Kui mitte millestki muust pole kirjutada, siis ilmast võib alati rääkida, eriti veel sellistest šarmantsetest ilmastikuoludest nagu meil viimastel päevadel on väljas valitsenud. Kui ma hommikul ärkasin selle peale üles, et tuul sõna otseses mõttes vingus meil magamistoa akna taga, siis oleksin eelistanud jääda terveks päevaks voodisse. Paraku seda õnne mulle ei antud, sest mul oli tänaseks kokku lepitud kohtumine Pärnu Postimehe ajakirjanikuga. Kuna see polnud veel päris klaar, et kas intervjuu tuleb kuskil kohvikus või meie kodus, siis mõtlesin, et oleks vist mõistlik jõulukuusk toanurgast ära koristada. Jep, kui kalendrisse vaadata, siis võib tõdeda, et jõuludest on rohkem kui kuu möödas, aga mul seisis siiani ehitud kuusk toas, isegi päkapikusussid korjasin alles kolm päeva tagasi akna pealt ära...veits imelik hakkas juba. Kuuse saagisin päris mitmeks jupiks ja põletasime ahjus, aga nentisime Joosepiga, et järgmine aasta ostame ikka vist selle tehiskuuse. Jaah, kuulsite täiesti õigesti. Selle rohelise "pudeliharja", mille vastu ma olen varasemalt nii tugevasti protesteerinud, sest see on nii võlts ja pole õiget lõhna ja blablabla. Täitsa uskumatu, eksole. Aga tõesti kuidagi see kuusk puges hinge ja kurb oli oksi tüve küljest maha raiduda...nagu raiuks jäsemeid otsast vms. Võib-olla poleks see nii kurb olnud, kui puu oleks kuivanud ja pudisenud, aga meie kuusk oli tänase päevani ilus, roheline ja värske. Aga noh, kuna erilist kuuselõhna see päris kuusk tuppa ei toonud, siis selles osas minu ootused said petetud ja seega pole mõtet neid noori kuuski nii massiliselt tappa.

Igatahes, kui ma kuuse jäänuseid ahju toppisin, siis kõlas välisuksel koputus. Mina, kes olin näost ja kätest üleni tahmane, nägin välja nagu pesuehtne Tuha-Juhan. Külalisi me ei oodanud ja seega polnud halli aimugi, et kui esindusliku välimusega peaksin ust avama minema. Lootsin vaikselt, et Joosep läheb uksele, aga kuna too härra silkas alles bokserites ringi, siis ilmselgelt jäi ukseavamis kohustus minu peale. Läksin siis veidi häbelikult uksele ja seal seisis minu "kuller", kes toimetas mulle mu maxikirja kohale, mis sisaldas terve hunniku D-vitamiine (aga nendest kirjutan natuke hiljem). Ma tajusin millise uuriva pilguga too kodanik mind ukselävel põrnitses, aga ma üritasin teha nägu nagu ma tean ise ka, et mul pool nägu tahmane ja et see peabki nii olema...see on noorendav ravimask vms. Ajakirjaniku ette ma loomulikult nii ei ilmunud, vaid lippasin ikka enne duši alt läbi.

Kuna ajakirjanikuga pidime kohtuma Nõmme bussijaamas, siis peale pidulikku kuusepõletamistseremooniat sinna ka oma suuna võtsime. Kui trepikojast õue astusime, siis Janet kõigepealt seisatas ja vaatas lootusrikkalt ringi ja otsis kohta siin taeva all, et ehk on siin kuskil koht, kus ei sajaks...mõni murulapike, kuhu paistaks ehk päike? Avastades, et seda ei ole, hakkas ta pettunult lonkima kesklinna poole. Ma isegi ei mäleta, millal viimati me nii aeglaselt, nagu tatt kulgesime. Poole tee peal otsustasin, et teeks Janetil meeleolu parandust ja lasen ta sutsuks jooksma, et äkki saab siis eluvaimu sisse vms. Ega ta väga ringi ei tahtnud silgata, sest igalpool ju nii märg. Ega vee- ja linnukoerad ometigi ju märgi ilmaolustikke armasta. Kui Janet oli juba tükk aega eemal nuhkinud, siis hakkasin teda enda juurde hõikama, aga otseloomulikult oli ta vahepeal kaotanud suutlikuse kuulda mind. Tavaliselt öeldakse, et kui koer ignoreerib, siis pead end koera jaoks huvitavaks tegema ja hästi entusiastlikult teda kutsuma. No ma siis olin ka häästi entusiastlik, lausa nii entusiastlik, et tundsin end pisuke narrina. Hüppasin, plaksutasin käsi ja patsutasin põlvedele ja lasin end kergelt kükki jmt, aga tulemus oli puhas zero. Nõmmes ikka enamik inimesi teavad mind ja inimesed teavad ka seda, et juhtkoerad on targad ja sõnakuulelikud, aga miskipärast ei taha Janet oma sõnakuulelikust siis demonstreerida, kui inimesed juures on. See on umbes sama, et kui oled n-ö suusatamas ja siis ühtäkki märkad, et inimesed lähenevad ja siis tekib Sul mingi idiootlik vajadus demoda inimestele oma olematut suusaoskust, aga loomulikult just sel momendil, kui inimesed on Su kõrval, siis kukud täie pasaga siruli, suusad taeva poole ja jalad koos suuskadega nii puntras, et pole võimalik jupp aega püsti saada.vähemalt mitte alati. Ja nii oligi, mina hüppan-plaksutan-patsutan ja inimesed muudkui mööduvad. Lõpuks mõtlesin, et fine! Ma ei kavatse siin vanaduseni passida ja end lolliks teha, vaid kui muudmoodi koera tähelepanu ei saa, siis hakkan teesklema nagu ma läheksin minema. Sel momendil, kui ma end ümber hakkasin pöörama, avastasin, et oii näe, Janet seisab ju täitsa minu kõrval ning vaatab ka ootusärevaltja pinksalt sellesse samasse suunda, kuhu poole ma ise näoga olin ja hõikasin, sest ei tea ju, mida või keda see perenaine kutsub. Ei tea tõesti...

Mul on täielik tülpimus ja muserdus peal ja seda kõike sellepärast, kuna ma ei ole ikka veel endale trennikaaslast leidnud. Tekib vägisi tunne, et nägijad tõepoolest pelgavad, et kui tuleksid minuga jõusaali, et siis peavad mu sinna ratastoolis kohale kärutama, minu eest hantleid tõstma, lahti riietama, peale trenni duši all puhtaks küürima, tagasi riidesse panema, koju vedama ja muud säärast tegema.  Ning loomulikult kõik need kaks tundi mind hellalt hoidma ja kaitsma, kontrollima, et ma jooksulindilt maha ei jookseks ja kuskilt alla ei pudeneks vms. Aga tegelikult ei ole see ju üldse nii ja ma ei tea, mida ometigi ma peaksin tegema, et inimeste hirme ja väär arusaami muuta või parimal juhul vähendada. Istun praegu siin söögilaua taga ja mõtlen, et võiks suurest kurbusest ja pettumusest endale karamelliteed piima ja meega teha ja naabrinaise küpsetatud kohupiimakooki kõrvale süüa, aga tean, et see oleks real bad thing to do. Seega ma võitlen siin endaga.

Olen kõikvõimalikud kohad teateid täis toppinud, et otsin trennikaaslast ja isegi olen välja hõiganud, et olen valmis tasuma ka jõusaali kuukaarti eest, sest ma ei tahaks, et asi jääks ka puhtalt raha taha. Teated on üleval Nõmme spordihoone FB seinal, Helpifici kodukal ja FBs ja kõiki neid FB seinapostitusi on ka jagatud. Lisaks kirjutasin ka sellisele FB grupile nagu Spordivabatahtlikud ja Nõmme sotsiaaltöötajaga on suheldud, aga mitte kõssugi. Mitte keegi ei taha minuga trenni tulla.

Isegi ühel õhtul kuidagi muutusin eriti hellakeseks ja kukkusin keset jutuajamist Joosepiga lihtsalt nutma ja ütlesin läbi nutu Joosepile, et ma olen nii palju ja aktiivselt sellega tegelenud, aga ikka mitte keegi ei taha minuga jõusaali tulla. Joosep kallistas mind ja ütles, et teab, kui palju olen vaeva näinud ja et küll ma kellegi ikka leian. Noh, sel hetkel sain oma suure pettumuse nutuga välja halatud, aga nüüd on seda rahulolematust minusse jälle kogunenud ja pean seda teiega jagama.  Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et kuidas mitte keegi pole isegi valmis sellel teemal minuga suhtlema ja küsima lisa või lihtsalt proovima või mina ka ei tea. Äkki teeks nii, et te ei karda minu pimedust ja unustate hetkeks selle pisikese fakti, et ma ei näe ja mõelge minust, kui lihtsalt võimalikust toredast trennikaaslasest. Ausalt, selline kass on praegu peal ja mulle ei meeldi kassimine, sest see pole üldse minulik.

FitLapi toitumis- ja treeningkava jälgimine, millega jaanuari alguses liitusin, ei lähe ka praegu erilise lepasereega, sest sealsed retseptid nõuavad köögikaalu olemasolu ja mul ei ole seda. Tavalise köögikaalu võin ju osta, aga sellest oleks mulle vähe tolku ja koguaeg käia ja tülitada Joosepit oma grammidega oleks ka veits narr. Meile pimedatele on muidu kõnelevad köögikaalud täitsa olemas, aga praegu ei ole võimalik neid tellida, kuna see uus vahva abivahendireform on kõik pea peale pööranud ja ma ei saa enam mitte midagi aru, millal, kust ja kuidas ma midagi endale soetada saan. Ainult see on teada, et uued pimedate valged kepid saavad EL kleepsud peale- uhke värk ikka. Siis saame olla Euroopa Liidu pimedad :D

Ma isegi ei tea, miks ma pealkirja lõppu küsimärgi panin. Ma olen ju tegelikult täiesti teadlik ja arusaamisel sellest, et ma ei ole egoist ega ärakasutaja. Kuid, kuna viimasel ajal on päevakorras olnud see minu lapse saamise ja tervise küsimus, siis paratamatult tekitab see alatasa inimestes miskipärast küsimusi. Eriti kui näevad, et ma olen lisaks kõigele muule jamale veel takkaotsa pime kah, et kas Joosep on ka haige või kas Joosep on tõesti täiesti terve mees või? Eee, mul tekib kohe vastureaktsioon ja tahaks küsida, miks ta EI peaks olema terve? Ei, tegelikult Joosep on veits jah peast uhuu, sest ega ta muidu ei oleks ju mingi pimeda naisega koos. Kas see on tõesti siis nii uskumatu, et ühel pool logiseval naisel on täiesti terve mees või. Ja kui nüüd suts ajas tagasi minna, siis tegelikult olin ma täitsa poolnägija, kui me Joosepiga semmima hakkasime. Ma ei tea kuidas ma oleksin tol hetkel  sellesse suhtunud, kui Joosep oleks tõesti mu maha jätnud täieliku silmanägemise kaotuse tõttu, aga igal juhul praegu ma arvan, et sellisel juhul oleks see olnud ainuõigem tegu üldse, sest järelikult poleks ta olnud see õige. Enne Joosepit oli mul üks selline noormees, kes jättiski mu päeva pealt maha, kui mul ühest silmast nägemine läks. Ega ma ei tahakski enda kõrvale inimest, kes peale ilusate silmade midagi muud ei oskakski hinnata. Ja selliseid inimesi on tegelikult päris palju, kes kohe oma seitse asja võtavad ja minema kõnnivad, kui raskus eluteele satub. Mul on lihtsalt kahju, kui inimesed, kes jätavad oma armsamad puhtalt ainult sellepärast maha, et nendega juhtub õnnetus, et siis saab kuidagi kohe päeva pealt see suur armastus otsa. Kõik tõotused, mida tähistaeva all üksteisele sosistati, võiks justkui järgmisel hetkel p*rse pista. Sellistel hetkedel nagu Sa-oled-mu-vahukommike-ja-ma-armastan-Sind-igavesti võiks siis äkki juurde lisada Aga-seda-tunnet-jätkub-mul-ainult-selle-hetkeni-mil-me-eluteele-esimene-raskus-tekib. Ma arvan, et sellised inimesed, kes otsivad endale ideaalset kaaslast, peaksid soovituslikult pärinema Supermani koomiksi sugupuust, et tuli, crashid, vesi, elekter, kõiksugu loodusjõud ei saaks liiga teha, sest kui see inimene, kes on nii täiuslik ja kes nõuab enda kõrvale üdini täiuslikkuse etaloni, siis mis saab, kui ükskord tabab seda täiuslikkust real life. Loomulikult on kõige ilusam aeg see armumise aeg, aga kui sellest armumisest paar sammu edasi liikuda, siis mingist hetkest alates jookseb elurütm ikka kuidagi rutiinsemaks ja argisemaks ja oh õudu, siis tulevad ka ju need mitte nii ilusad hetked ka. Kaaslane haigestub näiteks kõhugrippi ja oh õudu,  siis Sa näed teda kottis silmaaluste, rasvaste juuste ja higi järgi haisevana, kes nii andunult vetsupotti kallistab. Oih, ma võrdlesin nüüd füüsilist puuet ajutise kõhuviirusega, palun väga vabandust.
Mida ma öelda tahan, on Lihtsalt see, et kui oled täiuslikkuse täiuslik ja nõuad ainult täiuslikku, siis kas olete sellele mõelnud, et kui ühel hetkel mingi asi Su elus ei ole enam täiuslik, et kas võid kindel olla, et Sind ei jäeta selle väikese puudujäägi pärast üksi?

