saingi. 1 sokipaar 10 euri. Ma praegu huvi pärast tsekkasin Sokisahtlisse, et vaadata, mis hinnaga keskmiselt meeste sokid kätte saab ja kae nalja – 5-6 euri ja ongi sul sokid olemas. Mitte nii, et köhid 10 euri sokipaari eest. Ma ei raatsiks neid jalgagi panna ja isegi kui peaksin neid kandma, siis ma nutaksin iga soki pärast, mis on kandes hõredaks kulunud.

Böäh. Eks ma ise olen muidugi süüdi, siin pole kellegile teisele midagi ette heita ja tegelikult on natu-natuke naljakas ka. Ma lihtsalt olin kohutavalt unekoomane. Vot nii kergesti saigi mind ära konksutada. Ma olen magamata ja super väsinuna ikka imekerge saak. Ärge palun enam helistage mulle hommikul vara. Siis ma alles kõlgun kuskil paksu pilveudu sees, kuulen kauguses linnukesi ümber pea siristamas ja olen siis nii uudumuudu, et ma ilmselt oleks valmis kogu teie maise kilakola kokku ostma. Ma ilmselt oleks teie vanad juustud ja kalossid ka ära ostnud, kui oleksite mulle pühalikult lubanud, et teise paari kummikuid saadate vaestele või kodututele või selle saadud raha eest viite loomade varjupaika midagi head ja paremat. Ma oleks raudselt olnud nagu aa, olgu, heakene küll. Loomade ja laste ja vaeste nimel ikka. Doup. Nii loll.

Aga see oli neist küll ekstra nõme, et nad jätsid alguses oma küsitlusega mulje nagu nad annaksid kingituseks need sokid. Ja kui ma nüüd hästi hoolega järele mõtlen, siis justkui ähmaselt meenuks, et ta võis kõne lõpus mainida, et tegu on jätkutellimusega. No nii möödaminnes või nii. Aga kas see info ei peaks olema üks esimestest ja siis alles selle põhjal saaks inimene otsustada, kas ta on huvitatud teie üllameelsest 4+1 sokikampaaniast vms.

Aga davai. Ma lähen nüüd canceldama. Tahaks siia lõppu naerunägusid lisada, aga ma ei oska. Mõelge ise juurde.
Muide.. ilusat veebruarikuu algust! Kevad on sisuliselt juba käega katsutavas kauguses, nii tore. Ja kui need rinnuni ulatuvad hanged kord sulama hakkavad, siis tegelikult kuluvad Joosepile need 4 lisapaari bambussokke ka ära. Ja katsuge te öelda, et ei kulu vms. Ma ju pean kuidagi oma haavu lakkuma ja lollust vabandama.