See on tõesti "hea" küsimus, mille ma pooljuhuslikult leidsin, kui Googeldasin juhtkoera teemalist infi ja mulle viskas ette Delfi teemalehe, kus toimetaja Lauri Jürisoo oli sellise vahva küsimuse õhku paisanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et ah, raudselt mingi igivana teema, mida on juba miljon korda läbi nämmutatud, aga näe kae imet - lausa jooksva aasta oktoobrikuu teemalehes oli see põletav küsimus päevakorras.

Vahelduseks oli rõõm ka lugeda Delfi kommentaatorite toetavaid ja kaitsvaid sõnavõtte pimedate ja juhtkoerte kohta, mis olid kohati nii humoorikalt kirja pandud, et ma lihtsalt naersin nagu lämbuv kajakas. Kuid leidus ka paar kodakondset, kes jagasid toimetaja eluliselt olulilist muret ja kuna neil puudub vastus otse allikalt, siis lahke inimesena mõtlesingi tulla Eesti esimese juhtkoerakasutajana avalikuse ette, tõsta käed üles ja tunnistada puhtsüdamlikult, et enamasti mitte keegi ei korista meie koerte tagant junne ära ja teate miks?

• Juhtkoer on pimedal inimesel üldjuhul ikka selleks, et oleks rohkem iseseisvust ja sõltumatust teistest inimestest, mis omakorda tähendab seda, et meil ei tolkne igal sammul nägijast sõpra, tuttavat või tugiisikut kaasas, sest sellisel juhul poleks juhtkoeral enam üldse mingit mõtet. Seda esiteks.
• Teiseks ei ole tegelikult üldse minu sõprade asi minu koera sitta kilekotikesega kokku rookida, vaid minu kui juhtkoerakasutaja asi on võimalusel lasta koeral häda teha kuskile sinna, kus inimesed ei liigu, lapsed ei mängi ja inimesed ei ela.
• Pealegi ei käi asi nii, et pime hoiab kilekotikest lahtiselt koera tagumiku all, koer istub taguotsaga sinna sisse, laseb eeskujulikult junnid kotikesse ja siis pime seob rõõmsalt kotile sõlme peale ja viskab sopsti prügikasti. Kus see kuradima prügikast veel paikneb? Või ma pean terve päeva, ükskõik kuhu ma ka ei läheks - poodi, kohvikusse, ilusalongi, bussi peale jne, seda kakakotikest truult endaga kaasas vedama kuni ma ükskord koju jõuan ja senikaua selle eest hoolitsema nagu oma kõige väärtuslikuma eseme eest?

Lisaks, ma ei leia, et Delfi artiklis toodud teemapüstitus oleks olnud kuidagi tervemõistuslik või adekvaatne, sest juhtkoerte ja tavaliste koerte arv ei ole proportsionaalselt võrreldavad. Las ma valgustan Sind, hea Lauri ja kõik teised huvilised, meil Eestis elab umbmääraste arvutuste kohaselt ligikaudu 100 000 koera, neist kõigest 35 on juhtkoerad. Paljud neist ei ela isegi tiheasulas. Kas selle teadmise juures endale ei tundu natuke imelik ja naeruväärne hakata teritama hambaid nende inimeste kallal, kellel puudub praktiline võimalus oma koera järelt koristada?

Ma saan aru, et probleem kui selline on täiesti olemas ja ma ei proovigi mitte mingilgi moel olukorra tõsidust vähendada või kahtluse alla seada, aga kui liistule võetakse konkreetselt juhtkoerakasutajad, kellel ei jää asi suhtumise või hoolimatuse taha kinni, vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumiste taha, siis see on see, mis ajab okkad turri. Umbes, et kui tavaliste koeraomanike poolt põhjustatud pasalaviiniga mõistuse ja jõuga enam toime ei tulda, siis pöörame pilgud pimedate poole, sest Keegi. Peab. Ju. Süüdi. Olema. Ja ega nemad ometigi saa vastu vaielda, et korjavad piinliku täpsusega viimse kui hunniku üles.Ega ometigi, eks ole!? Kuid võta näpust... ma tooks just ühe loo eeskujuks.

Ükskord juhtus ühel pimeda juhtkoeral tõesti keset kesklinna bussipeatust üks pisikene oops ja teate mis? Ei, see pime ei teinud sellist nägu nagu ei oleks mitte kui midagi näinud. Kuid hoolimata sellest, et pime hakkas taskust kilekotikest välja kookima, ei saanud kaaskodanikud jätta võimalust nähvamata ja torkasid teravalt, et koristagu oma koera sitt ära. Ise samal ajal nähes, et pime juba tegeleb antud olukorraga. Oleks siis kasvõi abi pakkunud või sõnaliselt juhendanud, aga EI, nad seisid seal nagu tummahambad ja jälgisid põnevusega, kas ja mismoodi pime hunniku üles leiab. Isegi nii paljutki ei suudetud suud lahti teha, et pimedat informeerida sellest, et sai platsi puhtaks ja et enam pole tarvis upitada ja olematut junni otsida.

Ühesõnaga natuke jättis sellise pastakast välja imetud teema mulje, millest järjekordne clickbait uudis treida, mõtlemata sellele, et sitalaviini põhjustajateks ei ole juhtkoerad ja nende kasutajad, vaid probleemkoerte laisad omanikud. Ning tõenäoliselt on põõsastes inimeste roojat rohkem kui pimedate inimeste juhtkoerte oma. Kui ei ole ilmselgelt lihtsaid lahendusi, siis võiks ju proovida asja ka teise poole pealt näha, sest nagu eespool juba kirjutasin - asi ei ole suhtumises ega hoolimatuses vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumises.

Praegu just tegeletakse uue juhtkoerte süsteemi loomisega ja järgmisest aastast alustatakse pilootprojektiga... äkki peaks tõesti saatma ettepaneku, et lisagu eelarve reale Starshipi pakiroboti teenus ka sisse, kes pidevalt jälitaks pimedat ja juhtkoera ja kui koer hakkab roojama, siis läheb robot ja tõstab oma robotkäega junnid kasti ja kärutab edasi. Selle ööpäevane teenus pidavat maksma kõigest natuke üle 400 euri + käibemaks, aga kuna juhtkoeri on 35, siis äkki on meil lootust saada hulgihinnaga.