Eks mul on olnud ikka neid nõrkushetki ka, kus ma olen ise lausa Joosepile öelnud, et kuule tule nüüd mõistusele ja äkki teeks nüüd nii, et tore oli, aga lõpetaks selle pulli ära ja äkki otsiksid endale terve naise- nägija ja see, kes saab ilma komplikatsioonideta lapsi Sulle sünnitada. Ükskõik, millal või kui palju kordi ma seda Joosepile ei räägiks või olen teemaks tõstnud, siis koguaeg ütleb, et armastab ainult mind, tahab minuga koos olla ja teda ei huvita nägijast naised (muig, see kõlas nüüd umbes nii nagu teda ei huvitaks üldse nägijad naised... a la mingi pimedate naiste fetiš). Aga ei, tegelikult Joosepi jaoks pole lihtsalt esmaoluline see silmanägemine, vaid isiksus. Aga mul endal on küll vahel süümekad, et nagu oleksin noore mehe oma võrku püüdnud ja elu ära rikkunud. Vähemalt nii ma olen paaril korral arvanud. Kuid, kui oleme sellest Joosepiga rääkinud, siis tegelikult ma pole ju mitte kedagi nuga kõril hoides sundinud olema endaga suhtes. Ja ausalt ma ei hoia Joosepit magamistoas pantvangis kettidega radikate külge aheldatuna, isegi kui ma tahaks ta radika külge siduda, siis ma ei saaks, sest meil pole radikaid :D

Aga see tõepoolest paneb mind ikka ja jälle muigama, kui inimesed saavad teada , et ma olen pime ja siis kohe imestusest tahavad silmad pealuu seest välja lupsata, kui kuulevad, et jessas, et kohe päris nägija mees on Sul või?Ega inimesed otse näkku minult selliseid küsimusi väga sageli küsima ei tule, aga kuna mu ema on juuksur, siis ülepäeva juhtub tooli ikka mõni selline klient, kes on kuskilt kuulnud või tuleb jutu sees välja, et tütar pime ja siis räägitakse minu elust, tervisest ja ikka kui tubli ma olen jne. Tavaliselt uuritakse, et kas mu ema hooldab mind (tsiises, see on selline küsimus nagu pime olemine tähendaks, et ma olen voodihaige) ja et kas elan tema pool. Kuid siis tuleb välja, et ei elagi koos emaga, vaid tütar elab ikka koos oma mehega. Ja siis tasandatakse häält ja uuritakse poolsosinal või sedasi hämmeldunult, et kas mees on ka siis pime või. Minu jaoks on see kuidagi kummastav, miks inimesed automaatselt arvavad, et Joosep on ka pime ja kui saavad eitava vastuse, siis on selline kukun-kohe-toolilt-maha reaktsioon.

Selline on siis see nägijate kõige tavalisem reaktsioon. Aga on ka teistsugust suhtumist ja seda leidub isegi meie endi ehk pimedate seltskonnas. Millegipärast eeldatakse, et kui mul on nägijast mees, et siis kõik tegevused, kus pimedal oleks vaja nägija abi, et siis ilmselgelt peaks Joosep kohe sõrme nipsutamise peale kohale hüppama või veel parem, ta võiks ju koguaeg nagu takkijas mu püksisääre küljes tilpneda. Ma ei hakka eitama, et Joosep tegelikult tõesti aitab mind üpris palju ja ei hakka salatsema, et aitab ka nendes asjades, kus võib-olla nägijast naine alati ei vajakski abi, aga sellegipoolest ei ole Joosep mu isiklik abistaja ega hooldaja, vaid ikka elukaaslane, mees noh. Ma ei tea kas see tuleb kadedusest, kibestumusest või mingist kolmandast asjast, aga mulle on isegi öeldud teise pimeda poolt, et noh, mis Sul viga elada, Sul ju nägija kõrval, kes alati aitab Sind. Ja see ei ole selline sõbralik või teise üle rõõmustav hääletoon, vaid pigem etteheide. Selline,et mida Sa siin särad, kui Sul oleks pooltki nii raske kui mul, siis Sa ammu juba nutaksid. Noh, mis ma ikka oskan öelda sellise jutu peale- tüüpiline eestlaslik jutt. Vaja ikka võrrelda, et kellel ikka kõige raskem ja sitem elu on. Mina ei mõista sellist suhtumist. Parem võiks ikka väikestest asjadest rõõmu leida, isegi halbades asjades on midagi positiivset. Jajah, tean, see on ära leierdatud lause, aga tegelikult päriselt on ka nii.

Ehh, ma läksin nüüd oma jutuga veits lappama. Ma tahan lihtsalt kokkuvõtteks öelda, et ise ma end küll egoistiks ei pea ja mind ei ole vaja ka haletseda (a la sellised laused, et "oii kui kahju, et pime oled" võite rahulikult minu kuuldes ära unustada) ja  Joosepit pole ka vaja haletseda, et oma parimad aastad minusuguse pimeda peale raiskab. Ahjaa, ja kadestada pole ka mind vaja, et mul nägijast mees on.

Vahest ma mõtlen, et jessas küll, kui inimesed vaid näeksid, millega me Joosepiga kodus olles tegeleme. Ses suhtes ärge kohe mõelge nüüd vasakule, sest ma pean siin silmas lihtsalt ajaviite tegevusi. Me oleme reaalselt kahekesi vahepeal nagu kaks last. Täna näiteks palus Joosep, et ma teeksin ta kaelale massut ja kui massu ära tegin, siis tahtis, et ma mööda elamist teda kontoritooliga ringi sõidutaksin. Noh, ei ole ju just selline täiskasvanute päevane tegevus. Ma muudkui nühkisin siis seda kontoritooli mööda elamist, ise vahepeal sõidutades Joosepit vastu söögilauda, siis vastu ahju jne, sest mina ei näe ju, kuhu ma tooli lükkan. Aga peab nentima, et väga lõbus ja naljakas oli. Siis eelmise nädala õhtul Joosep võttis saunakaalu ja surus sõrmede ja peopesaga kaalu nii palju alla kui jaksas, et näha palju kätes jõudu on. Mulle tundus see lausa nii põnev, et ma tahtsin ka proovida ja eks oli väike hasart ka sees, et äkki juhtub ime ja ma jaksan rohkem kilosid välja pigistada kui Joosep. Noh, seda muidugist ei juhtunud, aga Joosep ütles, et kui inertsiga suruda, siis saab suurema numbri ette. Ise veel täpsustas, et inerts tähendab hoogu...

Ma siis kõõritasin selle jutu peale oma silmi ja ütlesin, et kuule ma tean ise ka, mis asi see inerts on. Joosep muidugist ei saanud jätta vaimukas olemata ja lausus: "Jah, ma tean, et Sa tead...ega ma Sind nii lolliks ka ei pea kui Sa tegelikult oled..." :D

 Lisaks siis tänasele kontoritoolirallile, uuris Joosep ikka päris mitu tundi hiljem, kui lõunapausi pidasime,kas ma tahan, et ta ristib mu nime ära? Ma siis vastasin suht tuimalt: "Noh?"

"Su nimi on nüüd Noh," vastas Joosep, samal ajal totakat riukalikku naeru itsitades ja uurides, kas ma mäletan seda mängu lapsepõlvest. Vauu, nii vaimukas :D Eks mulle tegelikult meenus jah see lapsepõlvest pärinev mäng, kus sõpradega sai üksteisele selliseid jaburusi tehtud. Kas teil on ka kaaslasega selliseid napakaid ja lapsemeelseid tegemisi?

Jeeš, jutt käib siis minu juhtkoerast, kes nädalavahetusel käis koos minu ja ülejäänud sünnipäevalistega Tiigi tänava Escape Tartu põgenemistoas. Ma arvan, et ma ei valeta ja võin täiesti julgelt väita, et Janet on siis esimene juhtkoer või üleüldse esimene koer, kes taolist kohta on külastanud. Tal oli selleks special luba. Tõsi, teda käeraudadega kuskile võre külge kinni ei aheldatud, aga ta hängis niisama seal ringi, samal ajal, kui meie otsisime paaniliselt väljapääsu. Meil oli seal üldse väga naljakas, sest kui me lõpuks saime võtme, et käerauad avada, siis otsustas võti pooleks murduda. Aga õnneks toodi meile siis ikka uus ja terve võti. Eilsest pandi see Escape Tartu nukutuba kinni ja meil oli au oma seltskonnaga seda nukutuba viimast korda külastada ja saime seal väljapääsu otsida. Seega ma vist võin suts paljastada, et mis seal oli...

Ütleme nii, et Kiku pani mind nukutoa seltskonda sellepärast, et nad saaksid kasutada minu fantastilist mälu (kusjuures I'm not joking right now), kuna seal oli palju arvutamist ja numbreid, mida meelde jätta...vähemalt Kiku arvas nii. Aga reaalsuses polnud seal midagi vaja meelde jätta. Tuli lihtsalt numbreid ja vihjeid otsida ja siis kood kokku klapitada, aga no mida ma seal klapitan, kui ma ei näe tehteidki või numbreid. Ma arvan, et kui ma oleksin nägija, siis ma oleksin lahendused suht kärmelt leidnud (my ego is talking riht now). Näiteks meil oli vaja seif lahti saada, mille kood oli neljakohaline number. Meil oli kolm numbrit olemas ja üks puudu. Seifi juures seisis veel kiri, et koodi võib kolm korda valesti panna, aga siis läheb seif viieks mintsaks lukku. Mina ei tea miks, aga mulle sümpatiseeris number 4 ja ütlesin, et see sobib sinna koodi kuidagi maruhästi (see on ju täiega nutikusega seotud tuletus :D). Aga ei, ülejäänud seltskonna jaoks polnud see sugugi loogiline ja nii nad proovisid teisi numbreid. Lõpuks küsisime ikka vihjet ja pärast selgus, et puuduolev number oli ikka, dadaaa...4.

Lisaks leiti üks uks, millele oli kirjutatud "kopp-kopp" ja soovitus otsida teine väljapääs. Nägijad muudkui koputasid ja koputasid, aga mina tuiasin niisama poodud nukude vahel pimedas toas ringi. Ma ei tea, mul polnud üldse hirmus, võib-olla sellepärast, et ma ei näinud seal neid üles poodud nukke, mis mu näo ees tilpnesid. Nägijad mitu korda ütlesid, et Sul täiega veab, et Sa ei näe (jeeš, I think so too :D) Milline vedamine ikka, et ma pime olen). Lõpuks jõudsin ma riidekapini ja asjatasin seal kapis, kui äkki tundsin, et oot-oot, miks kapis on nii külm ja hakkasin nägijaid riidekapi juurde kutsuma. Aga mis te arvate, et nad kohe jooksid või? EI, nemad muudkui koputasid ja ei saanud aru, et miks ikka uksel see kopp-kopp on kirjas ja seda nad muidugi ignosid, mis oli selgesõnaliselt ja otse nina ette kirjutatud, et otsige teine väljapääs. Samal ajal ma muudkui kutsusin, et tulge ja vaadake ja katsuge, et siin kapis on ikka nii külm ja see pole üldse loogiline...aga siis tuli töötaja. Lülitas selle creapy taustahääled maha ja ütles, et meie aeg sai täis. Ma olin oma kapist ja selle jahedusest nii sillas ja häiritud üheaegselt, et mis värk sellega on ning ütlesin töötajale, et mingu ära, me tahame edasi lahendada. Aga pmt oli mul jälle õigus. See kapp oli sellepärast nii freaking külm, sest kapp oligi väljapääs järgmisesse ruumi. Aga eii, Sina pime kõpitse seal nurgas ja ära sega, kui me siin koputame uksele, millel on selges kirjapildis öeldud "Otsige teine väljapääs". Ei,ei...Sina pime vänta meile hoopis elektrit. Muig, mu jutust jääb vist suts mulje nagu ma peaksin nägijaid taunideks ja lollideks ja et mind kuulda võttes oleksid nad palju kaugemale jõudnud. Tegelikult asi päris nii ei ole. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei saanud oma täit potentsiaali ära kasutada.

Hahaa, aga ei, tegelikult oli väga tore ja viskasime seal kildu ja irvitasime alguses, kui olime u. 10 mintsa käeraudadega kinni istunud, et raudselt me olemegi nukutoa kõige haledam seltskond ja kaugemale ei jõuagi, kükitame oma 75 mintsa siin täis ja astume sama targalt välja.

Kiku ise käis oma tiimiga selles samas põgenemistoas, kus Merjegi ehk hullutoas. Kuid see pole Escape Tartu põgenemistuba, vaid hoopis samas keldris asuv konkurentfirma Escaper. Lugedes natuke Merje blogist selle kohta ja kuuldes suts Kiku käest tagasisidet, siis ma täiega tahaksin sinna minna. Minust poleks arvatavasti seal eriti miskit tolku, võib-olla lihtsalt väriseksin ja nutaksin kuskil nurgas või jookseksin paaniliselt ringi, aga vähemalt saaksin siis adrenaliinilaksu kätte. Kiku ütles enda põgenemistoa kohta kokkuvõtvalt, et seal oli nii hirmus, et enamuse ajast pididki keskenduma mitte kartmisele, kui lahenduste otsimisele.

Tsekkisin siin üle pika aja taaskord Liisa Leetma blogi ja leidsin ühe eelmise aasta vlogi, kus ta rääkis oma hetke tunnetest, mõtetest jne. Üldine point oli see, et võtkem aega maha ja leidkem aega iseendi jaoks, sest see maailm on praegusel hetkel niigi piisavalt pöörane. Kusjuures olen varasemalt samuti sarnaseid mõtteid mõelnud, kuid sellega on alatasa mingisugune jama. Midagi nagu takistab päris lõplikult aega maha võtmast või siis olengi nii tugevasti sellesse elukeerisesse imetud, et no ei suuda, ei oska ega taha hetkeks kõrvale astuda. Kuigi vahel oleks just seda vaja, et olukorda kõrvalseisja pilgu läbi hinnata. Või siis on see mingisugune inimesele omane käitumine- ma olen tugev, ma pean olema tugev. Aga tegelikult ega ikka ei pea küll. Ega me siis mingid terminaatorid pole. Kuid mulle on alati jäänud kuklasse hingama see väike hirm. Väike hirm, mis sosistab, et maailm jookseb ju eest ära. Aga get real. Maailm ei jookse ju tegelikult mitte kuskile. Lähed oma koopasse, veeretad suure kivi koopaavause ette ja kui sealt paari kuu pärast välja astute, siis uskuge mind, see maailm on ikka täpselt samasugune. Ikka sama hullumeelne, segane, imelik jne. See on nagu mõne lillega. Talveks lõikad võrsed ja katad taime kuuseokstega, et külm ei näpistaks ja kevadel hakkab see lill jõuliselt uusi võrseid kasvatama. Me kõik vajame puhkust ja omaette olemise aega, et me ei muutuks tühipaljasteks hülssideks. Niisiis, kui me oleme seesmiselt tugevad, säravad ja endaga rahul, siis suudame seda ka väljaspoole jagada. Olla perele ja sõpradele olemas ning osada elada hetkes.

Jep, elu on nagu karussell, tõusude ja langustega, aga et mitte lasta...lihtlabaselt öeldes, mitte lasta elul end läbi tõmmata, siis näppasin Liisa kommentaariumist päris motiveerivaid quotes'id või lauseid, mis on inspireerivad. Mulle andsid need küll vähemalt superpoweri ja seepärast tahan neid ka teiega jagada. Iseenesest minu selliseks läbiaegade lemmik quote'de kogujaks on olnud Ralph Sockman. Siit leiate igaks elujuhtumiks midagi mõtlemapanevat, armast, naljakat jne. Kui teil on ka mõni selline loosung, mis on aidanud teid rasketest aegadest läbi  või mille järgi püüate oma elu elada, siis olge armsad ja jagage neid alla kommentaaridesse. Ja maybe leiate isegi sealt Socmani lingilt midagi, mida võiks esile tõsta ja teistega jagada.

Kohe postituse alguses hoiatan ära, et need, kes ei salli, ei suuda, ei tolereeri või ei taha lugeda postitust, mis räägib ihuvedelikega kokku puutumisest, siis stop reading right now.

Kuna minu ema aitab alati oma lapsi rahaliselt, emotsionaalselt ja muu kraamiga, siis on meil selline kokkulepe, et kui tal on pikk tööpäev, siis lippan mina tema poolt läbi, lasen koerad pissile ja annan neile süüa. Nii ka siis see nädal. Jõudsin ema ukse taha, avasin ukse, koerad jooksid muidugist kohe õue ja mina läksin tuppa ning sulgesin enda selja taga oleva ukse. Kui tavaliselt ma kohe lippan jalatsiriiuli juurde, et õuepapud susside vastu vahetada ja jope nagisse riputada, siis seekord tardusin ma otsemaid paigale, sest õhus oli tunda kirmet sitahaisu. "Great!" mõtlesin ma omaette. Olgu kuidas on, igal juhul on sitt, okse või mis muu läga väga ebameeldiv ja vastik, aga lubage mul siiski ennast veidi haletsusväärsemaks teha ja öelda, et nägijatel on sita koristamisel tugev eelis. Nägijad saavad nimelt kohe tuvastada haisukolde asukoha, koguse ja konsistentsi. See on väga suur eelis, sest siis ei pea te neljakäpukil mööda elamist ringi roomama ja ettevaatlikult kätega katsuma. Noh, kuigi ega sellest ettevaatlikusest eriti kasu pole, sest käed saavad nii või naa sitaga kokku.

Kõigepealt ma üritasin siis enda ees olevat teed läbi katsuda ja nii liikusin ruumist ruumi, et tajuda kust haiseb kõige rohkem. Erilist abi sellest polnud, sest ju see sitt oli seal maas juba mitu tundi vedelenud ja terve maja ühtlase haisu alla matnud. Tavaliselt on pimedatel abi sellest, kui õnnetus on just äsja juhtunud, siis on minu meelest kergem asukohta tuvastada.

Olin sitakuhila otsinguil olnud juba ligemale pool tundi, kui lõpuks "õnn" naeratas mulle ja ma sain sõrmed sitaseks. Reaktsioon oli nagu ikka...umbes selline nagu saaks teil käsi sitaseks. Esmalt fikseerisin asukoha, läksin pesin ja desinfitseerisin käed (no, et ma saaks põrandat ikka ilusate puhaste kätega koristama hakata) ja läksin tõin terve laadungi kätekuivatuspaberit. Kuna tegu oli vedela sitaga, siis moodustasin paberitest ringkaitse, mida hakkasin igast küljest kokku poole lükkama, ise samal ajal tugevalt okserefleksi tagasi hoides. Kui suurem pläma oli koos ja viimased kuivatused ka paberiga tehtud, siis võtsin kõige kangema lõhnaga sprei ja sussutasin terve ala sellega üle ja pesin veelkord põrandapinna üle.

Niisiis, kui järgmine kord sitta ja okset peate kokku korjama, siis mõelge mulle (milline ilus asi, millega mind meenutada, eksole) ja olge tänulikud, et teil on silmanägemine. Mina muide olen ka tänulik. Olen tänulik, et ma pole jalutu, ei põe reumat jmt, sest ma ei kujuta ettegi mismoodi selliste muredega inimesed sellist olukorda  likvideerivad. Põhimõtteliselt, mida ma siis oma jutuga öelda tahan, on see, et olukord võib olla märksa hullem, kui lihtsalt see tühipaljas sitt seal põrandal :D

Minu tänane öö oli päris karm, kuna mul oli hüpo ehk et veresuhkur läks liiga madalale. Õnneks mitte nii madalale, et oleks krambid tekkinud, aga piisavalt madalale, et kogu keha katta külma higiga ja kogu oma voodiase märjaks higistada. Öösel läbi une tundsin küll, et midagi on nagu valesti, aga no sellisel hetkel ei toimi mõistus päris nii nagu peaks ja nii ma siis hängisin niisama ühelt küljelt teisele. Mäletan isegi seda, et Joosep katsus mu külma ja higist kätt ja küsis uniselt, kas minuga kõik ikka korras ja otseloomulikult nagu ma sellistes olukordades alati enesekindlalt korrutan, oli seegi kord minu vastus, et minuga kõik korras.

Hommikul ärgates oli küll maru kehv enesetunne ja tuterdasin kööki. Tegin endale piparmünditeed meega (nagu ma igal hommikul teen), kuid ühtäkki tundsin, kuidas tsuhh-tsuhh-tsuhh rong mul mööda kõrva sõidab ja "pilt" eest ära kisub ja kõik helid kaugenevad. Viimasel hetkel sain endale tugipunktiks köögikapiserva. Läksin siis vererõhku mõõtma ja selgus, et see on 102 / 67. Noh, ütleme, et inimestel on hullemaidki vererõhunäitajaid olnud, aga mind tegi taoline number seetõttu ettevaatlikuks, kuna ma olin just 15 mintsa tagasi endale hinge alla võtnud iga hommikuse vererõhualandaja. Mul tekkis tunne, et ma suren kohe ära, kui ma midagi ette ei võta. Joosep tahtis muidugist kohe kiirabi kutsuda, aga ma putkisin vastu ja ütlesin, et oodaku natuke, ma teen kõigepealt endale kange kohvi ja kui see ei mõika, et siis võib mulle kiirabi kutsuda. Nii ma siis tegingi endale 750 ml tassitäie kanget kohvi rohke piima ja suhkruga (kusjuures piim pidi kofeiini mõju tugevdama). Ma pole vist elusees nii palju kohvi päeva jooksulgi joonud ja nüüd kulistasin hommikuks sellise koguse sisse, et ohohoo. Aga vist mõikas, kuna olen veel elus.

Kui kohvi endale sisse imesin, siis läksin istusin Joosepile sülle (mul sellistel hetkedel tuleb marusuur helluse vajadus) ja siis istudes seal sules, märkas Joosep ühtäkki, et mu parema jala hüppeliigese juures on mingi pruunikas laik. See on see piirkond, kust ma vigastada sain, kui üks lahti pääsenud koer mulle ja Janetile kallale hüppas. Tean, et see koht tegelikult paranes nagu ära ja päris pikalt paranes, aga nüüd on tõepoolest seal midagi nagu teistmoodi ja sellistel hetkedel, mõtle kuidas tahad, mõtleb diabeetipõdev inimene esimese mõttena- haavand? Kangreenioht? Ma nüüd kannatlikult ja palvetades ootan oma veebruarikuu arstiaega, et see koht ette näidata ja parem oleks, et see poleks midagi tõsist.

Käisime eile õhtul emaga Vana Baskini Teatri etendust "Õnnenumbrid" vaatamas, kus peaosas mängis võrratu Helgi Sallo. Ja just nimelt käisime Baskini teatrilavastust vaatamas, mitte ise teatris kohapeal ehk et etendus ise toimus Kilingi-Nõmme Klubis. Kui ema eelmise aasta lõpus uuris kas tahaksime tulla koos temaga "teatrisse", siis Joosep keeldus, aga mina mõtlesin, et why not. Joosep nagunii minuga kuskil teatris eriti ei käi ja kui peakski mingi ime läbi leiduma mingigi temale meelepärane ja sobiv etendus, siis jõuab enne sadu kordi päike loojuda. Hakkasin siin huvi korral arvutama, et selle kaheksa aasta jooksul, mil oleme koos olnud, oleme teatris käinud...baramparampaa...suisa kolmel korral :D Kui arvestada seda, et mõni mees ei käi oma naisega üldse kuskil teatris, siis on kolm päris tugev saavutus :D Eks vahel ajab see mind närvi küll ja kurvastab hingepõhjani, kui märkan mingit eriti põnevat ja huvipakkuvat etendust ja siis Joosep keeldub. Nagu what?! Mida me naised oleme teile mehed teinud, et te ei võiks see 2 h üle elada? Kas see rõõm ja rahulolu, mis pärast naise näost tagasi peegeldub ei ole siis piisavalt väärtuslik. Oii ma kadestan neid naisi, kellel on kultuurihuviline mees. Aga egas vist kõike head ka ei saa tahta. Vähemalt saan kindel olla selles, et Joosep ei karda oma "siidkindakesi" ära määrida, kui on vaja keset pimedat tänavat oma daami kaitsta.

Aga, kui nüüd korra tagasi põhiteema juurde tulla, siis mul oli ikka päris tugev eelarvamus kõiksugu rahva- ja kultuurimajades toimuvate teatrietenduste suhtes. Ma ei tea miks mul puudus selle koha pealt ratsionaalne mõtlemisvõime. Olin veendunud, et sellistes kohtades rahvas eriti koos ei käi, ruumid on külmad ja kõik 20 inimest, kes on vaevunud kohale tulla, istuvad kõvadel puitpinkidel oma pepsid kangeks ja on riietatud vammustesse, et mitte etenduse ajal ära külmuda. Aga milline üllatus mind tabas... Astusin Nõmme rahvamajja või kluppi (nii kuidas keegi seda kutsub) sisse ja esimese asjana pahvatas mulle näkku mõnus ja soe kohviaroom, rahvast sagis ümberringi nii palju, et mul ausalt öeldes vajus karp lahti. Ma ei tea kus ma siis vahepeal olen elanud, et mul selline väär arusaam asjast oli. Kõik vajalik üheks heaks teatrielamuseks oli olemas: soe saal, pehmed toolid, lava, garderoob, puhvet, piletite- ja etendusekava müügipunkt jmt. Natuke naljakas, aga samas väiksele kohale omane oli see, et peaaegu kõik, kes sinna tulid olid teineteisele tuttavad. Poemüüja, kelle kassasse olen ma korduvalt sattunud, istus täpselt minu selja taga. Loomaarst oli ka oma naisega kohal. Ja kui aus olla, siis kõik istusid meie selja taga, sest ma istusin emaga esireas. Ma muigasin emale, et pärast inimesed omaette mõtisklevad ja püüavad välja mõelda, et miks täispime istub teatris kõige esimeses reas. Sest ausalt, kui mina poleks pime ja ei teaks sellest maailmast mitte jessugi, siis mul tekiks samasugune küsimus. Mille kuramuse pärast ronib see pime esiritta, kui nagunii mitte halligi ei näe? Jällegi, ma ei hakka kõigi pimedate eestkõnelejaks, aga eesreas on sellepärast maruhea istuda, kuna siis saab kuulda kõige väiksemaid liikumisi, saab kuulda kust need tulevad ja läbi selle paremat pilti lavategevusest endale ette manada. Sest, kui kaugelt kuulata, siis kuuled küll, et sealt eest kostub hääl, aga täpselt kust lavaosast, võib jääda segaseks. Näiteks eile oli mul esireas istudes selline tunne nagu istuks etenduses olnud elutoas, ainult selle vahega, et mul polnud sõnalist rolli. Lisaks on mulle, kui juhtkoerakasutajale külje ja esikohad sellepärast meelispaikadeks, kuna siis saab Janet end parkida minu kõrvale või jalge ette ilma, et peaks end toolide ja inimeste vahelt läbi pressima. Ja kolmandaks põhjuseks ja võib-olla kõige loogilisemaks põhjuseks nägijatele on see, et üldjuhul minu saatja on, üllatus-üllatus, nägija. Seega miks peaks minu nägijast saatja paigutama koos minuga saali kõige tagumisse ja pimedamasse nurka ainuüksi sellepärast, kuna mina pime ei näe mitte midagi ja mul erilist vahet visuaalses mõttes ei oleks.

Kes pole "Õnnenumbreid" vaatamas käinud, siis viimane aeg see viga parandada, sest ausalt seal oli läbi terve etenduse naerumugistama panevaid ütelusi, eriti pealtnäha dementses eas vanaema poolt, keda siis mängiski Helgi Sallo. Mängukava ja info etenduste kohta leiate siit. Ja mina soovitan küll võimaluse korral võtta ette retk väljaspoole suuri teatreid ja uskuge mind läbi selle saate omanäolise kogemuse, mida suurtes linnateatrites ei kohta.

Eile märkasin FBs postitust, kus selline hea inimene nagu Jana Oidermaa on võtnud nõuks ja eesmärgiks päästa Mustika Keskuses elav Amatsoonpapagoi. Kuna ka meil oli kunagi selline nutikas ja tore linnuke, siis tahtsin lisaks annetusele, veel kuidagi aidata. Mäletan, kui taiplik ja mitmekülgne oli meie Kiku: rääkis, tantsis, naeris, mjäugus ja tegi kõiksugu muid trikke. Elades pere keskel, siis õppis pidevalt uusi sõnu, teadis kuidas oma õrnust, raevukust, lõbusust, naeruväärsust jmt väljendada. Amatsoonpapagoid vajavad tegelemist ja ei ole mõeldud elama vangistuses. See ei ole normaalne, et need vaesed linnud ja loomad peavad pesitsema sundventilatsiooniga hoones, kus nad päevavalgustki ei näe. Ma ei ole mingi vihane loomakaitseõiguslane, kuid kuskilt maalt jookseb piir. Lihtsalt tõsiselt kurb on mõelda, et kui see linnuke peaks veel aastaid seal poekeses kükitama ja stressi all kannatama, isegi üks päev on juba liig. Mõelge ise mis tunne teil oleks, kui peaksite kolm aastat ühes ruumis olema, kus puudub päevavalgus ja privaattsoon. Päevast päeva jalutavad uudishimulikud inimesed mööda, lapsed koputavad puurile, lärm ja sagimine ümberringi.

Võtsin ka ise Janaga ühendust ja uurisin veidi asja. Papagoi maksab 1499 euri ja loomulikult ei ole Janal seda raha tagataskust võtta. Väike lootuskiir, et hinda lastakse alla näitab see, et müüjatega saadi kokkuleppele, et kõne alla tuleb juhtkonnaga arutamine võimaliku soodustuse üle.   Aga, et Carolyna päästmine ja oma koju jõudmine ei jääks siiski ainult cashi taha, siis Jana soovib pakkuda avalikult müügiks taskukalendreid. Ühe taskukalendri hind on 2,20 eur, mis sisaldab ka ümbrikku ja postmarki soovitud aadressile saatmiseks. Arveldusarve, kuhu omapoolse abi saate teele panna on: EE651010010060737018 Jana Oidermaa, selgitusse lisada oma täpne kodune aadress ja märksõna "taskukalender".Jana on kõigile südamest tänulik, kes aitavad Carolyna poevangistusest päästa ja kui saab linnukese enda juurde, siis lubab, et Carolyna tegemisi saab jälgida tema FB Papagoide grupis.

Rohkem infot selle kohta, et kes need Amatsoonpapagoid sellised on, saate lugeda siit. Ja Jana enda FB täispikkuses pöördumise leiate siit.

Kirjutasin siin nädalapäevad tagasi veidi oma tervislikust seisundist ehk neerudest ja lapse saamisvõimalustest. Ning kuna selle toonase postituse all üks lugeja avaldas soovi saada rohkem infot selle teema kohta, siis räägingi natuke nüüd sellest lähemalt.
 

Mis ma siis kosta oskan?!Ega olukord just eriti roosiline minu jaoks ei ole, kuid mina pole lootust kaotanud. Nagu ma olen varasemalt siin ja seal maininud, siis mul on diabeetiline neerukahjustus ehk et 25-aastase suhkruhaiguse põdemise tagajärel on mul neerud saanud mõnevõrra kahjustada.

Neerude üldist tööd näitab Uurea ja kreateniinitase. Uureanumber näitab üldist neerude tööd (vähemalt nii on mulle arst rääkinud). Kreateniin näitab minu puhul neerude filtreerimisvõimet ehk et, kui palju mürke suudavad neerud organismist välja filtreerida. Siit saate vaadata milline oleks teatud vanuses inimestel kreateniini normaalväärtus.

Kui mul poleks neerukahjustust, siis võiks minu kreateniinitase olla kuni 104 µmol/L, kuid praeguseks on mul see 200 µmol/L. Ning see muudabki rasestumise ja raseduse kandmise keeruliseks ja ohtlikuks. Sellise kreateniinitasemega on võimalik rasestuda küll, kuid väga suure tõenäosusega rasedus katkeks või sünniks väga enneaegne laps, kellel oleks suure tõenäosusega ka tervisekahjustus(ed) ja / või väärareng.

Kui kreateniin tõuseb kõrgemale kui 225 µmol/L, siis arstide sõnul pole enam võimalik rasestuda, kuna organismis on liiga palju mürke. Ma ise tunnen inimest, kes sai kaks armsat, toredat ja tervet last, kui kreateniinitase oli tol ajal 170-190 µmol/L. Samuti tean inimesi, kes on meelega oma neerud täitsa tuksi lasknud, et saada siirdatud neer, mis annab väikese lootuse, et saaks lapse. Sellega on nii, et kui kreateniinitase on üle 500 µmol/L, siis hakatakse dialüüsi tegema ehk et veri filtreeritakse teatud aja tagant mürkidest puhtaks. Lõpuks, kui leitakse sobiv doonor, siis saad oma uue neeru. Kuid siin ongi nüüd see konks. Kui inimesele siirdatakse kellegi võõra organ, siis hakkab Sinu oma keha seda tõrjuma ja et seda ei juhtuks, peab inimene elulõpuni tarvitama immuunsustnõrgestavaid ravimeid. Neid on kahte sorti- üks kahjustab loodet ja teine ei kahjusta.

Võiks ju küsida, et aga milles siis probleem on? Aga nimelt selles, et miskipärast ei saa enne siirdamist teada, et kumb ravim konkreetselt kellegile sobib. Samas ma ei taha hästi uskuda, et kogu maailmas ongi ainult kaks sellist ravimit ja et nii julmalt ja alatult otsustabki saatusesõrm inimese eest, kas saad kunagi last või mitte. Ühesõnaga mis on siis minu variandid...

a. Oodata kuniks mu neerud lõplikult otsad annavad, hakkan dialüüsis käima, saan doonorneeru ja loodan, et saan selle immuunsustnõrgestava tablaravi peale, mis ei kahjusta loodet.

b. Palvetan, et kuskilt ilmub välja dr. Imeline ja teatab mulle, et nad on otsustanud mulle kasvatada minu enda tüvirakkudest tuttuue neeru ja siis ei peaks ma immuunsustnõrgestavaid ravimeid võtma.

c. Leiame surrokaatema, kes viljastatakse meie muna- ja seemnerakuga (kuigi see on nii uhuu...ma ei teagi kohe...pealegi minu teada on Eestis surrokaatemad keelatud).

d. Hakkame bürokraatiakadalikku läbima ja üritame kellegi lapsendada ja pakkuda mõnele lapsele sooja ja armastavat kodu.

e. Või lepin olukorraga ja suren lastetuna.

Ma ise omaltpoolt hoian väga oma neere ja viimased 10-aastat olen joonud pea igapäevaselt looduslikku taimeteed, mis on spetsjon neerudetöö ergutamiseks ja julgen väita, et tänu sellele on minu kreateniinitase püsinud viimased aastat just selle tee pärast 190 ja 200 µmol/L vahemikus.

Nonii, mida sellest siis veel rääkida. Uurea võiks olla rasestumise hetkel alla 8, aga minul on ta läbiaegade kõikunud ikka seinast seina. Kord on olnud 9 ja kõige kõrgem, mida mäletan, on olnud 18. Kõiki neid analüüsitulemusi mõjutavad loomulikult erinevad külmetushaigused, stress, toitumine jmt.

Ma rohkem nagu ei oskagi midagi lisada, aga kui on küsimusi, mõtteid või soovitusi, siis jätke oma kommentaarid postituse alla.

Kuigi this shit creaps me out, siis mind on alati paelunud kõiksugu kummitusjutud ja sellised füüsikaga ja teadusega mitte seletavad kogemused ja nähtused. Nagu Malluka postitusest võis näha, siis pääris paljudel inimestel on kõiksugu kummalisi tundmusi ja kokkupuuteid kummitustega olnud (sealhulgas ka minul, kuigi õnneks mitte otseselt. Lihtsalt nägin bussiga surnuaiast mööda sõites sellist inimeste siluettidest koosnevat rongkäiku, kes kõik kandsid pikka rüüd, mille kapuuts oli silmini tõmmatud.Rüüd ise olid heledad ja poolläbipaistvad ning kõik hoidsid oma päid langetanuna maa poole. Praegu sellele mõeldes ja seda siia kirjutades ei teki küll just erilist tahtmist surnuaeda külastada, kuid tol momendil ma ei kartnud, vaid vaatasin neid tüüpe hoopis veidi hämmeldunult). Rohkem selliseid väga konkreetseid kogemusi kummitustega polegi olnud. Jumal tänatud selle eest!

Kuid mul on hoopis üks UFO lugu, mis tõmbas mu ikka päris korralikult rajalt maha ja ma ei julenud päris pikka aega oma toas õhtuti olla, rääkimata veel seal magamisest. Tavaliselt ma lülitan läpaka ööseks välja, aga tol öösel pidin selle käima jätma, kuna üritasin endale eriti aeglase netiühendusega Joosepi poolt saadetud faile alla sikutada. Läppar oli samuti magamistoas kummuti peal ja voodist kuskil 1,5 meetri kaugusel. Järsku ärkasin arvuti jutumöla peale üles, sest see vadistas üpris valjusti ja kiiresti (tavapärasest kiiremini). Alguses mõtlesin, et lihtsalt sai oma failid alla laetud ja nüüd valmistub stand by peale minekuks. Suts veel mölises ja siis jäigi vakka. Kuid mitte kauaks...

Ma ei oska sajanditäpsusega öelda, aga paari sekundi pärast hakkas arvuti uuesti lobisema ja nüüd luges protsente ja neid numbreid luges way to fast (umbes nii kiiresti nagu oleks ta sattunud mingisse eriti kiiresse wifi tsooni). Lisaks ei olnud mulle teadaolevat mul mitte ühtegi proget, mis oleks vajanud uuendamist, installimist ja minu teada sellised suuremad uuendused nõuavad, et inimene ikka mingit accept nuppu ka klikkaks, aga tookord mitte.

Kuna see möla oli ikka üpris valju ja öises vaikses majas kostus see eriti hästi, siis mõtlesin, et tõusen püsti ja teen sellele rüperaalile shut downi. Jõudsin ma selle mõtte ära mõelda ja juba mõtteski valmistusin tekki pealt ära lükkama, kui mu keha täiesti liikumisvõimetuks muutus. Silmad olid mul kinni, jäin halvatuna samasse asendisse nagu ma ärgates olin ja tekk peal. Sel samal momendil, kui mu keha halvatuks muutus, läks tuba justkui valgeks (umbes sama efekt, et kui keegi paneb suure tule järsku põlema ja siis läbi silmalaugude tajud, et ruumis pandi tuli põlema). Lisaks sellele valgusele tekkis ka selline surinat meenutav hääl. Ma ise ütleks, et see sarnanes kõige enam tugeva päevavalguslambipirnile, mida vanasti haiglates kasutati ja osad tasasel kuulamisel suts nagu surisesid. Ainus vahe nendel kahel helil oli see, et minu magamistoas olnud surin oli väga vali ja konkreetne.

Ma ei tea, kui kaua see olukord kestis, aga mulle tundus, et see oli 5-10 sekundit. Kui see surin, valgus ja kõik muu kadus (isegi arvuti oli vakka jäänud), siis vaatasin kella ja see ütles 3:47.

Mitte keegi ei uskunud mind ja naersid mu välja. Nad kuulasid mu ära ja puha, aga oli näha, et nende jaoks oli see lihtsalt mingisugune unenägu vms. Rääkisin seda isegi pastorile, aga no too arvas kohe, et need olid kurjad vaimud. Igatahes see oli ikka päris kaua päevakorras. Kuid, kui sellest sai pea aasta mööda, siis tuli see uuesti isaga jutuks ja ta ütles, et tookord, kui mul see asi juhtus, siis ta ei tahtnud mulle rääkida ja mind veel rohkem paanikasse ajada. No ma ei tea, kui palju on võimalik inimest veel rohkem paanikasse ajada, kui ma juba isa pool üksi olles ootasin neid koju, endal õhupüss kõrval. No ühesõnaga isa rääkis, et sel ajal või suisa isegi samal ööl, kui minul oli see paranormaalne kogemus, siis Kilingi-Nõmme lähistel oli ühel ta sõbral olnud pidu ja kui sõber läks öösel suitsu tegema, siis olevat ka näinud mingit kummalist valgust taevas.

Ma vist parem ei hakka rääkima nendest Igor Volke jutustustest (holy crap, ma proovin mõelda, et see on kõigest kokkusattumus, aga kui Googeldasin Volket, siis sain teada, et just täna...just TÄNA  on tal sünnipäev), et Häädemeestel on kõige enam nähtud tundmatuid lendavaid objekte jmt. Ja kui selle külje pealt asjale läheneda, siis pole ju Häädemeeste ka Nõmmest tea mis kaugel.

Ma isegi ei oska öelda, et kas ma olen rõõmus selle üle, et ma enam ei näe võimalikke kummitusi ja lendavaid objekte (muig, ma räägin nii nagu neid liiguks ja lendaks siin igapäevaselt hordide kaupa ringi), aga samas isegi kui ma ei näe, siis vist on suts hirmsam, kui ma peaksin midagi kuulma, aga ei saa kontrollida, et mis asi sellist häält tekitab ja rääkimata ära jooksmisest (jooksen end esimese seina vastu oimetuks ja dadaa, nägemist!).

Kas teil on selliseid imelikke kogemusi olnud või olete äkki midagi näinud või suisa filminud?

Nagu ma siin juba eelmises postituses natuke saladuseloori kergitasin, siis nädalavahetusel käis mul õetütar Jaanika külas. Ta oli juba ammu tahtnud külla tulla ja nii saigi kokkulepitud, et 16 ja 17 on ta meil külas. Kuna Jaanika on 13-aastane, siis meie ajaviide oli ka vastav- mängisime lauamänge, vaatasime filmi ja käisime kelgutamas. Kusjuures pean ära märkima, et ma pole vist rohkem kui viis aastat kelgutanud. Ma ei teagi kuidas statistikaga on, et kas ja kui paljud 25+ kelgutavad. Ma saan aru, et emad lastega vast ikka sõidavad mäest alla ja kui on mingisugused väljasõidud seltskondadega, et siis ka for fun, aga et niisama...noo ma ei tea.

Läksime siis Kilingi-Nõmme kõige kõrgema künka otsa, mis ongi spetsjom kelgutajate tarbeks kokku kuhjatud. Ma oleksin eelistanud, et künkal poleks olnud mitte ainsatki hingelist, aga imelikul kombel oli sellel ilusal päikesepaistelisel pühapäeval teisigi lapsevanemaid oma lastega kelgutamas (või noh, lapsed kelgutasid ja vanemad juhendasid, et millal ja kumb käsi / jalg maha panna, et pidurdada või suunda muuta). Ma olin siis ainuke eeskujulik "lapsevanem", kes läks ikka koos lapsega kelgu peale ja unustasin igasuguse väärikuse, kui mäest alla tuhisedes üle künka kõige kiledama häälega kiljusin (hea, et ma olen pime ja ei näinud, mis nägudega mind vaadati).

Olgu nende teiste kelgutajatega kuidas on, aga kindel on see, et Janetile ei meeldi, kui ma kelgutan. Kiskus mind käisest ja läks täiesti pöördesse. Aga kas teate kuidas koerad üritavad olukorda kontrolli alla saada, kui näevad, et asjad on ikka täiesti lappama läinud? Üritavad Sind koinima hakata. Muidu seda koinimist esineb dominantsetel emastel koertel, kes siis tahavadkõigile selga ronida, olenemata kas see on elus, elutu, isane, emane, suur, väike, suleline, karvane jne. Janet iseenesest ei ole dominantne emane, aga ju tema jaoks see kelgutamine on ikka midagi nii pöörast, arusaamatut ja ohtliku ning kuna käest sikutamine ei aidanud olukorda kontrolli alla saada ja perenaine ikka kelgutas edasi, siis suurest ahastusest proovis koinimist.

Kes veel pole kursis, siis ma olen pooleldi sibul ehk venku. Arvestades tänapäeva rassimeelsust, siis ma väga loodan, et keegi ei hakka põlevate nuiade ja heinaharkidega minu ja mu ema ukse taha laamendama ronima.

Ma võtsin praegu selle jutuks seetõttu, kuna tahtsin jagada ühte temperamentset vahejuhtumit. Nimelt õhtul, kui me Joosepiga diivanil tudusime, sadas mu ema meile ootamatult korterisse sisse. Mina põõnasin täies südamerahus diivanil teki all edasi, kuid Joosep viisaka väimehena ronis unesegaselt ämmale esikusse vastu.

Kui Joosep esikusse jõudis, siis ema viskas närviliselt säilituskarbiga plohvi Joosepi kätte, samal ajal ise midagi vahutades, et mitte keegi telefoni vastu ei võta, küttepuud on toas kõik otsas ja enne, kui jõudis oma jutu lõpetada, astus juba välisuksest välja ja tõmbas ukse kerge mütsuga kinni.

Joosep vaeseke seisis seal õnnetult ja unesegaselt säilituskarp käes ja üritas pilti kokku panna, et mis just juhtus. Aga juhtus see, et kui ma päeval pannikaid küpsetasin, helistas ema ja palus, et Joosep täna õhtul läbi tuleks ja talle küttepuid tuppa veaks ning et tegi plohvi ja pani meile ka väikse portsu valmis (no emade värk, et kui miskit vaaritavad, siis panevad lastele ka head ja paremat valmis). Ma lubasin Joosepile sõna edasi anda, aga kuna täpselt kõne ajal oli mul pannikate küpsetamine pooleli, siis peale kõnet ruttasin kööki, oma pooleldi ära kõrbenud pannikat päästma (puud olid mul selleks hetkeks, kui kööki panni juurde jooksin, juba loomulikult unustatud) ja ega vene rahvusest ämma sütitamiseks pole rohkem tarviski.

Täna peale seda, kui sain siraka läpaka laadijalt, panime ta lahasesse. Lahas koosneb siis kahest mahlapulgast ja teibist ja tundub, et täitsa toimib (nagu uus). Loodan, et see lahas peab piisavalt kaua vastu, sest mul pole mõtet hakata uut laadijat ostma, kuna võib juhtuda, et pean üleüldse uue läpaka soetama. Mul nimelt pole enam mitte läpakas, vaid Lenovo lauaarvuti, sest ilma laadijata ei suuda mu rüperaal kohe üldse ärkvel püsida. Ma ei teagi nüüd, et kumb oleks mõtekam, kas soetada täiesti tuttuus arvuti koos kogu varustusega või piirdun ainult uue aku ja laadijaga, mis tegelikult võib juba rohkem kui pool läpaka hinda maksma minna. Aga noh, seniks kuni see veel hingitseb mul siin, siis ma veel ei jookse ummisjalu elektroonikapoodi.

Kusjuures, kas teie olete kursis või oskate äkki mulle infot jagada, et mismoodi on kõige kasulikum läpaka akut laadida? Ma ei ole sellest siiani aru saanud.  Kas juhe võib koguaeg taga olla või pean kohe lahti ühendama, kui näitab, et aku on full ja siis lasen jälle peaaegu tühjaks ning siis jälle laadima.Praegu ma ei saa küll enam midagi päästa, aga lihtsalt tuleviku mõttes uurin, sest kui ma peaksin kunagi uue arvuti saama, et siis olen tark ja oskaksin hoida ja säästa. ...

Nädalavahetusel sai meil kolm kuud kolimisest. Ja ei, me ei korraldanud mitte ühtegi koosistumist, prallet ega käinud ka väljas (ainult õetütar käis külas). Ma julgen isegi arvata, et Joosepil polnud sellest halli aimugi, et meil sai suurest kolimispäevast kolm kuud.   Pean nentima, et mul on küll kõik asjad lahti pakitud (kusjuures kogu kraami pakkisin lahti ja sorteerisin ära vähem kui viie päevaga), kuid sellest lahtipakkimisehullusepäevast on ikka veel asju, mille asukoht on mulle teadmata. Et teil oleks väikenegi ülevaade sellest kraamist ja sodist, mida pidin pimesi sorteerima, siis siin ka väike fotojäädvustus. 

Aga vaatame vastukaaluks närvesöövatele asjadele tiba positiivsemaid külgi ka. Meil näiteks avaneb köögiaknast maaliline vaatepilt lumisele männimetsale. Naabrid on endiselt supertoredad ja sõbralikud. That's about it! :D Ei, tegelikult on positiivseid asju veel, aga ma ei viitsi nendest praegu kirjutada (ega see mingi trillalaa postitus siin pole).

Lisaks elab täpselt ületee meil siin see terroristkoer Robi, keda olen ka varasemas postituses maininud. Ainult, et selle vahega, et varasemalt polnud ta meile ületeenaabriks. Ja nüüd, kus paks lumepudru on maas, siis pole üldse tore, et Robi terroriseerib meid. Lumega on üleüldiselt raskem liigelda ja aru saada, et kus parasjagu asud, sest kõigepealt katab teed mingisugune mitmekümne sentimeetrine lume- ja jääkiht, siis on Sul jalas paksu tallaga talvesaapad ja siis tulevad alles jalatallad. Nii, et tee ja jalataldade vahele jääb ikka üpris korralik ja arvestav hulk sentimeetreid.  Katsu Sa siis midagi sellest läbi tunda ja oma maamärke tajuda, eriti veel, kui tähelepanu on ka Robi pärast häiritud.  Janetile muidugist see variant sobib, siis saab mind salaja metsajalutusele nihverdada. Ja nii me siis siin elamegi. Kui mina üritan siin vaikselt selle maha sadanud lume värgindusega hakkama saada, siis Janet kasutab alatult "vaese pimeda" perenaise olukorda ära.

Lisaks on ta leidnud endale veel ühe uue hobi. Ta nimelt kaardistas kõik ümbruskonna eramajade kompostihunnikud ära ja iga kord, kui ma päästan ta rihmast valla, põikab ta väikesele kompostiringile ja tagasi naaseb vastavalt sellele, mida süüa sai. Lõhnates siis kas porgandikoorte, leiva või üleeilse ühepajatoidu järgi. Mina olen not so happy, aga Janet on see-eest endaga super rahulolev. Kui ma olen teda juba mitmeid minuteid tagasi kutsunud ja vilistanud ja häälepaelad ära karjunud, siis lõpuks suvatseb see kompostilaastaja ja äravedaja ka välja ilmuda. Tavaliselt näeb see pilt selline välja, et kuskilt maja nurga tagant jookseb kaabekaga miski koerale sarnanev olend (võiks isegi öelda, et tegu ongi koeraga...suisa labradoriga), ainult selle vahega, et see labraator on end vahepeal arbuusiks õginud. Ohjah, miks ei võiks see preili Janet aru saada sellest, et tal on atoopiline dermatiit ja labradorina soodumus minna ülekaaluliseks? Miks ei saa koer aru sellest, et kui näeb välja nagu arbuus, kellel on jalgadeks neli hambaorki, siis need orgid varsti ei pea enam raskusele vastu ja murduvad? Ma muidu täiega nõustun, et koerad on targad (vähemalt enamus), aga no sellistel hetkedel tahaks temale inimkeeli öelda "Sa pasa ja ühepajatoidu järgi haisev pudrulojus ja koeranässakas, kas Sa saad aru, et see on tervisele halb, väga halb!" aga ta ei saa sellest ju mitte mõmmigi aru ega ütle mulle, et "Aaa, okei, nüüd ma tean seda ja enam never nii ei tee", vaid vahib oma vastikult nunnu näoga otsa, liputab saba ja limpsab oma porgandikoorte järgi haisvat keelt ning kirsiks tordil laseb Sulle krooksu näkku (see porgandikoorehais on veel headel päevadel...alati mul nii hästi ei vea). Aga kallis on see suslik kõigest hoolimata :)

 

Nagu teate, siis olen siin aktiivselt tikutulega endale trennikaaslast otsinud, et ükskord ometigi hakata jõusaalis käima, aga ei miskit. Eile õhtul, kui niisama FBs ringi tuiasin, siis peatus mu silm FitLapi reklaamil, mis meelitas uusi kasutajaid nende treening- ja toitumisnõustamise teenusega liituma. Läksin siis ka uudistama, et mis leht see siukene on, mis reklaamib tervislikke retsepte, trennikavasid ja muud säärast nii soodsa hinnaga (alla viie euri kuus...regamisel ma muidugist sellist lubatud hinda enam kuskilt ei leidnud). Täpsemal uudistamisel meenus, et ahjaa, ma olen varem ka ju sellel lehel ringi vaadanud, kuid uudistamiseks see tookord jäigi, sest mu arvuti ekraanilugemisproge ei teinud minuga seal koostööd. Kuid seekord ma alla ei andnud, sest mul on kindel siht ja plaan leida endale trennikaaslane ja saavutada läbiaegade perfektseim figuur. Ja nii ma siis otsustasingi, et seni kuni mul pole reaalset ja füüsilisel kujul eksisteerivat workoutbuddy, teen ma omaltpoolt nii palju ära kui vähegi võimalik. Ses suhtes, et kui ma ei saa praegu jõusaalis rühkida, ei tähenda see ju seda, et ma ei võiks tervislikult toituda ja kodus FitLapi treeningvideode järgi kaasa vehkida. Ma siiralt loodan,et see treener seal videos seletab piisavalt palju ja teeb n-ö sõnadega puust ja punaseks ette. Noh, et kui palju pean ma end ühele või teisele poole väänama, painutama, sirutama jmt.

FitLapi valikus oli kohe 12-kuuks toitumis- ja treeningkava, aga ma säilitasin kainet mõistust ja esialgu piirdusin kolmekuise katseajaga. Siis saan näha, kas see üldse toimib ja kas olen suuteline neid retsepte järgima. Suts olen skeptiline nende numbrite koha pealt, sest FitLap väidab oma kodukal, et tänu nende tiimile on juba 35 000 Eesti inimest kaalu langetanud. Ma eeldan, et sellisel juhul peaks vähemalt ka üks minu blogilugeja olema kaotanud kaalu FitLapi abil. Are you there?

Aga muidu tundub leht ikka maruasjalik. Eraldi menüüd diabeetikutele, rasedatele, imetavatele emadele, laktoositalumatuse all kannatavatele inimestele jne. Isegi eraldi perele on mõeldud, et eelarve ei kannataks jne. Selle kohapealt ikka väga kasutajasõbralik. Ja retseptid kõlavad seal ka väga isuäratavalt. Näiteks kohe esilehel olev pudru kaneeli ja õuntega, yammi! Või siis kreveti-avokaado salat (avokaado ma vahetaksin muidugist kohe välja mingi baklažaani vastu vms).

See oli siis minu konkreetne step 1, mis pani kuidagi tänased asjad rohkem liikuma. Näiteks minuga võttis ühendust Kilingi-Nõmme spordihoone juhataja, kes avaldas samuti soovi mind aidata ja muuta kergemaks mu treeningkaaslase otsingud ning lisas spordihoone FB lehele veel selle kohta eraldi teate. Kuidagi hästi positiivne tunne on selle koha pealt ja usun, et trennikaaslase otsingust võib veel asja saada.

Lihtsalt vaherepliigina: miks on mul tunne, et mu laused on nii segased, pikad ja venivad?

Igatahes ma katsun siis uuel nädalal aktiveerida oma FitLapi toitumis- ja treeningkava ning kui Joosep on nõus, siis võiks filmida, et mismoodi ma teen videotreeningut järgi. Omg, ma kujutan juba seda nii elavalt ette, kui valesti ma kõigest aru saan ja valesti järgi teen.

Ma ei tea, mis päev see eile selline oli, aga kõik kiskus eranditult viltu. Eks meil kõigil on selliseid päevi, kus kohe üldse tegemised ja olemised ei edene ja egas sellest midagi katki ole. Elu veereb ikka omasoodu edasi...vähemalt nii räägitakse. Mind üldjuhul igasugused äpardused ja juhtumised ei heiduta- mis valesti, see uuesti jne. Kui eksin ära, siis ei hakka ma esimese puu najal nutma, vaid pigem tekib minus sportlik huvi, et no kuhu pärapõrgu ma nuüd sattusin ja kust august ma nüüd välja rooman (kui mul pole just väga olulisele kohtumisele või bussile kiire). Ma ei lukusta end 4673 ukse ja luku taha ega hakka kassima, kui keegi nimetab mind valjuhäälselt pimedaks (because actually they are right about that :D(. Samuti ei pista ma üle tänava või kaubanduskeskuse pröökama, et "Kuidas te julgete mind solvata, ma olen ju pime!" või "Gaash, kas teil endil pole silmi peas, et märgata, et ma olen pime!", kui inimene annab mulle a la mingi järgmise soovituse "Vaata ka, kuhu Sa kõnnid!".

Kuid on siiski ka erandeid ja võin kinnitada, et päris kivist mu süda ei ole. Ma olen ikka päris mitmel korral lihtsalt nutma hakanud ja seda nii avalikus kohas kui ka kodus olles, sest inimeste suhtumine on vahel see, mis kisub mul pisara välja.Ja siin ei ole isegi vahet, kas inimene on lähedane sõber või võhivõõras. Ma olen mõlemate puhul saanud nutta. Ükskord hakkasin bussis nutma, sest mingi mutt käskis mul oma juhtkoeraga bussi taha otsa ronida, sest temal oli koerakarvaallergia.  Ja EI, ma ei hakanudkonkreetselt selle palve peale töinama, vaid see suhtumine oli see, mis lõi mu rivist välja. Eks ma olin siis alles noor ja kogenematu pime, kellel polnud veel seda paksu nahka peale kasvanud. Püüdsin naiivselt omaltpoolt olukorda sõbralikult ja rahulikult lahendada, pakkudes prouale, et äkki läheb ise bussi tahaotsa, kuna mul sõiduajal suts keerulisem uut istekohta leida. Püha ristivägi, ma poleks tohtinud vist sellist asja üldse mõeldagi, veel vähem küsidagi, sest mutt läks nii närvi ära ja kukkus seletama, et tema oli siin esimesena. Tsiises küll, kas mingisugust empaatiavõimet ka esineb inimestel? Nagu ma oleksin palunud tal bussist maha astuda ja ülejäänud tee sihtkohta jõudmiseks sörkida. Kuna targem annab järgi, siis läksin endale uut istekohta otsima, kuid enne ütlesin mutile, et tänapäeval on olemas ka allergiatabletid ja neid tasuks igaksjuhuks endaga kaasas kanda, mille peale mutt vastu pröökas, et ta pole mitte kunagi tablette tarvitanud ja mingite meiesuguste pärast ta seda tegema ka ei hakka.  Meiesuguste? Ausalt, see mutt pidas end paremaks vaid sellepärast, et ta omas silmanägemist? Kurb küll, aga tundub, et mutil oli empaatiavõimet sellevõrra vähem antud, kuna omas toimivat silmanägemist. Minu 10 minutiline nutt jäi sinna bussi tahaistmele, aga vot see on juba selle muti enda asi, kui peaks sattuma kokku kaaskodanikega, kes omavad karvaseid koduloomi või kes armastavad kanda kampsusid, mis on kootud koerakarvalõngast.

Kui värskemast nutmisest rääkida, siis eile oli see "imeline" päev, kus ma sain oma pisarakanaleid taaskord kasutada. Üldse kogu päev oli selline tundlik ja kui päev hakkas õhtusse jõudma, siis tegi mulle üks lause haiget. Antud juhul pole üldse oluline see, mis kontekstis seda öeldi või kes ütles, vaid üleüldiselt lause ise. Minu meelest on lihtsalt lauseid, mida ei tasuks öelda. Ma kõlan nüüd nagu real pussy ja võib-olla tundub see teile, mind arvestades, kuidagi üllatav, aga noh... Kui inimene ei ole ligemale 10. a näinud, siis on loogiline, et mingid asjad mälus veidi tuhmuvad ja pole enam nii kristallselgelt meeles. Ma ei hakka parem üldse rääkima tehnilistest visuaalsetest arengutest, mida minu silmad pole ealeski näinud. Mingid mutrivõtmekesed, full HD selleks,et videopilt ja lihtsalt pilt oleksid veel kvaliteetsemad- mis mõttes veel kvaliteetsem? Kas see pole juba piisav kvaliteet, kui pilt on olemas ja arusaadav. 3d, 4d ja 5d- never seen it!  Nonii, ja kui ma pole selliseid tehnilisi uuendusi näinud, pole ammu üldse mitte mingit visuaali näinud, siis on natuke nagu absurd pimedale öelda, et hakka nüüd meenutama. Ma võin oma mälu pooleks meenutada, aga kui mulle reaalselt ei teki kujutluspilti, mida ma siis tegema peaksin? See oleks umbes sama hea, kui öelda alakehast halvatule, et davaiks, hakka nüüd kõndima. Proovi, proovi! Sa ju kunagi suutsid!

Novot, ja kuna olin suht frustreeritud kogu päevast, siis mõtlesin, et lähen teen Džännuga ühe väikese vaimukosutava jalutuse. Juhtus aga nii, et kuna mina kaks päeva polnud oma nina õue pistnud, siis oli ilmataat hiiglama lahke olnud ja terve ilma seda valget ollust täis puistanud ja ma ei saanud mitte jessugi aru, et kus on õiged rajad ja teed. Džännu teadis ainult seda teed, mis metsa viis ja eks ma siis läksingi temaga metsa...või õigemini tema viis mu metsa. Ja ma siis heas usus lootsin, et kui saab oma metsaringi tehtud, et siis viib mu pärast ilusti tagasi koju ka. Kuid paistis, et Džännu oli nendest lumekuhjadest ja hunnikutest sama palju segaduses  kui mina ja nii me siis ligemale tund aega otsisime koduteed.

Nagu teate, siis otsin ma endale trennikaaslast ja palusin isegi oma lugejaid appi, et nad jagaksid mu otsingupostitust. Aitäh teile, kes te ei pidanud paljuks teha paar klikki! :)

Tahaks rõõmust hõisata ja tänades öelda, et lõpuks ometi leidsin ma endale trennikaaslase, aga...ma ei saaa. Mul pole ikka veel toredatägedatsarkastilistmustahuumorisoonega trennikaaslast, kes tahaks koos minuga, peale muude lihaste, läbi naeru ka oma kõhulihaseid treenida ja läbi naeru oma elupäevi pikendada.Mnjah, okei-okei,  tegelikult olgem realistid...ma ju otsin lihtsalt trennikaaslast ja mulle ausõna piisab täiesti tavalisest ja normaalsest inimesest, peaasi, et Sa näeksid, kasvõi natukenegi...või noh, veidi rohkem kui mina.

Ja ega ma ainult oma blogi kaudu pole endale otsinud kamraadi jõusaali, kes tahaks koos minuga trenakatel rühkida ja higistada, vaid kohaliku vallavalitsuse FB-lehele sai ka teade üles riputatud ja siis veel sellisele platvormile nagu Helpific, aga mitte kui midagi. Ma olen päris nõutu ja õnnetu, sest kuidas on võimalik, et ma ei leia endale trennikaaslast. Ma ei taha hästi uskuda, et asi jääb tõesti minu pimeduse taha kinni ehk et nagu inimesed kardaksid pimedat.

Kipun hoopis arvama, et info pole piisavalt kaugele ja kõrgele levinud. Hetkel on tunne, et peaksin vist tõesti kuulutuse pimeotsibkaaslastjõusaali käsitsi valmis kribama ja kuskile külapoe stendile nööpnõelaga kinni suskama.

Ma küsin, kus on mu trennikaaslasteks soovijate hordid?! Kus?

Kui eile uurisin Joosepilt, et mida täna süüa tahaks, vastas, et makarone hakklihakastmega. Kuna mitte üheski poes hakkliha ei olnud (vist mingisugune hakklihadefitsiit oli käimas), siis ostsin kanafileed ja keerasin sellest sellise toidu kokku, et ise ka ei usu...see tähendab, et väga maitsev tuli. Mõtlesin siis teiega ka jagada seda ekspront retsepti.

Vaja läheb:

500g kanafileed

kirsstomateid

salatisibulat

küüslauku

400ml kohvikoort

hapukoort

jahu

pipart

soola

tilli

Neid koostisosi tundub võib-olla esialgu päris palju olevat, aga see on sellepärast nii, et mul hakkasid peaegu kõik asjad vanaks minema (kirsstomatid, till, hapukoor) ja nii ma siis otsustasin kasutada kõik ära. Valmistamine on siis imelihtne.

Kohe esimese asjana soovitan, enne kana pannile panemist, koostisosad ära hakkida, sest kui kana on juba pannil, siis pole enam aega hakkida, kuna kana ei tohi üle küpseda...muidu on pärast selline tunne nagu näriksite kokku pressitud saepuru. Igatahes hakkige salatisibul, siis samasse kaussi, kus on hakitud sibul, lõikuge ka tomati sektorid sisse ja jätke see seisma.

Kanafilee hakkige parajateks suupärasteks tükkideks, enne pannile lisamist, lisage pannile törts oliivõli. Kui kana pole enam roosa ja on kiremise lõpetanud, siis valage kana sekka hakitud sibula-tomatisegu. Vahepeal lisage tiba soola ja piprasegu...seda viimast võib ikka korralikult panna, sest pärast lisame hapu- ja kohvikoort ning see lahjendab maitse ära. Kui see kana-sibula- ja tomatisegu küpseb pannil tasasel tulel, siis samal ajal otsige välja oma küüslaugupress ja pressige kaks suuremat küüslauguküünt ka sinna sekka. Laske vaikselt podiseda sellel massil ja aegajalt segage kogu seda kemüüset.

Samal ajal, kui see kupatus küpseb, võtke üks suurem anum ja pigistage sinna hapukoort...no mingi 250g, siis pange üks supilusikatäis nisujahu ja törts vett ning segage ühtlaseks massiks. See peaks jääma selline parajalt vedel, et saaks kogu sellele kupatusele peale valada. Kui hapukoore ja jahu segu valasite selle kana- ja sibula-tomatisegule peale, siis segage see ühtlaselt kogu selle kupatusega kokku ja kui see on tehtud, siis valage 400ml kohvikoor ka sinna sekka. Mina lisasin veel suts pipart ja vett. Päris lõpus hakkisin veel tilli ka sekka.

Juurde keetsin spagette ja kuigi alguses tundub spagetimõte hea, siis söömise ajal mõtlen ma peaaegu alati teistmoodi, sest mina neid spagette süüa ei oska, vähemalt mitte nii, et kogu mu nägu ei oleks pärast kastmega koos. Kõrvale tegin veel peedi-küüslaugusalati. Pilti ma ei teinud, sest ma pole suurem asi serveerija. Ma lihtsalt tõstan ühe portsu spagette, siis parajalt kastet ja üks ports salatit läraki kõrvale. Kardan, et kui ma sellise serveerimisega pildi teile siia lisaks, siis ei tahaks te kunagi proovida seda toitu teha ja veel vähem süüa. Aga muidu loodan, et saite midagi aru ja head isu! :)

Viimasel ajal on minu tavapärasesse blogimisrutiini tekkinud piinlikult pikad pausid. Mul on mingi totaalne mõttekangestus ja kuna ma pole enam näppudele valu andnud, siis on selline tunne, et ei oskagi enam kuskilt alustada. Aga ma teen proovi... 

Juhtumisi ja mõtteid, mida jagada oleks tegelikult tonnide viisi, aga ma pole päris kindel, et kas tahan ikka kogu oma elu siia avalikkuse ette lahti rullida...

Ma viimasel ajal mõtlen aina sagedamini selle lapse saamise peale ja et kas tõesti pole mitte mingit varianti. Ses suhtes, et tänapäeva meditsiin on ju nii kõrgetasemeline, et kasvatatakse tüvirakkudest isegi uusi organeid, et miks peab see olema ainult mingi seitsme maa ja mere tagune jutt?! Miks ei võiks olla nii, et ühel päeval (ja ma ei pea siin silmas seda, et siis kui olen juba 80+ aastane krõnksmoor) helistatakse mulle ja küsitakse, kas tahaksin, et nad kasvataksid mulle minu enda tüvirakkudest uue neeru. Ajastus on siin ikka väga oluline, sest kui olen vanamutt valmis, siis paluks mulle juba uus emakas ka hakkama panna. Aga muidu jeah, ofcourse! Ma oleksin nagu eluõnnelik.

Ma olen isegi mõelnud, et kui ma peaksin valima, et kas silmanägemine või laps, siis valiksin surmkindlalt lapse. Suva see nägemine, yolo. Kui saan lapse, kasvatan temast korraliku ja hooliva inimese ja küll siis laps kirjeldab mulle läbi oma lapsesuu seda kummalist ja naljakat maailma. Pealegi mul oli 20-aastat aega ise seda maailma oma silmamunadega uudistada, aga vot last veel pole olnud.

Kui see lapsesaamise ja terviseteema päevakorda tuli, siis ma suts kaalusin seda endas ja jõudsin otsusele, et ma räägin sellest avameelselt ja otse, sest tunnen, et kui ma räägin oma võimalikest šanssidest ja soovidest, et siis äkki, lihtsalt äkki ühel päeval tõesti, kui asjad on seal maal, et see tüviraku värgindus on veidi populaarsem ka siinpool Euroopat, siis meenub kellegile tähtsale tohtrile, geeniteadlasele, kirurgile vms, et netis on üks tüüp, kes viimasel ajal peaaegu muust ei suudagi kirjutada, kui tüvirakkudest, neerudest ja lapse saamisest. No ja lihtsalt märgin juba ära, et kui peaks otsitama katsejänest, siis pick me, pick me, I'm ready to give shot.

Kui Delfi ajakirjanik käis minuga möödunud aasta novembris intervjuud ja minidokki tegemas, siis ühtlasi puudutasime põgusalt ka lapse saamise ja neerupuudulikuse teemat, aga noh ega ma enam nii täpselt enam ei mäletagi, mida rääkisin, sest daah, see oli ju juba pea kaks kuud tagasi :D Aga eks paistab, kui see intekas ja minidok avalikustatakse.

Aga, et te ei arvaks, et ma olen mingi haletsusväärne ja lõplikult mõistuse ja reaalsustaju kaotanud tont, siis võiksin ma ju midagi argist ka kirjutada.
Hmm, no mis ma siis kirjutan. Ma elan praegu üldiselt sellist suhteliselt igapäevast ja igavat koduperenaise elu ehk siis kuusk seisab veel ehitult toanurgas ja ma pole isegi sellega kursis, et kas sellel enam vettki on. Siis ripuvad mul veel köögiaknal päkapikusussid (ei teagi, et kas on enam mõtet neid hakata sealt ära võtma, sest kaugel need järgmised jõuludki enam on). Peaks oma orhideed üle vaatama ja ma ei mõtle jällegi siinkohal seda, et vaatan, et kas taim on potis alles, vaid et võiks nagu kasta ka neid või nii.

Lumi on ka juba mitu päeva maas, aga ma pole endiselt veel kelgutama ega suusatama jõudnud, aga no see ei sõltu minust, sest ega ma üksi ei saa kelgutama minna. Viimane kelgutamine oleks peaaegu lõppenud vett täis kraavis koos õepojaga. Vaene laps röökis mäepervel ja üritas kõigest väest jalgadega hoogu pidurdada, aga mina seevastu lükkasin hoogu aina juurde. Laps oli nii paanikas, et ei suutnud ega osanud mulle kohe öeldagi, et lõpetagu ära, me sõidame kraavi (hoian hea meelega teie lapsi :D).

Ja mis puutub suusatamisse... Ma ei tea, kas on üldse vaja eelmise talve suusatamist meenutadagi. Märksõnadest ehk piisaks: lumi, suusad, puud, järsakud, veel puid ja põõsaid, veri, muhk, haavad, põrutus. Aga olgugi, et mu esimene pimedana suuskamine lõppes veriselt, siis ma sain sellest siiski nii suure suusapisiku külge, et ma unistan nüüd oma isiklikust suusakomplektist ja varustusest.
 

Kokkuvõtlikult ütleks, et olen olnud laisik kuubis, aga no tänasest sai mu puhkus läbi ja nüüd hakkan jälle nagu orav rattas ringi rallima. Lisaks püüan olla veidi stabiilsem selles bloginduses. Mul on tegelikult teile üks väike üllatus ka plaanitud, aga hetkel selle realiseerumine seisab selle taga, kuidas  läbirääkimised kujunevad. Aga seniks tsauka ja järgmise postituseni! ;)

Paar nädalat tagasi avastasin bloggerist teate, et nüüd on blogijatel võimalus kuupäevaliselt oma postitusi esile tõsta, a la et kõige loetum ilutseks esimeste seas. Mind jättis taoline võimalus suhteliselt tuimaks, sest brrrh...miks peaks keegi üldse soovima, et postitustes tekiks mingisugunegi ajaline kaos ja segadus. Seega mina jätsin selle võimaluse kasutamata ja olen üpris veendunud, et tegin õigesti, kuna just eelmisel nädalal sattusin lugema ühte blogijat ja tema kasutas seda esile tõstmise varianti. Kuna ma polnud varasemalt selle inimese blogi lugenud, aga üks postitus tekitas minus tema vastu tervislikku huvi, siis mõtlesin viimase aja postitusi sirvida, et rohkem teada saada, et kes, mis ja kus. Läksin siis blogi avalehele ja mulle vahtis vastu aasta vanune postitus, siis veidi hilisem ja siis varasem jne....kõik oli segamini ja see oli lihtsalt kohutavalt häiriv ja mina ei viitsinud hakata otsima ja jändama, et kust või kuidas või kas üldse saaks õiges ajastatuses neid postitusi lugeda ja panin kurvalt browseri akna kinni.

Aga nüüd täna avastasin, et blogger on omatahtsi mul samasuguse muudatuse läbi viinud ja kuvab ka a la enim loetud postitused kõige esimeste seas. Näiteks mingi jõulupostitust kuvab tänase kuupäevaga, kuigi kirjutasin selle detsembris. Ma olen kohutavalt häiritud ja kohutavalt häiritud olen ma eelkõige sellepärast, kuna mina kasutan ju blogimiseks ekraanilugemisproget ja see tähendab seda, et see proge ja blogger ei tee alati igas asjas koostööd ja nii ma ei saa enam üldse aru, et kas see jääbki nii või on mul lootust normaalne kuvamine tagasi saada. Blogger võiks teha hoopis küsitluse, et mida blogijad kõige enam tahaks ja sellisel juhul ma tõstaks kaks kätt üles ja ütleks, et tehke bloggerisse ka parooliga postitamise võimalus ja ärge susserdage niisama.

Sellistes segastes olukordades olen ma taaskord sunnitud pöörduma oma nägijast sõbrannade poole, aga mis te arvate, et nad hüppavad rõõmust lakke, kui ma JÄLLE lähen nende juurde jutuga, et kuule mul see blogger paneb näkku ja ma ei saa mitte millestki aru ja kas saad vaadata ja uurida, et mis toimub. Ja ma ei saa eeldada, et sõbrad viskavad kohe esimese kõne peale potid ja pannid käest ja tõttavad appi, vaid kui neil kohe pole võimalik aidata, siis pean hiljem end uuesti meelde tuletama ja küsima ja see küsimine on nagu mingi vaese mehe appikarje. Võõrastelt pole mul keeruline abi paluda, sest see on vaid põgus hetk ja rohkem ei näe me suuretõenäosusega enam mitte kunagi, aga sõbrad ja tuttavad,...nende käest abi paluda rohkem kui kümme korda on raske, sest koguaeg on tunne, et tahaks ka neid aidata, aga kuidas? Tsau, kuule tohib ma tulen pesen tänutäheks Su nõud ära või triigin pesu vms.Või mis peaks olema see vastastikune aitamine, et ühel poolel ei tekiks tunnet, et kasutab sõpru ära ja teisel poolel ei tekiks tunnet, et ainult selleks ta ongi, et aidata mingit pimedat?

No vot, kuhu me selle bloggeri uue suurepärase võimalusega jõudsime...

Ma räägin nüüd teile loo sellest, et mismoodi see jõulupuu lõpuks meie koju jõudis. Esiteks ma pean ära märkima, et ma olin ikka kurb ja õnnetu küll, kui selgus, et me ei lähegi 20. detsembril koos metsa kuusejahile. Vahel ma mõtlengi, et milleks ma neid plaane teen ja miks end sedasi kiusan, sest kui ma ei teeks plaane, siis ei oleks mul ootusärevust ja kui miski pekki läheb, siis ei peaks ma tundma meeletut pettumust. Samas teise külje pealt lähenedes, kui ma üldse ei planeeriks ja teeksin kõike spontaanselt, siis oleks Joosepil minu tegemiste ja plaanidega keeruline sammu pidada. Ühesõnaga ma ei saa aru, et mis oleks ideaalne lahendus, sest kui teen plaane, siis tihti need ei lähe üldse plaanitult ja kui ma ei tee plaane ega teavita Joosepit nendest, siis on ka pahandus majas. Ma ei tea kas te üldse saate aru, mida ma öelda tahan? Ma pole kunagi olnud suurem asi seletaja ja selgitaja. Tavaliselt ongi nii, et kui oleme seltskonnas ja ma hullu elevusega laterdan mingist asjast, siis vaatab mulle otsa mitu paari mõistmatuid silmapaare, aga siis Joosep päästab hetke ja ütleb: "Las ma selgitan teile...Kai tahtis öelda seda, et..."

Tagasi kuuse juurde...

Oli juba 22. detsembri õhtupoolik ja mul endiselt polnud kuuske ja teadsin, et 23. detsembri peale ma seda üritust jätta ei saa, kuna pidin hommikul vara ära sõitma ja pärastlõunal, kui tagasi koju oleksin jõudnud, oleksin pidanud hakkama jõululaupäeva roogasid ette valmistama. Nii ma siis kössitasin diivanil ja olin torssis näoga ja üritasin mingisugust plaani välja haududa (järjekordselt plaani, eksole....inimene ei õpi kah ma ütlen). Äkki helistas ema ja uuris niisama, et mis teen ja kuidas läheb ja loomulikult halasin talle ka, et mul pole kuuske, mille peale ema küsis, et aga miks ma lillepoest ei lähe ostma. Nagu daah, ofcourse, küll on tore ja hea, et meil on olemas emad, kes oskavad alati lahendusi pakkuda. Kamandasin kohe Kiku püsti, et davaiks nüüd lähme lillepoodi kuuske ostma. Teel lillepoodi muigasin Kikule pisukese irooniaga, et näed kõik lähebki minu plaanide järgi: lumi on maas, jalutan oma väikese perega RMK metsaalale kuuse otsima (loe: jalutasin keset pimedat ja sombust ilma lillepoodi koos Kikuga...mees ja labraatorid jäid koju...just selline plaan nagu ma plaanisin, eksole....või siis sutsu teistsugune).

Jõudsime lillepoodi ja mida ma näen? Või noh, mina ei näinud endiselt midagi, aga kurb tõsiasi oli see, et Kiku ka ei näinud...mitte ühtegi müügiks olevat jõulupuud. Korraks kahtlesin isegi tema silmanägemises, sest ma lihtsalt ei suutnud uskuda oma kõrvu. Lootsin vist, et kuskil nurga taga peab üks jõulukuusk minu jaoks olema või müüja selle leti alt välja tõmbama. Aga eii, müüja ka kinnitas, et üks sats neil oli kuuski, aga need müüdi läbi (kes kurat ostab kuuse nii varakult ette?) ja loomulikult ega uut satsi ka enam ei tooda, sest kõigil oli juba kuusk olemas, ainult mina olin see ilma kuuseta õnnetuke. Poes oli üks klient, kes kohe soovitas meil minna ise metsa ja kuusk tuua, mille peale müüja muidugi hoiatas meid, et kui lähme, et siis läheksime ikka RMK alale ja et maksaksime, sest politsei on väga aktiivne jne. Nojah, seda ma ju algselt tahtsingi...

Suhteliselt nõutult astusime lillepoest välja ja meile järgnes selja tagant see sama klient, kes soovitas ise metsa minna. Kui õue jõudsime, siis proua hakkas elavalt seletama, et kui ta õigesti aru saab, siis me oleme vaegnägijad, mille peale ma siis käe üles tõstsin ja parandasin teda, öeldes, et ainult mina olen pime. Proua jätkas siis oma juttu: "Teie noored inimesed minge ise metsa ja võtke milline kuusk tahes, kui metsa ei taha minna, siis igalpool siin kraavides kasvavad ka kuused- ainult minge ja võtke, te ei pea sellepärast raha maksma- mina küll ei maksa. Ma tõin sama moodi õhtul pimedas, ma teen iga aasta nii. Ma tean kus Sa elad ja seal Sinu lähistel ka palju kuuski, minge ja võtke. Ma tean ka kus Su ema elab ja seal lähedal põllu peal on ka mitu kuuske. Ma räägin pimedas lähete, võtke oksasaag kaasa ja kolm mintsa ja ongi teil puu käes. Ma räägin teile tõsiselt, minge ja tooge endale ise kuusk metsast ja te ei pea maksma."

Proua rääkis nii julgustavalt vargile minekust ja kui lahkus, siis seisime hetke seal, mõlemil näos küsimus, et mis nüüd edasi? Ma siis ütlesin, et lähme ehituspoodi ja ostame siis kuusejala ja oksasae. Vaherepliigina ütlen, et Kikuga ehituspoes käia on sama hea, kui pimedaga kunstinäitusele või jalutuga balletti tantsima minna. Esmalt leidis mulle suure sae, aga no see poleks just undercover kuuse toomine, kui meil on kaasas viie meetrine puusaag, seega otsisime edasi. Lõpuks pistis Kiku mulle kätte mingi väiksema riista, aga kuna see tundus kahtlane olevat, siis otsustas Kiku oma olemasolevaid silmi kasutada ja pakendilt lugeda, millega täpsemalt tegu on- kipsinuga. Lõpuks pidime ikkagist müüja poole pöörduma ja saime ka oma soovitud oksasae.

Ehituspoest tagasi kodu poole jalutades külastasime siis toda põldu, millest proua rääkis, et seal võsastikus peaks kuused kasvama...no meie ei leidnud ühtegi...või no suhteliselt keset põldu ilutsesid tõepoolest kolm uhked kuuske, aga no kammoon, ma ei hakka saagima kesklinna lähistel põllult kolmest kuusest ühte maha. See oleks sama hea juba, kui ma läheks kellegi aeda ja saeksin endale sealt sobiva puu. Seega esmasel vaatlusel meile kuuske silma ei jäänud ja lõime käega ning läksime koju ära. Koju jõudes hüüdsin Joosepile, et tulgu vaadaku, kui ilus kuusk meil on ja kui Joosep lõpuks esikusse tuli, siis ütles, et aga ta ei tea ju kus meie kuusk on, mille peale Kiku vastas: "Mina ka ei tea." :D

Joosep kiikas veel trepikotta ka, kuna arvas, et teeme mingisugust tobedat nalja, aga siis rääkisin talle loo ära ja nentisin, et meil endiselt pole kuuske.

Peale tunniajalist sebimist, mis sisaldas lillepoe külastust, vargile utsitamist ja meie peaaegu kuusevargile minemist, istusime taaskord diivanil ja mina mossis ja kurvana. Ühtäkki teatas minu kõrval istuv Kiku, et kuulge teil on see RMK metsala kohe üle tee, et lähme toome selle kuuse sealt ära ja maksame ausate inimeste kombel ja nii me tegimegi. Nagu kaks naist muiste suundusime pimedasse metsa, kaasas oksasaag, taskulamp, telefon ja suhkruvesi...juhuks, kui tahan hakata susse püsti viskama.

Pimedas metsas ringi kollates oli päris hirmus, sest mul oli koguaeg tunne, et keegi tuleb ja koksab meid maha ja veab esimese põõsa alla. Õnneks nii ei läinud, aga kui oma soovitud kuusepuu leidsime ja uudistasime selle pikkust, laiust ja värskust, siis kostus eemalt krõbinat. Ma püüdsin seda lapselikul kombel ignoda, umbes nii, et mida ei kuule ja ei näe, seda pole ka olemas (ninja invisibility crap ehk et kui lapsega peitust mängida, siis laps seisab seina ääres ja katab näo kätega, sest siis keegi ei näe teda...where are you? I have no idea...). Kui kuuse kätte saime, siis vedasin seda ühe käe otsas nagu rambo, sest ma keeldusin kuuske horisontaalselt kandmast, et ladvast hoiaks Kiku kinni ja mina alumisest osast, sest sellisel juhul oleksin ma pidanud taga kõndima, aga see oli ka nii hirmus, sest ma olin endiselt üpris kindel, et keegi sarirappija jälitab meid.

Kui oma kuusega trepikotta jõudsime, siis astus alumine naaber just koduuksest välja, mille peale Kiku teatas, et meil on sõnum olemas (loe: sõnum, mis kinnitab, et oleme tasunud RMKle tolle kuuse eest). Aga kusjuures hullud süümekad olid ja kui seda ausalt saadud kuuske koju vedasime, siis koguaeg tundus nagu kõik vaataksid meid nagu mingeid kuusevargaid. No näed, kuidas kasvõi halvad mõtted tekitavad süümekaid. Ma lisan siia igaksjuhuks pildi ka, et tasusime tõepoolest ausalt selle kuuse eest...no juhuks, kui mõni armas inimene tahaks hakata mind laimama vms.